Katsumused ja kliinik

Oli aeg viia Trini, Triiton ja Leila vaktsineerimisele. Kõigil viimasest vaktsiinist möödas 1,5-2 aastat.

Tegin plaane, aga lõpuks lendasin ikka kahvaga mööda korterit ringi. Triitonit ei ole üldiselt raske saada sülle, siis igaks juhuks vannituppa ja seal juba saab temaga kõike teha. Sülle saan ma ta kas hommikuse miiluringi ajal või siis, kui ta tuleb kööki koort küsima. Seda teeb ta alati, kui ma tulen väljast. No vot aga seekord ei tulnud. Triiton sai päris kindlasti aru, et midagi on teisiti.

Leila pärast ma ka ei muretse, sest tean, et oma kabuhirmus pageb ta lõpuks alati vannituppa, kus ei ole mingit probleemi.

Triniga aga muretsesin ette. Teadsin, et ma ta lõpuks nagunii kätte saan, aga millise hinnaga seekord?

Hommikul panin paar transakasti tutvumiseks, väike catnip sisse ja jälgisin, et ehk tekib Trini ja transakasti vahel usaldus. Ei tekkinud.

Kliinikuaeg lähenes, alustasin Trinist. Lasertäpiga meelitasin ta vannituppa, kus ta hakkas kähisedes akent mööda üles ronima, aga suure rätiku all sain selle kange pulga ikka kasti lükatud.

Triiton oli aga kadunud. Kuskilt ta välja volksas, ei saanud aru, miks ma teda jälitan, põgenes ka arvutilauale, kus ajas kõik asjad ümber ja maha. Katki läks üks klaasist või kristallist  inglikujuke. Loodan, et mu kaitseingel jäi siiski terveks, hetkeks hakkas kõhe… Korra panin talle kahva peale, aga kuidagi lipsas välja. Lõpuks põgenes temagi vannituppa, kus ma tavatult kurja Triitoni kasti toppisin.

Leila. Tavaline paanika.

Lõpuks vannituba, kus ma ta minekuni veel ootele jätsin, sest varuaega jäi veel üle. Tagasi tulles oli ta ennast juba pesumasina taha litsunud. Ohjah…

Kliinikusse sõidutas meid Simmo-Sia tore pere. Trini kast oli mul süles ja kui panin sõrmed puuri, siis ta nühkas vastu. Oh sa mu metsik tibukene…

Alustasime Leilast, kes värises ja kartis nagu alati, aga püsis vagusi. Leilal on nii palju hambakivi, et peab minema puhastusele.

Triiton oli samuti hirmust kange, aga katsetasin ja tõstsin ta kaalule – 5,66 kg. Temal juba on hambaajalugu ja paraku tuleb taas üks kuni mitu eemaldada.

Trini jätsime magustoiduks. Puur tasakesi pealt lahti, tekk peale, kaas pealt ära. Hoidsin kõvasti ja kuigi ta undas, lendu ei läinud. Süst sai tehtud ja kahjuks ka tema hammaste või hamba eemaldamisest ei pääse. 

Statistika paistab olevat selline, et peaagu kõikidel kassidel on mingi hambamure, aga kui vähestel sellega tegeletakse…  Kuna need kolm on MTÜ hingekirjas, aitavad annetajad protseduuride eest tasuda.

Ei ole tore, et sellega peab tegelema, aga hea, et sai teada. Augusti teise poolde  jäävad esialgu need plaanid.

Triiton ei tulnud järgmisel hommikul mu juurde kaisutama, aga täna juba tuli. Trini veetis terve õhtu aknalaual, mitte oma tavalistel lebokohtadel. Leila on aga lihtsalt õnnelik, kui saab rõdul istuda ja vaindlane olen ma ju nagunii.

Nüüd ma olen õnneks jälle väiksem kahtlusalune kui neil piltidel.

 

Advertisements

Mängud ja kakelungid

Urr ei käinudki veel hambaopil, kliiniku palvel lükkasime selle edasi, 8ndaks märtsiks. Mis seal ikka.
Urr on hakanud vähem voodis magama, sellevõrra on teised jälle oma vanu kohti hõivamas. Näen, et tülinorija on pigem D. Tema alustab ja Urr paneb vastu. Jälle olen õppinud, et mitte kunagi ei ole võimalik eeldada, et mõni kass sobib või ei sobi teistega. D pole kunagi olnud tülinorija, aga vot nüüd on. Triiton on alati olnud eemalehoidja, aga nüüd pole mingit probleemi kellegagi.
Enamasti saavad nad kõik rahulikult oldud, aga paratamatult põrkuvad siin vahel.

Urr on kõige suurem mängija ja jäin mõtlema, et ta on ju üks noorimatest, koos Leilaga. Muidugi peab mängima!
Alatasa togib ta käpaga palli omale kõhu alla ja hakkab seda siis omaette udjama, aeg-ajalt kiirendades. Jätkuvalt ei kaota ta huvi laua küljes rippuva tuusti vastu.

Lisan mõned pildid eilsest mängutoast. Ainult Leila magas ahju otsas ja osa ei võtnud.

Pesa

Ma peaksin tegelikult Urrist kirjutama, aga pole jõudnud teha uusi pilte. Pime on kogu aeg ja mis ma neist tumedatest varjudest näitan.
Urr korra päevas ikka teeb Duranile tuule alla, siis kõik ehmuvad ja Leila läheb kaitsma. Duran pissis minu nähes valesti – otse uuele pleedile, mis ma diivanile panin. Võibolla märgistab selle hirmsa looma teadmiseks, et see siin on tema kodu, mitte sinu!
Alati peab ikka mingi jama olema, aga eks ma seda tean niigi, et kasse on mul siin liiga palju.

Pildid on aga hoopis Kattipuoti pesast, mis Laura kinkis ja mis ma Kassijaamale toodud kingipakist Laura loal koju tõin.
Nagu oli arvata, siis pesa tühjana peaaegu ei seisa. Ahju kõrval ka ja no tõesti on mõnus, tõmbaks isegi end sinna kerra kui mahuks.

Nagu näha, siis Trini on kõige suurem kasutaja, viidaku see pesapostitus siis eelkõige temale.

Pai Trini

Tere!

Kirjutan sulle, kes sa sattusid siia Trini kuulutust nähes.
Ilmselt oli seal kirjas, et vajab veel harjumist, ei ole sülekass või on arglikuvõitu. Midagi sellist, mitte eriti julgustavat.
Ega saagi ju teisiti kirjutada kui teisiti ei ole. Trini on endine tänavakass ja miks ta peaks inimest usaldama…

Ometi on ta tegelikult väga tubli. Trinit ei saa küll sülle võtta ja ta ei tule ise su juurde, aga paid talle meeldivad. Väga meeldivad. Samuti keerutada-kenutada-nurgad ümaraks nühkida.
Mina usun, et Trini areneb veelgi.

Siin on video, mis tõestab, et umbusklikku tänavakassi on jäänud vaid natuke kuskile Trini sabaotsa.

Ja teised loomad

On paras aeg näidata neid väheseid pilte, mis blogipausi ajal tehtud said.
Juttu pole palju rääkida, sest iseloomud on Leilal, Trinil ja Triitonil ikka täpselt samad ja mingeid enneolematusi nad ei korralda.

Triiton on küll isegi veel kraadi võrra memmekam. Kallistan teda igal hommikul enne voodist välja tulemist, sest ta on just mu kõrval ja ootab seda. Mina ka.
Leila on täpselt samasugune suslik. Kohal ainult siis, kui tahab midagi head või kui saab näiteks õuest rohtu. Puutuda ei luba, isegi magades valvab ega ma liiga lähedale tule.
Õnneks saab tal vajadusel ilusti näiteks küüsi lõigata ja vahel võtangi ta hirmust kangena lihtsalt vannitoas sülle ja räägin kasuka sisse, et kas ometi kunagi midagi ei muutu…
Leila on ka endiselt kõige suurem soojavares. Ahjukütmise aeg meeldib talle väga.
Trini areneb oma väikeste sammudega, aga ei midagi märkimisväärset. Paitamist tahab, rullub, tammub ja nühib, aga sülle võtta ei saa ja parem mitte üldse mõelda, et teda peaks millegipärast kinni püüdma.
Lasertäpi peale ilmub ta kasvõi maa alt, paneb esikäpad laua äärele ja ootab starti, et saaks hullunult liduma hakata.

Kohutavalt armsad on nad kõik, aga kas maailma parimad kodu just neid tahavad, selles ma väga kindel ei ole.
Pigem usun juhustesse, saatusesse, asjade kokkulangevusse, et kunagi kuskil keegi…
Niikaua elame siis koos.
Ja siin siis need pildid.

alati valvel

rohusööjad

Frode ja Tille on nüüd Frodo ja Sam, kes naudivad mürgeldamist ja paitamist.

Uut pausi ma välja ei kuuluta, sest kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb varsti üks ajutine hoiuline järjekorrakasside hulgast.

Peaaegu taltsas

Trini on väga äge väike kass! Ilmekas ja naljakas. Uudishimulik jälgija. Tahab hellust, aga ei ole kindel veel, kui kaugele selle küsimisega minna võiks.
Igatahes läheb ta nüüd juba tunduvalt kaugemale kui varem. Midagi on temas viimasel ajal muutunud.
Hommikul ärgates leian ma ta ahju kõrval korvpesas. Minu liikumist märgates hakkab ta ennast keerutama ja aelema ning enne ma toast ei välju, kui ta on oma paid kätte saanud. Truult jookseb Trini mu järel kööki hommikusöögile ja kui ma lähen äkki teises suunas, siis järgneb.
Viimasel ajal läheb ta järjest vähem paikäe eest ära ja järjest rohkem nühib ise peaga vastu mu kätt. See on nii-nii tore! Trini aina tipib ja aerutab, kenutab ja nühkerdab. Väga hästi on näha, et ta tahaks suurt sõprust, aga no lihtsalt ei julge veel päris nii..
Õhtuti ta on hakanud julgemalt jooksma mööda tuba, vahel lausa hüppab ja mängib ka.
Kõige rohkem sai aru tema arengust, kui mul olid külalised. Umbes tunni aja pärast tuli ta välja ja enam ära ei läinudki. Jäi seltskonda, jalutas siin-seal ja sättis end mugavamalt. Seda ei ole kunagi varem juhtunud.
Ma ei saa teda veel võtta sülle ja ei taha sellega  katsetamist väga alustada ka, kardan tekkinud usaldust rikkuda. Mõnikord ta läheb siiski eest ära, mitte ei luba end paitada. Mõnikord natuke kähiseb mulle, aga tasakaal on nüüd kindlasti juba inimese suunas kaldu.

Taltsutatav Trini

Triniga mingeid suuri murranguid toimunud ei ole, aga mulle meeldib tema seltskond väga-väga!
Ta on nii armsalt kavala ja veidi nagu naiseliku olekuga kass. Natuke kõverate jalgadega ja vorstikujulise kerega, väike ja pisut veider. Lubab ennast paitada ja naudib seda. Õhtuti hiilib magamistoast või vannitoast välja ja kui kõik tundub ohutu, teeb mõned jooksuringid.
Magab oma korvis ahju vastas või vannitoa kuumal põrandal. Voodis ka, ohutus kauguses minust.


Triitoniga neil on omamoodi suhe. Trinile ta meeldib, aga Triiton kipub tema kallal natuke võimutsema, kõutsistub nö.


Triibikute pesa ja muud

Nüüd ongi selline aeg käes, kus suuri uudiseid pole ega tegelikult ka midagi huvitavat kirja panna.
Näitan siis lihtsalt mõned pildid.
Võtsin kasutusele ja panin ahju lähedale ilusa kingitud pesa, kuhu kolis sisse Triinu. Kohe pärast teda aga Triiton.

järjekord

Leilast veel niipalju, et tema raviga ma enam ei tegele, sest mul tekkis tunne, et see kinnipüüdmise ja kinnihoidmise stress ei ole talle sugugi hea. Sai viis päeva pastat juuurde (mis talle õnneks maitses) ja aitab küll. Ta nimelt pissis kaks korda veel valesti. Panin diivanile vana, pestud katte ja minu silme all lasi ta sinna peale. Ilmselt Smell-net ei võtnud vana lõhna ära. Ja valesse liivakasti tegi ka kohe samal päeval.
Nüüd mitu päeva hiljem on kõik hästi. Vaene loom aga põgeneb kabuhirmus vannitoast, kui näeb mind sinnapoole liikumas. Lasen tal nüüd olla ja seda olematut usaldust taastada.

Trini on aga muutunud järjest paimaiamaks, ta puksib mu käele vastu ja on lihtsalt üliarmas kogu aeg. Kuna mul pole neid hetki pildistatud, siis panen selle, mis on. Mitte et üks mõistlik hoiuinimene nii teeks. Aga ta ei hammusta ega ründa, lihtsalt annab märku, et ei meeldi.
Ma ei karda teda mitte üks põrm.