Kassipoegade kaisutuses

Sellest nädalast alates on Mirjam ja Mäuram vabastatud igasugustest liikumispiirangutest. See tähendab, et nad ei pea enam vannitoas öösiti kinni olema. Tulemus on see, et minu und nad ei puutu, aga ärkamine on veel sada korda mõnusam. MM, eriti Mirjam, on avastanud, et kõige parem on ööd veeta vastu minu vasakut külge. Nii ma nad siis hommikul nihelema hakates leian. SS aga on kuskil jalgade vastas ja no mõni suur kass mahub ka ära. Nende võit on, et sooja põrandaga vannituba on nüüd avatud ja hoopis see tuleb ära kasutada.

Kui ma diivanil pleedi all loen, siis samuti on MM kohe platsis (kui nad parajasti ei mürgelda). Kõhu peal, külje vastas, jalaõnaruses. Üksi või üksteise kaisus, vahepeal asendeid vahetades, mind üle nuusutades, puksides, aeledes, nurrudes. Mäuram on kuidagi eriti hellikuks muutunud, eriti võrreldes tema beebiaegse tõrksusega. Ilmselt see meie koos kasvamine kannab nüüd vilja.
Ma vaatan nende kollaseid sõbralikke ja uudishimulikke silmi ning tahaks üle kõige, et neil oleks kogu ülejäänud elu sama hea ja turvaline nagu praegu.
Siin üks eileõhtune hetk, kus mul fotokat käepärast ei olnud, aga tundes vastu ennast kahte väikest sooja mügarikku, nägin, et nad on jälle lihtsalt võimatult armsad ja tegin tahvliga klõpsu
SS nii suured kaisukad ei ole, aga miilustamas käivad mõlemad.
Sia ja Mirjam on sageli mul arvutinurgas lambi all seltsiks. Mirjamil on komme toetada pea mu hiirekäele. Veel mõned viimaste päevade klõpsud Simmost. Simmo kasvamine on nii põnev. Saba on hakanud karvaseks minema, tumedamad kohad lähevad tumedamaks ja mustrid-jooned selgepiirilisemaks.
Eile õhtul oli üks ootamatu hetk, kus avastasin Trini diivanilt. Trini krabas Simmo kaissu ja maadles natuke. See oli täiesti üllatav, sest pärast teisipäevast kliinikuskäiku Trini väga magamistoast välja ei kipu. Toit ja vesi on tal sealsamas nurga taga ja pesa on teki peal garderoobi taga nurgas. Ometi ei suhtu ta minusse halvasti. Pai saan teha, tipib varvastel ja keerutab nagu enne. Lihtsalt ei usalda kaugele minna, äkki ma jälle tulen kahvaga.

Trini on ka väga tugev ja osav (või mina hooletu). Kliinikusse minekuks püüdsin ta varakult kahva sisse ja toppisin transpordikasti. Panin ta vannituppa ukse taha ootele tunnikeseks, kuni oli aeg minna. Kui läksin teda võtma, oli ta aga aknalaual ja mina täiesti jahmunud. Kuidagi oli ta puurist ja kahvast välja saanud. Õnneks oli ta üsna kangestunud ja rätiku all sain ta juurde tõstetud kasti sokutatud ning esimest korda ta ilma kahvata kliinikusse viidud.
Tagasi tulin heade uudistega. Põletikku enam ei ole ja Trini sai lõpuks ka vaktsineeritud 🙂

Kui ma ainult saaks kassipojad kuidagi krõbinaid sööma. Titekrõbinaid ma ei saa lahtiselt jätta, sest paksul Duranil on jahikoeranina selle peale ja ta on sekundiga kohal. Kui ma aga neile nina alla panen, siis nad ei taha. Nii ongi meil üks lõputu kanaliha- ja konserviralli. Näljane Mirjam teeb kajaka häält ja Simmo ronib mööda säärt üles. Teised ootavad viisakalt ja suured kassid väga enam kööki ei trügigi, kui see nelik seal tungleb. Ainult Triiton ootab oma kooretilka.

Triinu ja Leila aga rivistuvad järjepidevalt rõduukse ette, sest seal on ainus koht, kus nad rahu saavad.

Kümme kassi on ikka palju…

Advertisements

Trini ja tema tervisemure

Trini käis eile jälle loomakliinikus. No või mis käis, viidi vägivaldselt. Hommikul oli tants ja tagaajamine, seekord läks lihtsalt veidi vähem aega, kuni ma ta kahva sisse sain. Rohkem aega aga  kahvavõrgus puuri toppimisega, sest ta oli kuidagi eriti nihverdis, isegi rätiku all.

salasilm

Hirmus kahju, et ta ei luba endaga pehmemalt käituda. Istus mul näiteks arvutilaua peal, vastu seina ja kaldlage. Panin transakasti ette, tekid mõlema külje peale ja hakkasin toppima. No ei lähe ja ei lähegi, lõpuks rapsaki jälle minema.

Panin passi kaasa, lootuses, et ehk saab seekord ikka vaktsineerida.
Ei saanud. Kassil neutrofiilid üle normi ehk kuskil on mingi infektsioon. Kus, ei tea. Sai pikatoimelise antibiootikumisüsti.

ootame taksot


Neerunäitajad olid õnneks normi piires, ilmselt eritoit on abiks. Neerud tal siiski normaalses korras ei ole, nii et jätkame ravitoiduga nii nagu siinses kassikarjas see võimalik on.
Kahe nädala pärast uus kontroll, uus stress.
Õhtul pages Trini jälle taha garderoobi, kuhu panin ka süüa ja vett
Öösel magas voodis ja hommikul lubas varbaid sirutades end sügada ja paitada, aga magamistoast välja ei tulnud.

Trini on nii armas kassike, väga loodan, et tervisemure saab mingi selguse. Seda müstilisem see on, et ma ei suuda kuidagi tema käitumisest, olekust aru saada, et teda üldse vaevaks midagi. Välja arvatud sage vee joomine, aga seda on viimasel ajal veidi vähem märgata.

Olukorrast riigis (Padis ja Pasteedis)

Et kõik postitused ainult kassipoegadest ei oleks, teen väikese kokkuvõtte muust ka. Nädalauudiste pingerida, ja analüüsi nagu pealkirjas mainitet raadiosaates siiski ei tee.
Kõige ärevam on olnud Triniga, aga ärevus sai ootamatu lõpu. Ootasin ja ootasin analüüside vastuseid. Helistasin, ei ole veel. Helistasin, ootasin tagasikõnet. Helistasin jälle, sain teada, et analüüsid olid negatiivsed. Nii lühike jutt oligi. Kui arsti näen, küsin juurde, aga kui ma õigesti aru saan, on põhjust rõõmustada – midagi otseselt ravima ei pea, antibiootikume pole vaja. Hurraa!?
Tore muidugi, aga ma tahaks ikkagi aru saada, mis siis Trinil diagnoosiks on ja mis edasi saab. No uurin välja. Õnneks sööb ta ikka neerutoitu ka. Otsin võimalusi, kus teised kassid on natukenegi eemal ja panen talle nina alla. Sööb küll. Muidu ei saa ma kuidagi aru, et ta haige oleks. Natuke rohkem hoiab end magamistuppa ja vett joomas ma ka ei näe teda enam niipalju.
Täna oli Simmoga ninad vastamisi ja ootas, kas hakkab mängima või peab ise selleks pingutama.
Sellel pildil on nurrrrrr

Triiton puksib uusi ja vanu sõpru. Duraniga on endiselt kõige suurem armastus
Ükspäev aga oli enneolematu hetk, kus Triiton litsus end Triinule ligi ja nii nad siis mõnda aega olidki. Kummaline. Eriti Triinu poolt vaadatuna.


Andyga kallistab ka
Leila aga on täpselt sama – inimvaenulik, aga ülimalt armas

Meil kulub praegu ohtralt nii puidugraanuleid kui toitu. Korralagedus toitlustamisega on ka, sest Simmmo ja Sia jooksevad köögis, söövad vahepeal köögis, jätavad järele ja siis tulevad jääke ahnitsema need põrsad, kes ei peaks – ülekaaluline Duran näiteks. Titetoidud, pole ju paha.
Neerutoitu annan siis nina alla, kui kassid on rahulikult kuskil ja ei ole kohe ninapidi teiste kausis, aga seda aega ei ole just palju. SS ei taha endiselt kuivtoitu ja see on paras peavalu.

Kuhu ma selle ohtra kulutamisega aga jõuda tahan, on see, et ma ei ole üksi, mul on aitajaid. Vanu ja uusi, toredaid lahkeid inimesi. Muidugi katab MTÜ põhilised asjad ja tänu kuulub alati kõigile, kes meile annetavad. Eriti rõõmus olen, kui oma sõbrad meeles peavad. Aga on ka inimesi, kes tahavad aidata just Padi ja Pasteet hoiukodu ja seda ma ei oska sõnadesse pannagi. Lihtsalt nii äge!

Ma saan alati minna naabermajja puidugraanulite järele, muretsemata, kuidas ma neid raskeid kotte kuskilt toodud saan. Ma ei pea nende eest ka tasuma. Selle eest hoolitseb ammune hea sõber, kes toetab vajadusel ja küsimata ka palju muuga.

Hiljuti sain blogilugejalt siiralt üllatava sihtotstarbelise annetuse, mille eest ostsin südamerahuga kõigile kassidele hunniku konserve Zooplussist.
Leila luges üle ja ütles, et piisab päris tükiks ajaks.
Sama inimene saatis mulle postiga ka suure koti kvaliteetset neerutoitu, mis kulub vägagi ära.

Kui kastikiisud tulid, tekkis neile armas kaasaelaja, kellele läks (ja läheb) väga korda, kuidas pisikestel põnnidel läheb. Väike võitleja Mirjam sai temalt kingituseks oma isikliku pesa, mis läheb tema tulevasse koju kaasa. Lisaks saabus samas pakis ka vajalik piimapulber ja sobilik liivakast.

Tuttavad-sõbrad toovad oma kassidest-koertest seisma jäänud asju, mida mina rõõmuga kasutusse võtan.

Ma ei taha nimesid nimetada, teadmata kas see sobib, aga ilmselt kõik te loete. Ja te kõik teate ju eks, kui tänulik ma olen. Igasugune abi, ka toetav mõte, ootamatult pakutud autosõit, teise inimese sünnipäeval minu kassidele toodud kingitused ja iga hea sõna tähendab mulle väga palju.
Aitäh!

Veel üks pilt, mis näitab kui kokkuhoidlik ma olen 🙂
Ja lõpuks väike nali ka – oleksin ma jõudnud fotokat sättida, oleksin selle väikese hullunud Mirjami pildi Rakvere AQVA SPA reklaamnäo kandidaadiks saatnud 🙂

See, kes palju joob… on haige

Trinil sai aasta esmasest vaktsiinist ja olin juba mõnda aega mõtetes plaani pidamas, kuidas ma ta kokkulepitud ajaks kliinikusse saan. Kuna vannituba on kinni, siis on keerulisem veel. Ühtlasi olin otsustanud, et lasen teda ka natuke uurida, sest eriti nüüd kodus olles hakkas silma, et ta joob keskmisest rohkem. Päris kindlasti. Rääkisin kliinikus ära, et toon ühe hullukese söömata, ilmselt kahva sees ja palun võtke verd ja tehke mis vaja. Ja vaktsineerige.

Kätte jõudis see päev, mina maganuna kokku umbes kaks korda poolteist tundi tõusin, toitsin tited ära ja hakkasin Trinit püüdma. Süda klaperdas magamatusest ja ärevusest. Transakastiga ma olin teda juba varem meelitanud ja see vedeles toas mitu päeva kui mitte-kahtlusalune objekt, aga ei mingit õnne sellega.

Hakkasin siis otsima võimalust talle rätik peale panna, sest siis kui pea kaetud, saan üldiselt kõikide kassidega hakkama. Ei. Trini ei püsinud mitte kuskil paigal, vaid lendas ringi. Ahju otsast ajasin ta harjaga jälle alla ja lõpuks oli ta lõõtsutades aknalaual, aga ikka ära jooksmas, kui sentimeetrigi lähenesin. Kahv oli mul läheduses ja pärast veel mõnda stressirikast ringi oli ta kahvas, keerd peale ja enamvähem viskusin ise ka sinna otsa. Tegelikult surusin ta koos kahva võrguga rätiku abil transakasti ja ei hakanud riskima, et teda võrgust vabastada. Ruumi jäi, uks turvaliselt kinni ja mina ootasin kuni adrenaliin lahkus.

külmkapi otsast lendas üks karp

nii ta püsis, oli aega pildistadagi 🙂

valmis minema, lõpuks

Võtsin seekord takso, muidu bussi nr 33 juhid, kes mind ilmselt juba terve suve teavad Kolde pst ja Vilde tee peatustes ootamas kõigi mu kottide ja kastidega, oleks vaadanud, et nüüd on täitsa segi pööranud. Kassipojad olid ju ka vaja kaasa võtta.

Trini jäi sisse ja õhtul järele. Kui nägin juba vastuvõtus arvel pikka nimekirja protseduuridest ja kolmekohalist summat, passi ilma vaktsiinita, siis teadsin ilma arsti nägematagi, et asi on jama. Nutt tuli peale. Mitte Trini, ei taha, ei taha uut muret… Ma tavaliselt ei ole nii emotsionaalne, aga unepuudus ja närvipinge mõjuvad, mis teha.

Arst näitas mulle röntgeni- ja ultrahelipilte. Trini neerud ei ole korras, uh-s on näha nende selged piirjooned, mis ei ole ok. Analüüsis Crea on tõusnud, punases.  Aga… järgnes hiina keel. Trinil on ka midagi veresoontega, verevooluga. Seda aga ei saa narkoosis kassil korralikult analüüsida. Millekski peaks sõitma Viljandisse (südamega seotud uuring oli vist), millekski peaks võtma biopsia, neerust vist. Võib-olla on olnud insult, infarkt. Ei tea, ei ole näinud, Trini on olnud terve ja tubli, ainult joob palju. Kas mürgistust on olnud. Ei, minu juures pole olnud. Uriiniproovid läksid laborisse kasvama, enne ei tea ka seda, kas ja millist antibiootikumi peaks kasutama. Ilmselt kuu aega. Kuidas? Trini kord sööb konservi, kord ei söö. Ipakitine neerudele pulbriga. Tänaseks on selgunud, et natuke sööb, rohkem jätab alles.

Neerutoit on hädavajalik. Kuidas? Kõigi teiste kassidega. Triinu kusjuures peaks ka neerutoitu sööma, aga saab seda siis, kui saab ja elame sellega. Triniga aga sain arsti tõsidusest aru, et kohe ja peab. Kuna ma ei olnud väga adekvaatne, siis ma ei saanud pooltest asjadest aru. Käis läbi ka vaskuliit, aga selle ees oli rodu veel mingeid võõrsõnu. Kõik on “võib-olla”, kindlat diagnoosi ei ole veel. Niipalju kui ma arsti tunnen ja aru sain, siis meditsiinilises mõttes on lugu väga keeruline Triniga. Ja muidugi mitte ainult meditsiinilises mõttes.
Ma saan Trinit kõhu alt sügada, aga ma ei saa talle anda ravimit muud moodi kui toiduga. Ta ei luba mul end hoida, tekib paanika. Välja arvatud, kui ta oleks-elaks näitusepuuris, ma mässiks ta tekki ja maadleks-püüaks iga päev, võib-olla kaks korda päevas tableitiravi ajal, mõlemad oleksime hullus stressis. Kas ma üksi üldse saaksin… Ma ei tea, tunnen, et see ei ole hea mõte. Kas ma mõtlen valesti, kas kassi pärast peab seda ikkagi tegama? Kas ma saan hakkama? Mis tunne tal on, kui teised käivad vabalt ümberringi. Hetkel ma ei tea ka, kas ja millal järgmine kontroll on. Järgmine õudne püüdmine.

Eraldi hoiukodu Trinile? Kes teda tahab… Eks peab proovima.

Ainus, mida ma suudan välja mõelda, on see, et kui vannituba jääb vabaks, hakkan teda sinna meelitama ja kasvõi öösiti seal hoidma, et ta saaks oma toitu ja toidulisandeid. Ma ei tea, kas see õnnestub. Sinna läheb pealegi aega.

Ja see tähendab, et ma ei saa võtta uusi hoiukasse enam…
Öelge veel, et ei aja nutma.

Trini ei tulnud magamistoast välja enne kui laupäeva öösel. Püüdmine oli neljapäeval. Ju ta ikka liivakastis käis, aga süüa-juua panin talle voodi alla. Mõtlesin, et olen kaotanud kogu seni teenitud usalduse, aga ta oli pärast seda veel hellem kui enne. Kuni ma ei taha temaga midagi ette võtta.

Sel nädalal selguvad siis igasugu analüüside vastused ja saab edasi mõelda.
Minu kallis Trini

IMG_5796

kliinikust tagasi palja kõhuga

Ma ausalt ei tea, mis saab 😦

Muidupilte

Kuigi elu keerleb praegu ümber Triitoni ja Stjopa ravi, on teised kassid ka ikka täitsa olemas, üks vahvam kui teine.
Trini näiteks on saavutanud refleksi, et kui ta on pikali ja ma tulen paitama, siis ta viskub automaatselt külili. Nii tore!
Leila on täpselt samasugune armas väänik.
Triitoniga vist leppisime ära. Eile oli ainult pool tundi mööda tuba kõndimist, kui ta diivanil lubAs endaga kõike teha ja hommikul sain jälle voodis tabletiveerandiku antud. Kahv aga ootab ukse taga, sest kliinikusse peab ju, nui neljaks, õigeks ajaks saama.




Triiton sõbraga

AD 🙂

Trini ja Triiton – paras paar

Põmaki! Triiton tuleb, keerab kaugelt juba pea rinnale ja tuleb puksib minu pead, kui see satub sobivas kõrguses olema. Või puksib mõnda leplikumat sorti kassi. Mis siis et teine magab sügavat und, ikka on vaja oma hellust näidata.
Trini puksib ka. Triitonit iga kell, sest koos nad põrandal marsivad, külg külje vastas, pead viltu. Trini armastab väga neid kasse, kes teda armastavad. See tähendab kõiki peale Triinu. Mina hakkan ka tasapisi tema edetabelis tõusma. Viimane edusamm oli see, et toitu oodates nühkas ta paar korda peaga vastu mu kätt. Ja muidugi saan ma teda paitada pikalt ja laialt kui ta on unine või soojal vannitoapõrandal, st kui ta ei viitsi ära minna. Külili viskab ta mu pai peale end juba sageli. Kord proovisin teda ka maast õhku tõsta, aga see ehmatas teda väga. Väljateenitud usaldust ei tohi kaotada, rohkem ei tee. Mõnda aega 🙂
Mõlemad kassid on nii palju arenenud. Triiton on suur-suur hellik, tahab väga sügamist-paitamist temale sobival, turvalisel moel. Trini pole veel täiesti kindel, et inimene talle liiga ei tee, aga ma veenan teda selles iga päev ja natuke hakkaks ta nagu juba uskuma.

süüa kraban ise


See on tüüpiline hetk, kus ma teen Trinile pai ja kuskilt kalpsab välja Triiton, et oma peapuks ära teha

Kasside kaasaeg

Panin tahvlisse kassidele mõeldud video mängima. Toimus elavnemine, sisse võeti mugavad ja ka mitte nii mugavad asendid. Ma tean muidugi juba ammu, et selline meelelahutus on olemas, aga olen unustanud seda kasutada. Ma loodan, et see ei mõju neile halvasti, kui nad näevad linde ja oravaid, aga rohkem võimalusi pole. Igatahes huvi on ja natuke elevust argipäeva ei tee halba.
Esimestel piltidel on Triiton oma suurima sõbraga ja viimasel kõõlub Trini.

img_1035

img_1034img_1040

Trinist veel eraldi, tema on teinud paar armsat väikest asja viimasel ajal. Tulnud mõnel õhtul kassidest esimesena minu juurde voodisse, meetri kaugusele. Ükskord tuli aga Durani kõrvale, vastu mu jalgu. Samuti viskas ta kord mu paitamise peale külje ette ja siis kõhu üles. Endal nii kahtlustav nägu peas nagu ma tahaks ta valged sokid ära varastada, aga tal oli hea!!! Ma väga loodan, et see kordub.

Trinist ja Leilast

See on sulle, kes sa satud siia lugema, olles klõpsanud näiteks Kassijaama lehel Trini või Leila nimele. Või oled sattunud siia hoopis muu otsisõnaga, kassihuvi siiski taustal. Palun ära pane kohe seda lehekülge kinni, olles eelnevalt märganud sõna arg või tagasihoidlik või arenemisvõimeline.
Palun anna neile võimalus, loe nende kohta mõni sõna veel. Seda ei ole palju, sest suurem töö on juba tehtud  – Trini ja Leila ei pea enam elama tänaval, nad elavad nagu päris tavalised (ei, mitte tavalised, vaid eriti hästi hoitud) kodukassid. Lihtsalt nad ise ei tea, et võib-olla kunagi peavad nad ära kolima mujale, päriseks.

Trini, kuigi mustvalge, see kõige tavalisem välimuselt, ei ole tavaline siiski. Ma ütleksin, et on omaette nauding jälgida tema ilmeid ja tegevusi. Kui kaval ja terane ta on. Kuidas isegi silmakuju otsekui muutuks, kui esimene silitus on kangestunult ära kannatatud ja siis saabub äratundmine, kui hea see tunne on. Kuulda ja tunda sellise kassi nurru on justkui auhinna saamine. Ma olen täiesti veendunud, et kui Trini leiab talle pühendunud inimese, siis toimub murrang. Teda saab paitada, ta tahab tähelepanu, tema sees on peidus kodukassipoeg, kellel ei lastud kodus üles kasvada.

Leila on üheltpoolt vaadates kergem, teiseltpoolt keerukam juhtum. Kui neid võrrelda, siis on Leilaga teatud mõttes lihtsam – saab küüsi lõigata, saab transpordikasti panna, saab kõike teha, mida vaja. Enne muidugi natuke kavaldades. Kui aga Trini lubab ennast paitada ja unise peaga ei viitsi kuhugi eest äragi minna, vaid hakkab hoopis nurruma, siis Leila… Leila lõpetas nurrumise kassipojana ja suuremaks saades otsustas, et inimene on see, kes annab süüa, muul ajal ta ei ole tähelepanu väärt. Müstiline kass, sellist tagurpidi-arengut ma ei ole kunagi varem kohanud. Ometi olen kindel, et see võib õige inimesega, sobivas kodus muutuda jälle nö õigesse suunda. Leila on oma olekult muidugi armsus ise, alati muheda, natuke naeratava näoga, lustlik ja parajalt energiline. Lihtsalt mitte mingit katsumist ega lähenemist ei taha. Saan teda paitada ainult siis, kui ta on kuskil pesas. Aga noh, ei löö, ei hammusta, ei rapsi, see ju ka tore omadus. On ju 🙂
Mõlemad sobivad teiste kassidega hästi, välja arvatud juhul kui see teine kass ei sobi nendega.

Keegi väljastpoolt tänavakassi-inimeste maailma võib-olla küsiks, et miks ma neid üldse ära tahan anda? Ega ma tahagi, olen kõigisse oma loomadesse väga-väga kiindunud ja tahaks ise nende eest hoolt kanda, sest ainult nii tean, et kõik on hästi (noh, minu mõningaid hajameelsusatakke arvesse võttes 100% garantiid ei ole muidugi olemas).
Paraku aga on selliseid inimesi väga vähe, kas tahavad, saavad, oskavad ja viitsivad otse tänavalt mõnda kassi võtta ja neile hakata uut kodu otsima. Minul on selleks kõik olemas, aga enne uue kassi aitamist peab keegi teine lahkuma – päriskodusse. Minu piir ja kasside piir on ära katsetatud. 6-8 on maksimum ja ka siis juba keegi kannatab.
Olen varemgi öelnud, et ma ei usu niipalju massreklaami, vaid pigem imelistesse juhustesse, aidaku sellele kasvõi kaasa kasvõi ainult see pisike postitus. Mind jääb ilmselt eluks ajaks piinama Soovi kaudu tulnud kassihuviline, kellega algas kõik väga ilusti ja lõppes väga halvasti. Sealt on ilmselt jäänud see blokk kuulutada oma hoiukasse üle terve Eesti, ükskõik kuidas ja ükskõik kellele.
Nii et loodan edasi, et need õiged kodud jõuavad meieni. Kuidagi. Kunagi.

tõestusmaterjal

tõestusmaterjal

img_0455

img_0446

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

nii naksakas!

nii naksakas!

kahtlustav ja stardivalmis

kahtlustav ja stardivalmis

tütar ja ema

tütar ja ema