Hambad ja neerud

Kolmel hoiukassid ja ühel kodukassil on kliinikus käidud.
Kuigi 10+ aastat kogemust 10+ kassiga sama teekonda tehtud, muretsen alati.
Ikka lähen eelmisel õhtul magama, mõeldes, kuidas küll kõik kujuneb ja mis tulemuseks on.
Hommikul ärkasin, Triiton tugevalt vastu käsivart. Palusin mõttes andeks, et kohe läheme kööki, siis panen magamistoa ukse kinni ja täna on kõik teisiti.
Viisin tited vannitoast ära ja kuna suurtele süüa ei andnud, oligi kõigil selge, et jama on majas.
Alustasin Trinist, kes lidus mööda elamist ringi ja siis garderoobikappi. Jätsin lükandukse prakile, kahva sinna ette ja kui Trini sealt põgenes, siis jooksis otse kahva. Kahvaga paar meetrit vannituppa ja sealt juba suurde transakasti ootama. Aega veel paar tundi.
Järgmiseks Leila. Temaga tavalised ringid, harjavarrega diivani alt välja ja paanikas vannituppa. Triitonit oodates temagi transakasti.
Triiton, vaene loom, oli pagenud ahju otsa. Sealt udjasin ta alla, kurva laulu saatel tegi temagi mõned ringid, paanikapiss taga, ja lõpuks ise vannituppa. Kuna aega oli veel palju, vabastasin ka Leila ja nii nad koos Triitoniga kahekesi tittede kratsikasse end mahutasidki.
Ma tean ju, et alati püük õnnestub, aga iga kord mõtlen, kuidas saaks neile vähem stressi. Vist ei saagi.
Triinukesega muidugi probleemi pole, 5 minutit varem kasti, kojujääjatele söök ette ja kliinikusse.

Õhtul järele.

Arsti oodates sain lugeda ravijuhiseid ja kuna registratuuris küsiti juba enne, kas tahan ühte suuuuuurt arvet või eraldi, siis sain juba aru, et midagi lihtsat ei olnud.

Leilal pidi olema ainult puhastus, aga siiski pidi eemaldama ühe hamba.
Trinil eemaldati kaks hammast ja talle tehti ka neerude uuringud. Kui ma kõigest aru sain, siis töötab tal ainult 1 neer ja teises on kivi. Algav neerupuudulikkus. Palju juttu veel, mida ma kõike ära ei suutnud fikseerida, aga ilmselt idiopaatiline.
UH ütleb, et struktuursed muutused, neeruvaagen laienenud.
Verepilt ütleb mh, et SDMA is within the reference interval and creatinine is increased. This combination of results is uncommon.
Triniga koos elades ei saa ma mitte üks gramm aru, et tal midagi viga oleks. Kahtlused olid eelmisel korral, kuna ta jõi palju, aga praegu ma seda ei ütleks.
Triitonil läks kolm hammast ja kuna ma olin kaasa pannud sõnumi, et tema järelravi on võimalik, sai ta ka kahed tuttavad valuvaigistid. Teistele – võimalusel.

Ohjah, võimalusel.
Triitoniga ongi kujunenud üsna lihtsaks. Ta jookseb mu eest natuke ära, kangestub siis kuskile nurka, teeb oma kumedat maugumist ja lubab ilusti süstlast asju suhu toppida.
Leilaga saab ka hakkama, tuleb taga ajada, kuni vannitoas saab valuvaigisti antud. Leila käitumine kliinikust tulles oli natuke veider. Ta oli tavapäratult uudishimulik ja tuli mu juurde luurama mitu korda, mida ma teen ja mida ma söön.
Trinikene aga kolis oma tavapärasele mossitamiskohale magamistoa akanalauale kardina taha. Eile rullus ta juba voodis ja lubas paitada
Mõtlesin, et proovin teda hoida ja süstlast valuvaigisti anda, aga no ei ole selle kassiga võimalik. Loopisin talle ka fliisi peale ja proovisin kuidagi nii, aga paanika läks nii suureks, et üks kätepaar jäi puudu.
Toiduga ka ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud mitte midagi.
Täna avastasin, et vot seda konservi limpsib, võtsin ära, panin rohu sisse ja magamistoa uks kinni, et teised ei saaks ligi ja no sellest piisas tema jaoks, et asi on ohtlik. Lõpuks aknalaual see taldrik tühjenes, aga ma ei teagi, kelle poolt. Nüüd nägin, et ta ampsab neerukrõbinad närimata alla, proovin homme, kui neile tilgutada, kas siis õnnestub. Ega nad välja näita, et valus on, nagu kassid ikka, aga ma ikka tahan katsetada seda “võimalusel”.
Nii et elame siin ärevates päevades, aga õnneks varsti on jälle kõik mõneks ajaks unustatud.
Uued hambakontrollid aasta pärast, Trini neerud poole aasta pärast.
Nii ka Triinul. Tal kõik endine, Prednisolon jätkub. Uriininäitajad võiksid olla paremad, aga sinna ei saavat midagi parata. Poole aastaga kilo juures, Triinukesest on saanud Tünnike.

Trini kojusaamise võimalused langesid mu meelest veel mitu pügalat, kuhugi sinna “peaaegu et võimatu” kanti.
Triitoniga kui ime juhtub, siis hammaste kontroll on tõesti vajalik. Resorptsioon ründab regulaarselt.
No ja Leilal sama.
Sellised “võib-olla igavesti” hoiukassid on mul. Ja kõik on hästi sellega, välja arvatud, et uute kasside aitamise on nad ära limiteerinud nagu kõik viimased katsed on näidanud.

Olen tänulik sõidutajatele. Anuga kliinikus oodates oli nii tore Juuli pilte vaadata.
Olen tänulik annetajatele, kes aitavad MTÜ kasside arveid maksta.
Ja muidugi dr Juliale ja kõigile teistele Vilde kliinikus, kes kõigi ja kõige eest hästi hoolt kandsid. Nagu alati.

Advertisements

Katsumused ja kliinik

Oli aeg viia Trini, Triiton ja Leila vaktsineerimisele. Kõigil viimasest vaktsiinist möödas 1,5-2 aastat.

Tegin plaane, aga lõpuks lendasin ikka kahvaga mööda korterit ringi. Triitonit ei ole üldiselt raske saada sülle, siis igaks juhuks vannituppa ja seal juba saab temaga kõike teha. Sülle saan ma ta kas hommikuse miiluringi ajal või siis, kui ta tuleb kööki koort küsima. Seda teeb ta alati, kui ma tulen väljast. No vot aga seekord ei tulnud. Triiton sai päris kindlasti aru, et midagi on teisiti.

Leila pärast ma ka ei muretse, sest tean, et oma kabuhirmus pageb ta lõpuks alati vannituppa, kus ei ole mingit probleemi.

Triniga aga muretsesin ette. Teadsin, et ma ta lõpuks nagunii kätte saan, aga millise hinnaga seekord?

Hommikul panin paar transakasti tutvumiseks, väike catnip sisse ja jälgisin, et ehk tekib Trini ja transakasti vahel usaldus. Ei tekkinud.

Kliinikuaeg lähenes, alustasin Trinist. Lasertäpiga meelitasin ta vannituppa, kus ta hakkas kähisedes akent mööda üles ronima, aga suure rätiku all sain selle kange pulga ikka kasti lükatud.

Triiton oli aga kadunud. Kuskilt ta välja volksas, ei saanud aru, miks ma teda jälitan, põgenes ka arvutilauale, kus ajas kõik asjad ümber ja maha. Katki läks üks klaasist või kristallist  inglikujuke. Loodan, et mu kaitseingel jäi siiski terveks, hetkeks hakkas kõhe… Korra panin talle kahva peale, aga kuidagi lipsas välja. Lõpuks põgenes temagi vannituppa, kus ma tavatult kurja Triitoni kasti toppisin.

Leila. Tavaline paanika.

Lõpuks vannituba, kus ma ta minekuni veel ootele jätsin, sest varuaega jäi veel üle. Tagasi tulles oli ta ennast juba pesumasina taha litsunud. Ohjah…

Kliinikusse sõidutas meid Simmo-Sia tore pere. Trini kast oli mul süles ja kui panin sõrmed puuri, siis ta nühkas vastu. Oh sa mu metsik tibukene…

Alustasime Leilast, kes värises ja kartis nagu alati, aga püsis vagusi. Leilal on nii palju hambakivi, et peab minema puhastusele.

Triiton oli samuti hirmust kange, aga katsetasin ja tõstsin ta kaalule – 5,66 kg. Temal juba on hambaajalugu ja paraku tuleb taas üks kuni mitu eemaldada.

Trini jätsime magustoiduks. Puur tasakesi pealt lahti, tekk peale, kaas pealt ära. Hoidsin kõvasti ja kuigi ta undas, lendu ei läinud. Süst sai tehtud ja kahjuks ka tema hammaste või hamba eemaldamisest ei pääse. 

Statistika paistab olevat selline, et peaagu kõikidel kassidel on mingi hambamure, aga kui vähestel sellega tegeletakse…  Kuna need kolm on MTÜ hingekirjas, aitavad annetajad protseduuride eest tasuda.

Ei ole tore, et sellega peab tegelema, aga hea, et sai teada. Augusti teise poolde  jäävad esialgu need plaanid.

Triiton ei tulnud järgmisel hommikul mu juurde kaisutama, aga täna juba tuli. Trini veetis terve õhtu aknalaual, mitte oma tavalistel lebokohtadel. Leila on aga lihtsalt õnnelik, kui saab rõdul istuda ja vaindlane olen ma ju nagunii.

Nüüd ma olen õnneks jälle väiksem kahtlusalune kui neil piltidel.

 

Mängud ja kakelungid

Urr ei käinudki veel hambaopil, kliiniku palvel lükkasime selle edasi, 8ndaks märtsiks. Mis seal ikka.
Urr on hakanud vähem voodis magama, sellevõrra on teised jälle oma vanu kohti hõivamas. Näen, et tülinorija on pigem D. Tema alustab ja Urr paneb vastu. Jälle olen õppinud, et mitte kunagi ei ole võimalik eeldada, et mõni kass sobib või ei sobi teistega. D pole kunagi olnud tülinorija, aga vot nüüd on. Triiton on alati olnud eemalehoidja, aga nüüd pole mingit probleemi kellegagi.
Enamasti saavad nad kõik rahulikult oldud, aga paratamatult põrkuvad siin vahel.

Urr on kõige suurem mängija ja jäin mõtlema, et ta on ju üks noorimatest, koos Leilaga. Muidugi peab mängima!
Alatasa togib ta käpaga palli omale kõhu alla ja hakkab seda siis omaette udjama, aeg-ajalt kiirendades. Jätkuvalt ei kaota ta huvi laua küljes rippuva tuusti vastu.

Lisan mõned pildid eilsest mängutoast. Ainult Leila magas ahju otsas ja osa ei võtnud.

Pesa

Ma peaksin tegelikult Urrist kirjutama, aga pole jõudnud teha uusi pilte. Pime on kogu aeg ja mis ma neist tumedatest varjudest näitan.
Urr korra päevas ikka teeb Duranile tuule alla, siis kõik ehmuvad ja Leila läheb kaitsma. Duran pissis minu nähes valesti – otse uuele pleedile, mis ma diivanile panin. Võibolla märgistab selle hirmsa looma teadmiseks, et see siin on tema kodu, mitte sinu!
Alati peab ikka mingi jama olema, aga eks ma seda tean niigi, et kasse on mul siin liiga palju.

Pildid on aga hoopis Kattipuoti pesast, mis Laura kinkis ja mis ma Kassijaamale toodud kingipakist Laura loal koju tõin.
Nagu oli arvata, siis pesa tühjana peaaegu ei seisa. Ahju kõrval ka ja no tõesti on mõnus, tõmbaks isegi end sinna kerra kui mahuks.

Nagu näha, siis Trini on kõige suurem kasutaja, viidaku see pesapostitus siis eelkõige temale.

Pai Trini

Tere!

Kirjutan sulle, kes sa sattusid siia Trini kuulutust nähes.
Ilmselt oli seal kirjas, et vajab veel harjumist, ei ole sülekass või on arglikuvõitu. Midagi sellist, mitte eriti julgustavat.
Ega saagi ju teisiti kirjutada kui teisiti ei ole. Trini on endine tänavakass ja miks ta peaks inimest usaldama…

Ometi on ta tegelikult väga tubli. Trinit ei saa küll sülle võtta ja ta ei tule ise su juurde, aga paid talle meeldivad. Väga meeldivad. Samuti keerutada-kenutada-nurgad ümaraks nühkida.
Mina usun, et Trini areneb veelgi.

Siin on video, mis tõestab, et umbusklikku tänavakassi on jäänud vaid natuke kuskile Trini sabaotsa.

Ja teised loomad

On paras aeg näidata neid väheseid pilte, mis blogipausi ajal tehtud said.
Juttu pole palju rääkida, sest iseloomud on Leilal, Trinil ja Triitonil ikka täpselt samad ja mingeid enneolematusi nad ei korralda.

Triiton on küll isegi veel kraadi võrra memmekam. Kallistan teda igal hommikul enne voodist välja tulemist, sest ta on just mu kõrval ja ootab seda. Mina ka.
Leila on täpselt samasugune suslik. Kohal ainult siis, kui tahab midagi head või kui saab näiteks õuest rohtu. Puutuda ei luba, isegi magades valvab ega ma liiga lähedale tule.
Õnneks saab tal vajadusel ilusti näiteks küüsi lõigata ja vahel võtangi ta hirmust kangena lihtsalt vannitoas sülle ja räägin kasuka sisse, et kas ometi kunagi midagi ei muutu…
Leila on ka endiselt kõige suurem soojavares. Ahjukütmise aeg meeldib talle väga.
Trini areneb oma väikeste sammudega, aga ei midagi märkimisväärset. Paitamist tahab, rullub, tammub ja nühib, aga sülle võtta ei saa ja parem mitte üldse mõelda, et teda peaks millegipärast kinni püüdma.
Lasertäpi peale ilmub ta kasvõi maa alt, paneb esikäpad laua äärele ja ootab starti, et saaks hullunult liduma hakata.

Kohutavalt armsad on nad kõik, aga kas maailma parimad kodu just neid tahavad, selles ma väga kindel ei ole.
Pigem usun juhustesse, saatusesse, asjade kokkulangevusse, et kunagi kuskil keegi…
Niikaua elame siis koos.
Ja siin siis need pildid.

alati valvel

rohusööjad

Frode ja Tille on nüüd Frodo ja Sam, kes naudivad mürgeldamist ja paitamist.

Uut pausi ma välja ei kuuluta, sest kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb varsti üks ajutine hoiuline järjekorrakasside hulgast.

Peaaegu taltsas

Trini on väga äge väike kass! Ilmekas ja naljakas. Uudishimulik jälgija. Tahab hellust, aga ei ole kindel veel, kui kaugele selle küsimisega minna võiks.
Igatahes läheb ta nüüd juba tunduvalt kaugemale kui varem. Midagi on temas viimasel ajal muutunud.
Hommikul ärgates leian ma ta ahju kõrval korvpesas. Minu liikumist märgates hakkab ta ennast keerutama ja aelema ning enne ma toast ei välju, kui ta on oma paid kätte saanud. Truult jookseb Trini mu järel kööki hommikusöögile ja kui ma lähen äkki teises suunas, siis järgneb.
Viimasel ajal läheb ta järjest vähem paikäe eest ära ja järjest rohkem nühib ise peaga vastu mu kätt. See on nii-nii tore! Trini aina tipib ja aerutab, kenutab ja nühkerdab. Väga hästi on näha, et ta tahaks suurt sõprust, aga no lihtsalt ei julge veel päris nii..
Õhtuti ta on hakanud julgemalt jooksma mööda tuba, vahel lausa hüppab ja mängib ka.
Kõige rohkem sai aru tema arengust, kui mul olid külalised. Umbes tunni aja pärast tuli ta välja ja enam ära ei läinudki. Jäi seltskonda, jalutas siin-seal ja sättis end mugavamalt. Seda ei ole kunagi varem juhtunud.
Ma ei saa teda veel võtta sülle ja ei taha sellega  katsetamist väga alustada ka, kardan tekkinud usaldust rikkuda. Mõnikord ta läheb siiski eest ära, mitte ei luba end paitada. Mõnikord natuke kähiseb mulle, aga tasakaal on nüüd kindlasti juba inimese suunas kaldu.

Taltsutatav Trini

Triniga mingeid suuri murranguid toimunud ei ole, aga mulle meeldib tema seltskond väga-väga!
Ta on nii armsalt kavala ja veidi nagu naiseliku olekuga kass. Natuke kõverate jalgadega ja vorstikujulise kerega, väike ja pisut veider. Lubab ennast paitada ja naudib seda. Õhtuti hiilib magamistoast või vannitoast välja ja kui kõik tundub ohutu, teeb mõned jooksuringid.
Magab oma korvis ahju vastas või vannitoa kuumal põrandal. Voodis ka, ohutus kauguses minust.


Triitoniga neil on omamoodi suhe. Trinile ta meeldib, aga Triiton kipub tema kallal natuke võimutsema, kõutsistub nö.