See, kes palju joob… on haige

Trinil sai aasta esmasest vaktsiinist ja olin juba mõnda aega mõtetes plaani pidamas, kuidas ma ta kokkulepitud ajaks kliinikusse saan. Kuna vannituba on kinni, siis on keerulisem veel. Ühtlasi olin otsustanud, et lasen teda ka natuke uurida, sest eriti nüüd kodus olles hakkas silma, et ta joob keskmisest rohkem. Päris kindlasti. Rääkisin kliinikus ära, et toon ühe hullukese söömata, ilmselt kahva sees ja palun võtke verd ja tehke mis vaja. Ja vaktsineerige.

Kätte jõudis see päev, mina maganuna kokku umbes kaks korda poolteist tundi tõusin, toitsin tited ära ja hakkasin Trinit püüdma. Süda klaperdas magamatusest ja ärevusest. Transakastiga ma olin teda juba varem meelitanud ja see vedeles toas mitu päeva kui mitte-kahtlusalune objekt, aga ei mingit õnne sellega.

Hakkasin siis otsima võimalust talle rätik peale panna, sest siis kui pea kaetud, saan üldiselt kõikide kassidega hakkama. Ei. Trini ei püsinud mitte kuskil paigal, vaid lendas ringi. Ahju otsast ajasin ta harjaga jälle alla ja lõpuks oli ta lõõtsutades aknalaual, aga ikka ära jooksmas, kui sentimeetrigi lähenesin. Kahv oli mul läheduses ja pärast veel mõnda stressirikast ringi oli ta kahvas, keerd peale ja enamvähem viskusin ise ka sinna otsa. Tegelikult surusin ta koos kahva võrguga rätiku abil transakasti ja ei hakanud riskima, et teda võrgust vabastada. Ruumi jäi, uks turvaliselt kinni ja mina ootasin kuni adrenaliin lahkus.

külmkapi otsast lendas üks karp

nii ta püsis, oli aega pildistadagi 🙂

valmis minema, lõpuks

Võtsin seekord takso, muidu bussi nr 33 juhid, kes mind ilmselt juba terve suve teavad Kolde pst ja Vilde tee peatustes ootamas kõigi mu kottide ja kastidega, oleks vaadanud, et nüüd on täitsa segi pööranud. Kassipojad olid ju ka vaja kaasa võtta.

Trini jäi sisse ja õhtul järele. Kui nägin juba vastuvõtus arvel pikka nimekirja protseduuridest ja kolmekohalist summat, passi ilma vaktsiinita, siis teadsin ilma arsti nägematagi, et asi on jama. Nutt tuli peale. Mitte Trini, ei taha, ei taha uut muret… Ma tavaliselt ei ole nii emotsionaalne, aga unepuudus ja närvipinge mõjuvad, mis teha.

Arst näitas mulle röntgeni- ja ultrahelipilte. Trini neerud ei ole korras, uh-s on näha nende selged piirjooned, mis ei ole ok. Analüüsis Crea on tõusnud, punases.  Aga… järgnes hiina keel. Trinil on ka midagi veresoontega, verevooluga. Seda aga ei saa narkoosis kassil korralikult analüüsida. Millekski peaks sõitma Viljandisse (südamega seotud uuring oli vist), millekski peaks võtma biopsia, neerust vist. Võib-olla on olnud insult, infarkt. Ei tea, ei ole näinud, Trini on olnud terve ja tubli, ainult joob palju. Kas mürgistust on olnud. Ei, minu juures pole olnud. Uriiniproovid läksid laborisse kasvama, enne ei tea ka seda, kas ja millist antibiootikumi peaks kasutama. Ilmselt kuu aega. Kuidas? Trini kord sööb konservi, kord ei söö. Ipakitine neerudele pulbriga. Tänaseks on selgunud, et natuke sööb, rohkem jätab alles.

Neerutoit on hädavajalik. Kuidas? Kõigi teiste kassidega. Triinu kusjuures peaks ka neerutoitu sööma, aga saab seda siis, kui saab ja elame sellega. Triniga aga sain arsti tõsidusest aru, et kohe ja peab. Kuna ma ei olnud väga adekvaatne, siis ma ei saanud pooltest asjadest aru. Käis läbi ka vaskuliit, aga selle ees oli rodu veel mingeid võõrsõnu. Kõik on “võib-olla”, kindlat diagnoosi ei ole veel. Niipalju kui ma arsti tunnen ja aru sain, siis meditsiinilises mõttes on lugu väga keeruline Triniga. Ja muidugi mitte ainult meditsiinilises mõttes.
Ma saan Trinit kõhu alt sügada, aga ma ei saa talle anda ravimit muud moodi kui toiduga. Ta ei luba mul end hoida, tekib paanika. Välja arvatud, kui ta oleks-elaks näitusepuuris, ma mässiks ta tekki ja maadleks-püüaks iga päev, võib-olla kaks korda päevas tableitiravi ajal, mõlemad oleksime hullus stressis. Kas ma üksi üldse saaksin… Ma ei tea, tunnen, et see ei ole hea mõte. Kas ma mõtlen valesti, kas kassi pärast peab seda ikkagi tegama? Kas ma saan hakkama? Mis tunne tal on, kui teised käivad vabalt ümberringi. Hetkel ma ei tea ka, kas ja millal järgmine kontroll on. Järgmine õudne püüdmine.

Eraldi hoiukodu Trinile? Kes teda tahab… Eks peab proovima.

Ainus, mida ma suudan välja mõelda, on see, et kui vannituba jääb vabaks, hakkan teda sinna meelitama ja kasvõi öösiti seal hoidma, et ta saaks oma toitu ja toidulisandeid. Ma ei tea, kas see õnnestub. Sinna läheb pealegi aega.

Ja see tähendab, et ma ei saa võtta uusi hoiukasse enam…
Öelge veel, et ei aja nutma.

Trini ei tulnud magamistoast välja enne kui laupäeva öösel. Püüdmine oli neljapäeval. Ju ta ikka liivakastis käis, aga süüa-juua panin talle voodi alla. Mõtlesin, et olen kaotanud kogu seni teenitud usalduse, aga ta oli pärast seda veel hellem kui enne. Kuni ma ei taha temaga midagi ette võtta.

Sel nädalal selguvad siis igasugu analüüside vastused ja saab edasi mõelda.
Minu kallis Trini

IMG_5796

kliinikust tagasi palja kõhuga

Ma ausalt ei tea, mis saab 😦

Muidupilte

Kuigi elu keerleb praegu ümber Triitoni ja Stjopa ravi, on teised kassid ka ikka täitsa olemas, üks vahvam kui teine.
Trini näiteks on saavutanud refleksi, et kui ta on pikali ja ma tulen paitama, siis ta viskub automaatselt külili. Nii tore!
Leila on täpselt samasugune armas väänik.
Triitoniga vist leppisime ära. Eile oli ainult pool tundi mööda tuba kõndimist, kui ta diivanil lubAs endaga kõike teha ja hommikul sain jälle voodis tabletiveerandiku antud. Kahv aga ootab ukse taga, sest kliinikusse peab ju, nui neljaks, õigeks ajaks saama.




Triiton sõbraga

AD 🙂

Trini ja Triiton – paras paar

Põmaki! Triiton tuleb, keerab kaugelt juba pea rinnale ja tuleb puksib minu pead, kui see satub sobivas kõrguses olema. Või puksib mõnda leplikumat sorti kassi. Mis siis et teine magab sügavat und, ikka on vaja oma hellust näidata.
Trini puksib ka. Triitonit iga kell, sest koos nad põrandal marsivad, külg külje vastas, pead viltu. Trini armastab väga neid kasse, kes teda armastavad. See tähendab kõiki peale Triinu. Mina hakkan ka tasapisi tema edetabelis tõusma. Viimane edusamm oli see, et toitu oodates nühkas ta paar korda peaga vastu mu kätt. Ja muidugi saan ma teda paitada pikalt ja laialt kui ta on unine või soojal vannitoapõrandal, st kui ta ei viitsi ära minna. Külili viskab ta mu pai peale end juba sageli. Kord proovisin teda ka maast õhku tõsta, aga see ehmatas teda väga. Väljateenitud usaldust ei tohi kaotada, rohkem ei tee. Mõnda aega 🙂
Mõlemad kassid on nii palju arenenud. Triiton on suur-suur hellik, tahab väga sügamist-paitamist temale sobival, turvalisel moel. Trini pole veel täiesti kindel, et inimene talle liiga ei tee, aga ma veenan teda selles iga päev ja natuke hakkaks ta nagu juba uskuma.

süüa kraban ise


See on tüüpiline hetk, kus ma teen Trinile pai ja kuskilt kalpsab välja Triiton, et oma peapuks ära teha

Kasside kaasaeg

Panin tahvlisse kassidele mõeldud video mängima. Toimus elavnemine, sisse võeti mugavad ja ka mitte nii mugavad asendid. Ma tean muidugi juba ammu, et selline meelelahutus on olemas, aga olen unustanud seda kasutada. Ma loodan, et see ei mõju neile halvasti, kui nad näevad linde ja oravaid, aga rohkem võimalusi pole. Igatahes huvi on ja natuke elevust argipäeva ei tee halba.
Esimestel piltidel on Triiton oma suurima sõbraga ja viimasel kõõlub Trini.

img_1035

img_1034img_1040

Trinist veel eraldi, tema on teinud paar armsat väikest asja viimasel ajal. Tulnud mõnel õhtul kassidest esimesena minu juurde voodisse, meetri kaugusele. Ükskord tuli aga Durani kõrvale, vastu mu jalgu. Samuti viskas ta kord mu paitamise peale külje ette ja siis kõhu üles. Endal nii kahtlustav nägu peas nagu ma tahaks ta valged sokid ära varastada, aga tal oli hea!!! Ma väga loodan, et see kordub.

Trinist ja Leilast

See on sulle, kes sa satud siia lugema, olles klõpsanud näiteks Kassijaama lehel Trini või Leila nimele. Või oled sattunud siia hoopis muu otsisõnaga, kassihuvi siiski taustal. Palun ära pane kohe seda lehekülge kinni, olles eelnevalt märganud sõna arg või tagasihoidlik või arenemisvõimeline.
Palun anna neile võimalus, loe nende kohta mõni sõna veel. Seda ei ole palju, sest suurem töö on juba tehtud  – Trini ja Leila ei pea enam elama tänaval, nad elavad nagu päris tavalised (ei, mitte tavalised, vaid eriti hästi hoitud) kodukassid. Lihtsalt nad ise ei tea, et võib-olla kunagi peavad nad ära kolima mujale, päriseks.

Trini, kuigi mustvalge, see kõige tavalisem välimuselt, ei ole tavaline siiski. Ma ütleksin, et on omaette nauding jälgida tema ilmeid ja tegevusi. Kui kaval ja terane ta on. Kuidas isegi silmakuju otsekui muutuks, kui esimene silitus on kangestunult ära kannatatud ja siis saabub äratundmine, kui hea see tunne on. Kuulda ja tunda sellise kassi nurru on justkui auhinna saamine. Ma olen täiesti veendunud, et kui Trini leiab talle pühendunud inimese, siis toimub murrang. Teda saab paitada, ta tahab tähelepanu, tema sees on peidus kodukassipoeg, kellel ei lastud kodus üles kasvada.

Leila on üheltpoolt vaadates kergem, teiseltpoolt keerukam juhtum. Kui neid võrrelda, siis on Leilaga teatud mõttes lihtsam – saab küüsi lõigata, saab transpordikasti panna, saab kõike teha, mida vaja. Enne muidugi natuke kavaldades. Kui aga Trini lubab ennast paitada ja unise peaga ei viitsi kuhugi eest äragi minna, vaid hakkab hoopis nurruma, siis Leila… Leila lõpetas nurrumise kassipojana ja suuremaks saades otsustas, et inimene on see, kes annab süüa, muul ajal ta ei ole tähelepanu väärt. Müstiline kass, sellist tagurpidi-arengut ma ei ole kunagi varem kohanud. Ometi olen kindel, et see võib õige inimesega, sobivas kodus muutuda jälle nö õigesse suunda. Leila on oma olekult muidugi armsus ise, alati muheda, natuke naeratava näoga, lustlik ja parajalt energiline. Lihtsalt mitte mingit katsumist ega lähenemist ei taha. Saan teda paitada ainult siis, kui ta on kuskil pesas. Aga noh, ei löö, ei hammusta, ei rapsi, see ju ka tore omadus. On ju 🙂
Mõlemad sobivad teiste kassidega hästi, välja arvatud juhul kui see teine kass ei sobi nendega.

Keegi väljastpoolt tänavakassi-inimeste maailma võib-olla küsiks, et miks ma neid üldse ära tahan anda? Ega ma tahagi, olen kõigisse oma loomadesse väga-väga kiindunud ja tahaks ise nende eest hoolt kanda, sest ainult nii tean, et kõik on hästi (noh, minu mõningaid hajameelsusatakke arvesse võttes 100% garantiid ei ole muidugi olemas).
Paraku aga on selliseid inimesi väga vähe, kas tahavad, saavad, oskavad ja viitsivad otse tänavalt mõnda kassi võtta ja neile hakata uut kodu otsima. Minul on selleks kõik olemas, aga enne uue kassi aitamist peab keegi teine lahkuma – päriskodusse. Minu piir ja kasside piir on ära katsetatud. 6-8 on maksimum ja ka siis juba keegi kannatab.
Olen varemgi öelnud, et ma ei usu niipalju massreklaami, vaid pigem imelistesse juhustesse, aidaku sellele kasvõi kaasa kasvõi ainult see pisike postitus. Mind jääb ilmselt eluks ajaks piinama Soovi kaudu tulnud kassihuviline, kellega algas kõik väga ilusti ja lõppes väga halvasti. Sealt on ilmselt jäänud see blokk kuulutada oma hoiukasse üle terve Eesti, ükskõik kuidas ja ükskõik kellele.
Nii et loodan edasi, et need õiged kodud jõuavad meieni. Kuidagi. Kunagi.

tõestusmaterjal

tõestusmaterjal

img_0455

img_0446

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

ei ole nurka, mida Trini ei nühkaks

nii naksakas!

nii naksakas!

kahtlustav ja stardivalmis

kahtlustav ja stardivalmis

tütar ja ema

tütar ja ema

Tool

Kui ma oleksin teadnud, kui palju üks toolikate võib kassidele pakkuda, oleksin seda ammu kasutanud. Millalgi enne jõulupühi vaatasin, et lisaks toale natuke värvi ja otsisin välja mõnusa punase pleedi. Panin selle toolile peale ja momentaalselt tegid kassid sellest oma onni.

Kõik kassid peale Triitoni kasutavad seda. Peaaegu kogu aeg istub keegi pleedi all, enamasti Trini, kel on seal hea turvaline oma vaenlast Triinut passida. Tihti on ka Leila tema juures. Väga sageli lamab keegi selle tooli peal, nt Triinu jälgib oma vaenlast Trinit. Viimasel ajal aga on keegi ka pleedi ja tooli vahel ning see on üha enam sassis. Ja karvane.

Igatahes olgu neil tore ja las olla punane laik keset tuba, varsti on jälle jõulud.

 

Trintsu

Trinikene, igavesti äge loomake. Kavalate silmadega tüsenev vorstike 🙂
Mul ei ole kahjuks nii palju aega kui ma tahaksin, et temaga tegeleda. See tähendab, et ta ei ole teinud mingeid märgatavaid edusamme inimsõbralikkuse suunas. Pai saan teha, kui ta on uimane ja rahulik, söögi ajal ka. Sööki oodates nühib ta kõik nurgad ümmarguseks ja tipib varvastel, just nii nagu tegi seda tänaval prügikonteineri kõrval. Igal muul ajal olen ma ohtlik ja ta jookseb küünte klõbisedes eemale.
Hiilib maadligi kui proua Triinu on silmapiiril, aga kui ma neid kahte singiga meelitasin, oli lahe vaadata, kuidas Trini esimesena väikese kiusliku käpatou Triinule pani ja siis ise kohe kavalalt eemale tõmbus.
Ma tean, et Trinist saab asja, oleks ainult üks kodu, kes tahaks ja jaksaks seda oodata ning temale anda palju rohkem tähelepanu kui mina seda praegu suudan.

Siin on väike galerii maailma kõige tavalisema mustvalge kasukaga Trinist, kes ometi on täiesti eriline.

Jõulud 2016

Üle pika aja on selline hommik, kus ma ei pea kuhugi aja peale minema, kiirustama, kohustuma tegema midagi kindlaks kellaajaks. Sellepärast, et keegi teine ka ei pea, keegi ei oota ega taha midagi. On pühad, rahulikud ja vaiksed.
Ma sain ärgata nii nagu mulle meeldib, tõustes väga vara, aga vedeledes edasi. AD nurrusid mu kõhupeal ja väikese üllatusena tuli mu käeulatusse ka Trini. Ta on tavaliselt vasakul nurgas ja eemal, aga täna oli täitsa lähedal, nii-nii tore.
Läksin vannituppa ja seal olid kaks argpüksi, Leila ja Triiton. Panin ülikiiresti ukse kinni. Küüned ammu lõikamata ja kassid lõksus, väga hea. Kes oleks seda arvanud, et Triiton lamab põrandal ja laseb mul küüned ära klõpsata. Natuke hirmus on muidugi, aga ta ei ole kuriloom, kohe üldse mitte.
Oh, ma praegu mõtlen, et kedagi ju ei huvita, mida ma jõulupüha hommikul teen, aga minu jaoks on need mu aja(elu)loo verstapostid, kus kassidel on märkimisväärne osa.
Vannitoas on muide kassid sellepärast, et seal on soe põrand ja kui ahi jupp aega kütmata, siis toimub seal väike tunglemine. Seal on ka üks korvpesa, mida mitte keegi ei tahtnud kasutada, kui see oli magamistoas või elutoas, aga mis on kogu aeg hõivatud, kui see on pesumasina peal. Väga sageli leiab vannitoa põrandalt Trini, kes suure osa oma elust on pidanud magama kuskil murul, kivil, parimal juhul pappkarbil. Ma vaatan teda ja mõtlen tänuga headele inimestele ja õnnelikele juhustele tema teel, kui hästi tal on lõppkokkuvõtteks läinud, et ta saab seda soojust ja täis kõhtu praegu täiega nautida. Täpselt sama ka Triitoni ja Leilaga. Ja ka kolmikuga, kes minu pärisloomad ja kes kõik tänaval sündinud.
Muidugi mõtlen ma ka neile, kel nii hästi ei läinud ja ma ei unusta mitte kunagi eelmise aasta jõule, mis tõid minu ellu nii palju kurbust, mis on siiani alles. Lihtsalt taha, pimedasse nurka surutud, kus ta nõrkusehetkedel välja pitsitab. Kurbusele aga ei tohi keskenduda, nii ei jää jõudu edasi minna.
Kui sain eile teada, et Kiusu haual, kuhu ma ise enam kuigi lihtsalt ei pääse, põleb jõuluõhtul küünal, siis ma küll nutsin ühe padja märjaks.
No aga siis teeb see tore karvane kamp mulle komöödiat ja kodud saadavad pilte ja kõik see tuletab meelde, et elus on palju rõõmu, millest kinni hoida.
Jakobi kodupiltidest teen peagi eraldi postituse, aga tänasesse sobivad hästi Traksi ja Kelmi jõulupildid Soomest. Ma sain kingituseks ka nende piltidega jõuluehted ja järgmise aasata kalandri. No on üks imeline kodu seal Soomes. Kui saaks, saadaks kõik oma hoiulised sinna…

img-20161224-wa0000

img-20161224-wa0001

Siis veel mõned niisama klõpsud eilsest ja tänasest. Just sellised nad praegu ongi, 2016nda aasta lõpus. Kes kodus, kes koduootel.

Trini, alati naksis

Trini, alati naksis

Trriton tahab ka sinna karpi, kus Triinu on

Trriton tahab ka sinna karpi, kus Triinu on

mõmmik Duran

mõmmik Duran

see kohutav pai Leilale

see kohutav pai Leilale

rõõmurull Andy

rõõmurull Andy

Triinuke

Triinuke

Triiton on agar kratsikakasutaja

Triiton on agar kratsikakasutaja

see voodi ahju vastas on väga nõutud

see voodi ahju vastas on väga nõutud

Soovin head aastalõppu kõigile, kes siia lugema satuvad. Pange küünal põlema, siis polegi nii pime 🙂
img_8733