Nad on nii armsad

Trini, kes otsib hellust ja Triiton, kes lubab sel juhtuda, aga kelle süda kuulub teisele 🙂IMG_0807

Advertisements

Peaaegu taltsas

Trini on väga äge väike kass! Ilmekas ja naljakas. Uudishimulik jälgija. Tahab hellust, aga ei ole kindel veel, kui kaugele selle küsimisega minna võiks.
Igatahes läheb ta nüüd juba tunduvalt kaugemale kui varem. Midagi on temas viimasel ajal muutunud.
Hommikul ärgates leian ma ta ahju kõrval korvpesas. Minu liikumist märgates hakkab ta ennast keerutama ja aelema ning enne ma toast ei välju, kui ta on oma paid kätte saanud. Truult jookseb Trini mu järel kööki hommikusöögile ja kui ma lähen äkki teises suunas, siis järgneb.
Viimasel ajal läheb ta järjest vähem paikäe eest ära ja järjest rohkem nühib ise peaga vastu mu kätt. See on nii-nii tore! Trini aina tipib ja aerutab, kenutab ja nühkerdab. Väga hästi on näha, et ta tahaks suurt sõprust, aga no lihtsalt ei julge veel päris nii..
Õhtuti ta on hakanud julgemalt jooksma mööda tuba, vahel lausa hüppab ja mängib ka.
Kõige rohkem sai aru tema arengust, kui mul olid külalised. Umbes tunni aja pärast tuli ta välja ja enam ära ei läinudki. Jäi seltskonda, jalutas siin-seal ja sättis end mugavamalt. Seda ei ole kunagi varem juhtunud.
Ma ei saa teda veel võtta sülle ja ei taha sellega  katsetamist väga alustada ka, kardan tekkinud usaldust rikkuda. Mõnikord ta läheb siiski eest ära, mitte ei luba end paitada. Mõnikord natuke kähiseb mulle, aga tasakaal on nüüd kindlasti juba inimese suunas kaldu.

Taltsutatav Trini

Triniga mingeid suuri murranguid toimunud ei ole, aga mulle meeldib tema seltskond väga-väga!
Ta on nii armsalt kavala ja veidi nagu naiseliku olekuga kass. Natuke kõverate jalgadega ja vorstikujulise kerega, väike ja pisut veider. Lubab ennast paitada ja naudib seda. Õhtuti hiilib magamistoast või vannitoast välja ja kui kõik tundub ohutu, teeb mõned jooksuringid.
Magab oma korvis ahju vastas või vannitoa kuumal põrandal. Voodis ka, ohutus kauguses minust.


Triitoniga neil on omamoodi suhe. Trinile ta meeldib, aga Triiton kipub tema kallal natuke võimutsema, kõutsistub nö.


Triibikute pesa ja muud

Nüüd ongi selline aeg käes, kus suuri uudiseid pole ega tegelikult ka midagi huvitavat kirja panna.
Näitan siis lihtsalt mõned pildid.
Võtsin kasutusele ja panin ahju lähedale ilusa kingitud pesa, kuhu kolis sisse Triinu. Kohe pärast teda aga Triiton.

järjekord

Leilast veel niipalju, et tema raviga ma enam ei tegele, sest mul tekkis tunne, et see kinnipüüdmise ja kinnihoidmise stress ei ole talle sugugi hea. Sai viis päeva pastat juuurde (mis talle õnneks maitses) ja aitab küll. Ta nimelt pissis kaks korda veel valesti. Panin diivanile vana, pestud katte ja minu silme all lasi ta sinna peale. Ilmselt Smell-net ei võtnud vana lõhna ära. Ja valesse liivakasti tegi ka kohe samal päeval.
Nüüd mitu päeva hiljem on kõik hästi. Vaene loom aga põgeneb kabuhirmus vannitoast, kui näeb mind sinnapoole liikumas. Lasen tal nüüd olla ja seda olematut usaldust taastada.

Trini on aga muutunud järjest paimaiamaks, ta puksib mu käele vastu ja on lihtsalt üliarmas kogu aeg. Kuna mul pole neid hetki pildistatud, siis panen selle, mis on. Mitte et üks mõistlik hoiuinimene nii teeks. Aga ta ei hammusta ega ründa, lihtsalt annab märku, et ei meeldi.
Ma ei karda teda mitte üks põrm.

Jälle kuuekesi

Elu hoiukodus on jälle täiesti tavaline. Kuus kassi on ju igati normaalne 🙂
Triinu saab jälle jooksvat vett juua, sest samal ajal ei tule neli uudishimulikku pead kraanikausi äärele.
Triinu tahab nüüd jälle minu peal magada.
Mina saan panna teleka käima ja hakkabki mängima – kõik juhtmed on omal kohal.
Saepuru asub üsna liivakastide ees, mitte terves korteris, voodil ja diivanil.
Pesukuivatusrest püsib püsti.
Köögis on endiselt tunglemine, aga mitte kiiruse peale kandikute jagamine.
Mina ei jookse igalt poolt ära kohe koju, sest seal on näljased kassipojad.

Trini liigub rohkem ja sirutab varbaid ning keerab kõhtu ette aina rohkem. Muutub üha armsamaks!

Võib-olla kõige tähtsam on, et Leila ei pissi enam valesti. Nädala aega on kuivaks jäänud ka arvutilaua all asuv varuliivakast, vahed vähenesid juba ravi alguseks kahe-kolmepäevaseks ning valedesse kohtadesse pole ta vist teinud juba umbes kolm nädalat.
Leilat ajan Calmexi andmise pärast küll iga päev taga, aga see on juba vaid mõneminutiline rutiin. Magamistoa uks kinni, Leila diivani alt välja ja vannitoas või garderoobis saab vaene hirmunud loom ühe ml vedelikku suhu hops. Järgmisel nädalal on kliinikus kontroll.

Triiton aga hakkas mõni aeg tagasi konservi sööma!
Kõigepealt märkasin, et ta sööb kassipoegadest jäänud Felixi kuivanud liblesid. Siis hakkasin pakkuma muud ka ja sööb! See kass, kes kaks aastat põlgas praktiliselt kõik konservid ära. Väga veider minu meelest, aga nüüd on tema siis ka oma kausikesega jaol ja teeb instensiivset käpatõstet järjekorras oodates. Kõige rohkem sobib Gourmet pasteet ja no kohvikoor loomulikult
Triitoni elus toimub veel põnevaid asju, aga rohkem kirjutan sellest alles veebruari teises pooles.

SS-il ja MM-il läheb kodudes väga-väga hästi!

Trinijuttu

Täna kirjutan vahelduseks noorkassidele hoopis Trinist. Mirjami pea toetub mu käele, nii et see ei ole lihtne 🙂
Kui ma oleksin inimene, kellele veel ei ole kassi või otsiksin oma kassile seltsilist, siis ma tahaksin võtta Trini. Ma tahaksin võtta Trini, et näha, mis temast edasi saab. Et näha, kuidas äärmiselt armsa olekuga kass saab veel armsamaks. Jälgida tema erinevaid ilmeid ja üha julgemaid etteasteid. Et tunda seda jätkuvat pisikest, aga tasakesi kasvavat õnnetunnet, kuidas arast tänavakassist saab tavaline tore kodukass. Et nautida seda, kuidas paitada saab järjest rohkem ja julgemalt. Et avastada kassi, kes kunagi ei ole toas jooksnud, jooksmas!
Trini areneb. Vaatamata sellele, et olen mitu korda tema usalduse katki teinud kliinikusse viimisega, ta ikkagi areneb. Trini tuleb koos teise kassidega mulle ukse peale vastu. Ta lubab ennast kõhu alt sügada. Ta ei lähe ära, kui ma tulen tema juurde. Kõrvad on küll sageli horisontaalis, aga ta ei taha mind kunagi hammustada ega küünistada.
Trinile meeldib, kui ta saab midagi head süüa spetsiaalselt talle serveerituna. Talle meeldib soojus – leian ta sageli soojaks köetud ahju otsast või kuumalt vannitoapõrandalt.
Trinile meeldivad teised kassid. Need, kellele tema meeldib. Ta hoolitseb pealimpsiga väiksemate eest ja tunneb erilist sümpaatiat Triitoni vastu. Kahjuks ei ole minu enda Triinul tema vastu häid tundeid ja see mõjutab Trini elu kõige rohkem. Näen teda hiilimas tooli alt nurga taha ja laua alla. Ainult siis, kui ta on kindel, et Triinu on eemal, on Trinil hea olla ja ta käitub nagu tavaline kass. Samas ei ole ta ka väga alandlik, vaid seisab enda eest.
Midagi ei ole teha, sellises ühiselamutingimustes ikka keegi kannatab. Kahjuks kannatab ka Triinu, kellele ei meeldi kõik kassid, aga millegipärast Trinit peab ta lausa vaenlaseks. Kuidagi saame siiski hakkama.
Ma tahan väga näha, mis Trinist edasi saab, aga veel rohkem tahan, et seda näeks keegi teine. Keegi inimene, kes julgeks ja tahaks anda võimaluse mustvalgele mittesülekassile.
Ma ei julge lubada Trini tervise kohta midagi. Hea oleks tema näitajaid aeg-ajalt kontrollida, kuigi viimati ei antud loomakliinikust isegi ühtegi hoiatust kaasa. Näidud olid korras ja praegu elame hästi.
Ussirohtu saab talle panna turjale ja vaktsineerida pole järgmised kaks aastat vaja – põhi on all.
Minu meelest on Trini väga-väga ilus kass.

lapsed kolistavad selja taga 🙂

Mirjamiga

sõber Triitoniga

Kassipoegade kaisutuses

Sellest nädalast alates on Mirjam ja Mäuram vabastatud igasugustest liikumispiirangutest. See tähendab, et nad ei pea enam vannitoas öösiti kinni olema. Tulemus on see, et minu und nad ei puutu, aga ärkamine on veel sada korda mõnusam. MM, eriti Mirjam, on avastanud, et kõige parem on ööd veeta vastu minu vasakut külge. Nii ma nad siis hommikul nihelema hakates leian. SS aga on kuskil jalgade vastas ja no mõni suur kass mahub ka ära. Nende võit on, et sooja põrandaga vannituba on nüüd avatud ja hoopis see tuleb ära kasutada.

Kui ma diivanil pleedi all loen, siis samuti on MM kohe platsis (kui nad parajasti ei mürgelda). Kõhu peal, külje vastas, jalaõnaruses. Üksi või üksteise kaisus, vahepeal asendeid vahetades, mind üle nuusutades, puksides, aeledes, nurrudes. Mäuram on kuidagi eriti hellikuks muutunud, eriti võrreldes tema beebiaegse tõrksusega. Ilmselt see meie koos kasvamine kannab nüüd vilja.
Ma vaatan nende kollaseid sõbralikke ja uudishimulikke silmi ning tahaks üle kõige, et neil oleks kogu ülejäänud elu sama hea ja turvaline nagu praegu.
Siin üks eileõhtune hetk, kus mul fotokat käepärast ei olnud, aga tundes vastu ennast kahte väikest sooja mügarikku, nägin, et nad on jälle lihtsalt võimatult armsad ja tegin tahvliga klõpsu
SS nii suured kaisukad ei ole, aga miilustamas käivad mõlemad.
Sia ja Mirjam on sageli mul arvutinurgas lambi all seltsiks. Mirjamil on komme toetada pea mu hiirekäele. Veel mõned viimaste päevade klõpsud Simmost. Simmo kasvamine on nii põnev. Saba on hakanud karvaseks minema, tumedamad kohad lähevad tumedamaks ja mustrid-jooned selgepiirilisemaks.
Eile õhtul oli üks ootamatu hetk, kus avastasin Trini diivanilt. Trini krabas Simmo kaissu ja maadles natuke. See oli täiesti üllatav, sest pärast teisipäevast kliinikuskäiku Trini väga magamistoast välja ei kipu. Toit ja vesi on tal sealsamas nurga taga ja pesa on teki peal garderoobi taga nurgas. Ometi ei suhtu ta minusse halvasti. Pai saan teha, tipib varvastel ja keerutab nagu enne. Lihtsalt ei usalda kaugele minna, äkki ma jälle tulen kahvaga.

Trini on ka väga tugev ja osav (või mina hooletu). Kliinikusse minekuks püüdsin ta varakult kahva sisse ja toppisin transpordikasti. Panin ta vannituppa ukse taha ootele tunnikeseks, kuni oli aeg minna. Kui läksin teda võtma, oli ta aga aknalaual ja mina täiesti jahmunud. Kuidagi oli ta puurist ja kahvast välja saanud. Õnneks oli ta üsna kangestunud ja rätiku all sain ta juurde tõstetud kasti sokutatud ning esimest korda ta ilma kahvata kliinikusse viidud.
Tagasi tulin heade uudistega. Põletikku enam ei ole ja Trini sai lõpuks ka vaktsineeritud 🙂

Kui ma ainult saaks kassipojad kuidagi krõbinaid sööma. Titekrõbinaid ma ei saa lahtiselt jätta, sest paksul Duranil on jahikoeranina selle peale ja ta on sekundiga kohal. Kui ma aga neile nina alla panen, siis nad ei taha. Nii ongi meil üks lõputu kanaliha- ja konserviralli. Näljane Mirjam teeb kajaka häält ja Simmo ronib mööda säärt üles. Teised ootavad viisakalt ja suured kassid väga enam kööki ei trügigi, kui see nelik seal tungleb. Ainult Triiton ootab oma kooretilka.

Triinu ja Leila aga rivistuvad järjepidevalt rõduukse ette, sest seal on ainus koht, kus nad rahu saavad.

Kümme kassi on ikka palju…

Trini ja tema tervisemure

Trini käis eile jälle loomakliinikus. No või mis käis, viidi vägivaldselt. Hommikul oli tants ja tagaajamine, seekord läks lihtsalt veidi vähem aega, kuni ma ta kahva sisse sain. Rohkem aega aga  kahvavõrgus puuri toppimisega, sest ta oli kuidagi eriti nihverdis, isegi rätiku all.

salasilm

Hirmus kahju, et ta ei luba endaga pehmemalt käituda. Istus mul näiteks arvutilaua peal, vastu seina ja kaldlage. Panin transakasti ette, tekid mõlema külje peale ja hakkasin toppima. No ei lähe ja ei lähegi, lõpuks rapsaki jälle minema.

Panin passi kaasa, lootuses, et ehk saab seekord ikka vaktsineerida.
Ei saanud. Kassil neutrofiilid üle normi ehk kuskil on mingi infektsioon. Kus, ei tea. Sai pikatoimelise antibiootikumisüsti.

ootame taksot


Neerunäitajad olid õnneks normi piires, ilmselt eritoit on abiks. Neerud tal siiski normaalses korras ei ole, nii et jätkame ravitoiduga nii nagu siinses kassikarjas see võimalik on.
Kahe nädala pärast uus kontroll, uus stress.
Õhtul pages Trini jälle taha garderoobi, kuhu panin ka süüa ja vett
Öösel magas voodis ja hommikul lubas varbaid sirutades end sügada ja paitada, aga magamistoast välja ei tulnud.

Trini on nii armas kassike, väga loodan, et tervisemure saab mingi selguse. Seda müstilisem see on, et ma ei suuda kuidagi tema käitumisest, olekust aru saada, et teda üldse vaevaks midagi. Välja arvatud sage vee joomine, aga seda on viimasel ajal veidi vähem märgata.

Olukorrast riigis (Padis ja Pasteedis)

Et kõik postitused ainult kassipoegadest ei oleks, teen väikese kokkuvõtte muust ka. Nädalauudiste pingerida, ja analüüsi nagu pealkirjas mainitet raadiosaates siiski ei tee.
Kõige ärevam on olnud Triniga, aga ärevus sai ootamatu lõpu. Ootasin ja ootasin analüüside vastuseid. Helistasin, ei ole veel. Helistasin, ootasin tagasikõnet. Helistasin jälle, sain teada, et analüüsid olid negatiivsed. Nii lühike jutt oligi. Kui arsti näen, küsin juurde, aga kui ma õigesti aru saan, on põhjust rõõmustada – midagi otseselt ravima ei pea, antibiootikume pole vaja. Hurraa!?
Tore muidugi, aga ma tahaks ikkagi aru saada, mis siis Trinil diagnoosiks on ja mis edasi saab. No uurin välja. Õnneks sööb ta ikka neerutoitu ka. Otsin võimalusi, kus teised kassid on natukenegi eemal ja panen talle nina alla. Sööb küll. Muidu ei saa ma kuidagi aru, et ta haige oleks. Natuke rohkem hoiab end magamistuppa ja vett joomas ma ka ei näe teda enam niipalju.
Täna oli Simmoga ninad vastamisi ja ootas, kas hakkab mängima või peab ise selleks pingutama.
Sellel pildil on nurrrrrr

Triiton puksib uusi ja vanu sõpru. Duraniga on endiselt kõige suurem armastus
Ükspäev aga oli enneolematu hetk, kus Triiton litsus end Triinule ligi ja nii nad siis mõnda aega olidki. Kummaline. Eriti Triinu poolt vaadatuna.


Andyga kallistab ka
Leila aga on täpselt sama – inimvaenulik, aga ülimalt armas

Meil kulub praegu ohtralt nii puidugraanuleid kui toitu. Korralagedus toitlustamisega on ka, sest Simmmo ja Sia jooksevad köögis, söövad vahepeal köögis, jätavad järele ja siis tulevad jääke ahnitsema need põrsad, kes ei peaks – ülekaaluline Duran näiteks. Titetoidud, pole ju paha.
Neerutoitu annan siis nina alla, kui kassid on rahulikult kuskil ja ei ole kohe ninapidi teiste kausis, aga seda aega ei ole just palju. SS ei taha endiselt kuivtoitu ja see on paras peavalu.

Kuhu ma selle ohtra kulutamisega aga jõuda tahan, on see, et ma ei ole üksi, mul on aitajaid. Vanu ja uusi, toredaid lahkeid inimesi. Muidugi katab MTÜ põhilised asjad ja tänu kuulub alati kõigile, kes meile annetavad. Eriti rõõmus olen, kui oma sõbrad meeles peavad. Aga on ka inimesi, kes tahavad aidata just Padi ja Pasteet hoiukodu ja seda ma ei oska sõnadesse pannagi. Lihtsalt nii äge!

Ma saan alati minna naabermajja puidugraanulite järele, muretsemata, kuidas ma neid raskeid kotte kuskilt toodud saan. Ma ei pea nende eest ka tasuma. Selle eest hoolitseb ammune hea sõber, kes toetab vajadusel ja küsimata ka palju muuga.

Hiljuti sain blogilugejalt siiralt üllatava sihtotstarbelise annetuse, mille eest ostsin südamerahuga kõigile kassidele hunniku konserve Zooplussist.
Leila luges üle ja ütles, et piisab päris tükiks ajaks.
Sama inimene saatis mulle postiga ka suure koti kvaliteetset neerutoitu, mis kulub vägagi ära.

Kui kastikiisud tulid, tekkis neile armas kaasaelaja, kellele läks (ja läheb) väga korda, kuidas pisikestel põnnidel läheb. Väike võitleja Mirjam sai temalt kingituseks oma isikliku pesa, mis läheb tema tulevasse koju kaasa. Lisaks saabus samas pakis ka vajalik piimapulber ja sobilik liivakast.

Tuttavad-sõbrad toovad oma kassidest-koertest seisma jäänud asju, mida mina rõõmuga kasutusse võtan.

Ma ei taha nimesid nimetada, teadmata kas see sobib, aga ilmselt kõik te loete. Ja te kõik teate ju eks, kui tänulik ma olen. Igasugune abi, ka toetav mõte, ootamatult pakutud autosõit, teise inimese sünnipäeval minu kassidele toodud kingitused ja iga hea sõna tähendab mulle väga palju.
Aitäh!

Veel üks pilt, mis näitab kui kokkuhoidlik ma olen 🙂
Ja lõpuks väike nali ka – oleksin ma jõudnud fotokat sättida, oleksin selle väikese hullunud Mirjami pildi Rakvere AQVA SPA reklaamnäo kandidaadiks saatnud 🙂

See, kes palju joob… on haige

Trinil sai aasta esmasest vaktsiinist ja olin juba mõnda aega mõtetes plaani pidamas, kuidas ma ta kokkulepitud ajaks kliinikusse saan. Kuna vannituba on kinni, siis on keerulisem veel. Ühtlasi olin otsustanud, et lasen teda ka natuke uurida, sest eriti nüüd kodus olles hakkas silma, et ta joob keskmisest rohkem. Päris kindlasti. Rääkisin kliinikus ära, et toon ühe hullukese söömata, ilmselt kahva sees ja palun võtke verd ja tehke mis vaja. Ja vaktsineerige.

Kätte jõudis see päev, mina maganuna kokku umbes kaks korda poolteist tundi tõusin, toitsin tited ära ja hakkasin Trinit püüdma. Süda klaperdas magamatusest ja ärevusest. Transakastiga ma olin teda juba varem meelitanud ja see vedeles toas mitu päeva kui mitte-kahtlusalune objekt, aga ei mingit õnne sellega.

Hakkasin siis otsima võimalust talle rätik peale panna, sest siis kui pea kaetud, saan üldiselt kõikide kassidega hakkama. Ei. Trini ei püsinud mitte kuskil paigal, vaid lendas ringi. Ahju otsast ajasin ta harjaga jälle alla ja lõpuks oli ta lõõtsutades aknalaual, aga ikka ära jooksmas, kui sentimeetrigi lähenesin. Kahv oli mul läheduses ja pärast veel mõnda stressirikast ringi oli ta kahvas, keerd peale ja enamvähem viskusin ise ka sinna otsa. Tegelikult surusin ta koos kahva võrguga rätiku abil transakasti ja ei hakanud riskima, et teda võrgust vabastada. Ruumi jäi, uks turvaliselt kinni ja mina ootasin kuni adrenaliin lahkus.

külmkapi otsast lendas üks karp

nii ta püsis, oli aega pildistadagi 🙂

valmis minema, lõpuks

Võtsin seekord takso, muidu bussi nr 33 juhid, kes mind ilmselt juba terve suve teavad Kolde pst ja Vilde tee peatustes ootamas kõigi mu kottide ja kastidega, oleks vaadanud, et nüüd on täitsa segi pööranud. Kassipojad olid ju ka vaja kaasa võtta.

Trini jäi sisse ja õhtul järele. Kui nägin juba vastuvõtus arvel pikka nimekirja protseduuridest ja kolmekohalist summat, passi ilma vaktsiinita, siis teadsin ilma arsti nägematagi, et asi on jama. Nutt tuli peale. Mitte Trini, ei taha, ei taha uut muret… Ma tavaliselt ei ole nii emotsionaalne, aga unepuudus ja närvipinge mõjuvad, mis teha.

Arst näitas mulle röntgeni- ja ultrahelipilte. Trini neerud ei ole korras, uh-s on näha nende selged piirjooned, mis ei ole ok. Analüüsis Crea on tõusnud, punases.  Aga… järgnes hiina keel. Trinil on ka midagi veresoontega, verevooluga. Seda aga ei saa narkoosis kassil korralikult analüüsida. Millekski peaks sõitma Viljandisse (südamega seotud uuring oli vist), millekski peaks võtma biopsia, neerust vist. Võib-olla on olnud insult, infarkt. Ei tea, ei ole näinud, Trini on olnud terve ja tubli, ainult joob palju. Kas mürgistust on olnud. Ei, minu juures pole olnud. Uriiniproovid läksid laborisse kasvama, enne ei tea ka seda, kas ja millist antibiootikumi peaks kasutama. Ilmselt kuu aega. Kuidas? Trini kord sööb konservi, kord ei söö. Ipakitine neerudele pulbriga. Tänaseks on selgunud, et natuke sööb, rohkem jätab alles.

Neerutoit on hädavajalik. Kuidas? Kõigi teiste kassidega. Triinu kusjuures peaks ka neerutoitu sööma, aga saab seda siis, kui saab ja elame sellega. Triniga aga sain arsti tõsidusest aru, et kohe ja peab. Kuna ma ei olnud väga adekvaatne, siis ma ei saanud pooltest asjadest aru. Käis läbi ka vaskuliit, aga selle ees oli rodu veel mingeid võõrsõnu. Kõik on “võib-olla”, kindlat diagnoosi ei ole veel. Niipalju kui ma arsti tunnen ja aru sain, siis meditsiinilises mõttes on lugu väga keeruline Triniga. Ja muidugi mitte ainult meditsiinilises mõttes.
Ma saan Trinit kõhu alt sügada, aga ma ei saa talle anda ravimit muud moodi kui toiduga. Ta ei luba mul end hoida, tekib paanika. Välja arvatud, kui ta oleks-elaks näitusepuuris, ma mässiks ta tekki ja maadleks-püüaks iga päev, võib-olla kaks korda päevas tableitiravi ajal, mõlemad oleksime hullus stressis. Kas ma üksi üldse saaksin… Ma ei tea, tunnen, et see ei ole hea mõte. Kas ma mõtlen valesti, kas kassi pärast peab seda ikkagi tegama? Kas ma saan hakkama? Mis tunne tal on, kui teised käivad vabalt ümberringi. Hetkel ma ei tea ka, kas ja millal järgmine kontroll on. Järgmine õudne püüdmine.

Eraldi hoiukodu Trinile? Kes teda tahab… Eks peab proovima.

Ainus, mida ma suudan välja mõelda, on see, et kui vannituba jääb vabaks, hakkan teda sinna meelitama ja kasvõi öösiti seal hoidma, et ta saaks oma toitu ja toidulisandeid. Ma ei tea, kas see õnnestub. Sinna läheb pealegi aega.

Ja see tähendab, et ma ei saa võtta uusi hoiukasse enam…
Öelge veel, et ei aja nutma.

Trini ei tulnud magamistoast välja enne kui laupäeva öösel. Püüdmine oli neljapäeval. Ju ta ikka liivakastis käis, aga süüa-juua panin talle voodi alla. Mõtlesin, et olen kaotanud kogu seni teenitud usalduse, aga ta oli pärast seda veel hellem kui enne. Kuni ma ei taha temaga midagi ette võtta.

Sel nädalal selguvad siis igasugu analüüside vastused ja saab edasi mõelda.
Minu kallis Trini

IMG_5796

kliinikust tagasi palja kõhuga

Ma ausalt ei tea, mis saab 😦