Head und, Trini!

Jätsin eile Triniga hüvasti. Ma ei olnud selleks valmis. Ei saanud selle mõttega harjuda ja ei osanud piisavalt hinnata iga viimast kui kodust hetke.

Trini neerud olid haiged, olen sellest kirjutanud. Elasin rumalas ja vales usus, et see on tema eripära või et mis seal ikka. Ma ju ei näe midagi sellist, et ta oleks haige. See oli tõsi – kuni viimase hetkeni Trini ei näidanud mulle, et tal oleks kuidagi halb.  Ma küll ei  soovinud talle aktiivselt kodu otsida, sest ise võib ju silmaklappidega elada, aga teistele ei saa varjata.

Mul oli kodus üks rõõmus, naksakas, mänguhimuline ja aina enam paisõber kiisu. Naljakas vorstikujuline tegelane, kellele meeldisid väga omad joped, need tuttavad sabad (uustulnukad mitte). Triiton eriti, temalt luniti peapukse ja sõbralikku kasukapesu. Mina meeldisin talle ka aina rohkem. Trini tuli viimased kuud mu juurde hommikusse voodisse, nihkus aina lähemale ja ootasi oma sügamist ja paisid. Sai muidugi ka, sest ma olin tema arengu üle nii rõõmus. Trini sai minult alati pai, kui ma tema pesakohast möödusin. Trini väristas aina oma sabakest, kui ootas köögis oma lemmiktoitu. Ta oli nii armas ja tore kass.

Möödunud nädalavahetusel olin palju kodust ära ja sellepärast ei saanud kohe selgust, kes siin majas oksendab. Jälgisin kasside käitumist ja ikka ei aanud aru. Pühapäeval nägin ikkagi Trinit oksendamas ja leidsin teda pikutamas riiulis, kus ta kunagi ei käinud ja külmkapi peal, kus ta kunagi ei käinud. Samas liikus ta ringi, ei olnud apaatne. Lasertäppi jälgis huviga ja patsutas käpaga, aga ei teinud oma tavalist jooksu.
Oh see tema punase täpi jooks. Kui palju ma mõtlesin, et pean filmima seda tema arutut kihutamist. Proovisin, aga ikka keegi tormas vahele ja nii jäigi. Veel reedel jooksis ta oma hullu galoppi ja ajas mind naerma…

Pühapäeva öösel ma ei maganud, ärkasin oksendamiste peale ja süda jäi ärevalt kloppima.
Hommikul helistasin kliinikusse ja sain õnneks vabanenud aja. Pidin vaest looma jälle taga ajama, aga esimest korda läks ta ise puuri, kui selle tema juurde panin. Olin küll mures, aga ikka lootsin, et ehk on karvapall, ehk on võõrkeha, operatsioon oleks halb, aga sellest saab ju enamasti üle. Süda kloppis aga edasi ja kuna mul üks neeruhaige oksendaja juba kodus on, siis see mure hoidis minust konksuna kinni.
Kliinikus oodates sügasin Trinit läbi puurivõre ja ta vajus kuidagi kössi. Aga ikka veel ei osanud ma karta.

Mõne tunni pärast arst helistas ja andis teada, et Trinil on halvasti ja et eutaneerimine oleks kõige õigem otsus. Kuna ma ei viinud Trinit selle teadmisega, siis ei olnud mul muud tunnet, kui et pean saama hüvasti jätta. Kliiniku ees hingasin mõned minutid ja juhatatigi mind tema juurde. Ta oli uimane ja looritatud silmadega, sest uuringuid pidi narkoosis tegema. Paitasin teda ja rääkisin kõik head sõnad, mida suutsin. Trini elas minuga neli aastat ja hüvastijätt oli täpselt nii raske nagu arvasin.

Tuli arst ja selgitas veelkord, mis Triniga oli. Ma kõike ei suutnud fikseerida, aga oksendamine hakkas siis ikkagi neerudest, need enam ei töötanud. Üks neer oli väga väike, 2,4 cm, teine ülisuur, koos vedelikuga. Neljanda astme neerupuudulikkus, struktuur pea olematu. Kreatiniin ülikõrge (1000, 1200, ei mäleta). Kopsude pilt oli ka kahtlane, hallikas. Põiekivid, mida oleks pidanud opereerima, aga kahe arsti konsultatsiooni ja minu nõusoleku tulemuseks oli otsus, et seda ei ole mõtet teha nende neerudega. Võimalik, et tal oli ka lümfoom. Väike vapper Trini oli vägaväga haige, aga välja näitas seda ainult paar viimast päeva.

Väike vapper Trini säästis mind ja ennast ravimiste keerukusest, sest tabletivõtjat temast ei oleks saanud ja kui teda oleks pidanud ravima, siis oleks ta ilmselt pidanud jääma elama vannituppa. Ta säästis mind pikast murest kantud ajast, lubas olla endaga viimased hetked ja andis mulle paljupalju ilusaid mälestusi.

Trini ei saanudki päris koju, aga ta ei teadnud seda. Tema teadis, et ta on kodus ja et tal on inimene, kes hoolib. Tema elu jäi lühikeseks, aga viimased neli aastat oli ühe endise tänavakassi jaoks kõik hästi, kui tervisemured kõrvale jätta. Olid aknalauad, voodi, pesad, sõberkassid, täis kõht, mängud ja paid.

Trini läks üle vikerkaaresilla 01.06.2020.

 

Hambad ja neerud

Kolmel hoiukassid ja ühel kodukassil on kliinikus käidud.
Kuigi 10+ aastat kogemust 10+ kassiga sama teekonda tehtud, muretsen alati.
Ikka lähen eelmisel õhtul magama, mõeldes, kuidas küll kõik kujuneb ja mis tulemuseks on.
Hommikul ärkasin, Triiton tugevalt vastu käsivart. Palusin mõttes andeks, et kohe läheme kööki, siis panen magamistoa ukse kinni ja täna on kõik teisiti.
Viisin tited vannitoast ära ja kuna suurtele süüa ei andnud, oligi kõigil selge, et jama on majas.
Alustasin Trinist, kes lidus mööda elamist ringi ja siis garderoobikappi. Jätsin lükandukse prakile, kahva sinna ette ja kui Trini sealt põgenes, siis jooksis otse kahva. Kahvaga paar meetrit vannituppa ja sealt juba suurde transakasti ootama. Aega veel paar tundi.
Järgmiseks Leila. Temaga tavalised ringid, harjavarrega diivani alt välja ja paanikas vannituppa. Triitonit oodates temagi transakasti.
Triiton, vaene loom, oli pagenud ahju otsa. Sealt udjasin ta alla, kurva laulu saatel tegi temagi mõned ringid, paanikapiss taga, ja lõpuks ise vannituppa. Kuna aega oli veel palju, vabastasin ka Leila ja nii nad koos Triitoniga kahekesi tittede kratsikasse end mahutasidki.
Ma tean ju, et alati püük õnnestub, aga iga kord mõtlen, kuidas saaks neile vähem stressi. Vist ei saagi.
Triinukesega muidugi probleemi pole, 5 minutit varem kasti, kojujääjatele söök ette ja kliinikusse.

Õhtul järele.

Arsti oodates sain lugeda ravijuhiseid ja kuna registratuuris küsiti juba enne, kas tahan ühte suuuuuurt arvet või eraldi, siis sain juba aru, et midagi lihtsat ei olnud.

Leilal pidi olema ainult puhastus, aga siiski pidi eemaldama ühe hamba.
Trinil eemaldati kaks hammast ja talle tehti ka neerude uuringud. Kui ma kõigest aru sain, siis töötab tal ainult 1 neer ja teises on kivi. Algav neerupuudulikkus. Palju juttu veel, mida ma kõike ära ei suutnud fikseerida, aga ilmselt idiopaatiline.
UH ütleb, et struktuursed muutused, neeruvaagen laienenud.
Verepilt ütleb mh, et SDMA is within the reference interval and creatinine is increased. This combination of results is uncommon.
Triniga koos elades ei saa ma mitte üks gramm aru, et tal midagi viga oleks. Kahtlused olid eelmisel korral, kuna ta jõi palju, aga praegu ma seda ei ütleks.
Triitonil läks kolm hammast ja kuna ma olin kaasa pannud sõnumi, et tema järelravi on võimalik, sai ta ka kahed tuttavad valuvaigistid. Teistele – võimalusel.

Ohjah, võimalusel.
Triitoniga ongi kujunenud üsna lihtsaks. Ta jookseb mu eest natuke ära, kangestub siis kuskile nurka, teeb oma kumedat maugumist ja lubab ilusti süstlast asju suhu toppida.
Leilaga saab ka hakkama, tuleb taga ajada, kuni vannitoas saab valuvaigisti antud. Leila käitumine kliinikust tulles oli natuke veider. Ta oli tavapäratult uudishimulik ja tuli mu juurde luurama mitu korda, mida ma teen ja mida ma söön.
Trinikene aga kolis oma tavapärasele mossitamiskohale magamistoa akanalauale kardina taha. Eile rullus ta juba voodis ja lubas paitada
Mõtlesin, et proovin teda hoida ja süstlast valuvaigisti anda, aga no ei ole selle kassiga võimalik. Loopisin talle ka fliisi peale ja proovisin kuidagi nii, aga paanika läks nii suureks, et üks kätepaar jäi puudu.
Toiduga ka ei saanud, sest ta lihtsalt ei tahtnud mitte midagi.
Täna avastasin, et vot seda konservi limpsib, võtsin ära, panin rohu sisse ja magamistoa uks kinni, et teised ei saaks ligi ja no sellest piisas tema jaoks, et asi on ohtlik. Lõpuks aknalaual see taldrik tühjenes, aga ma ei teagi, kelle poolt. Nüüd nägin, et ta ampsab neerukrõbinad närimata alla, proovin homme, kui neile tilgutada, kas siis õnnestub. Ega nad välja näita, et valus on, nagu kassid ikka, aga ma ikka tahan katsetada seda “võimalusel”.
Nii et elame siin ärevates päevades, aga õnneks varsti on jälle kõik mõneks ajaks unustatud.
Uued hambakontrollid aasta pärast, Trini neerud poole aasta pärast.
Nii ka Triinul. Tal kõik endine, Prednisolon jätkub. Uriininäitajad võiksid olla paremad, aga sinna ei saavat midagi parata. Poole aastaga kilo juures, Triinukesest on saanud Tünnike.

Trini kojusaamise võimalused langesid mu meelest veel mitu pügalat, kuhugi sinna “peaaegu et võimatu” kanti.
Triitoniga kui ime juhtub, siis hammaste kontroll on tõesti vajalik. Resorptsioon ründab regulaarselt.
No ja Leilal sama.
Sellised “võib-olla igavesti” hoiukassid on mul. Ja kõik on hästi sellega, välja arvatud, et uute kasside aitamise on nad ära limiteerinud nagu kõik viimased katsed on näidanud.

Olen tänulik sõidutajatele. Anuga kliinikus oodates oli nii tore Juuli pilte vaadata.
Olen tänulik annetajatele, kes aitavad MTÜ kasside arveid maksta.
Ja muidugi dr Juliale ja kõigile teistele Vilde kliinikus, kes kõigi ja kõige eest hästi hoolt kandsid. Nagu alati.

Katsumused ja kliinik

Oli aeg viia Trini, Triiton ja Leila vaktsineerimisele. Kõigil viimasest vaktsiinist möödas 1,5-2 aastat.

Tegin plaane, aga lõpuks lendasin ikka kahvaga mööda korterit ringi. Triitonit ei ole üldiselt raske saada sülle, siis igaks juhuks vannituppa ja seal juba saab temaga kõike teha. Sülle saan ma ta kas hommikuse miiluringi ajal või siis, kui ta tuleb kööki koort küsima. Seda teeb ta alati, kui ma tulen väljast. No vot aga seekord ei tulnud. Triiton sai päris kindlasti aru, et midagi on teisiti.

Leila pärast ma ka ei muretse, sest tean, et oma kabuhirmus pageb ta lõpuks alati vannituppa, kus ei ole mingit probleemi.

Triniga aga muretsesin ette. Teadsin, et ma ta lõpuks nagunii kätte saan, aga millise hinnaga seekord?

Hommikul panin paar transakasti tutvumiseks, väike catnip sisse ja jälgisin, et ehk tekib Trini ja transakasti vahel usaldus. Ei tekkinud.

Kliinikuaeg lähenes, alustasin Trinist. Lasertäpiga meelitasin ta vannituppa, kus ta hakkas kähisedes akent mööda üles ronima, aga suure rätiku all sain selle kange pulga ikka kasti lükatud.

Triiton oli aga kadunud. Kuskilt ta välja volksas, ei saanud aru, miks ma teda jälitan, põgenes ka arvutilauale, kus ajas kõik asjad ümber ja maha. Katki läks üks klaasist või kristallist  inglikujuke. Loodan, et mu kaitseingel jäi siiski terveks, hetkeks hakkas kõhe… Korra panin talle kahva peale, aga kuidagi lipsas välja. Lõpuks põgenes temagi vannituppa, kus ma tavatult kurja Triitoni kasti toppisin.

Leila. Tavaline paanika.

Lõpuks vannituba, kus ma ta minekuni veel ootele jätsin, sest varuaega jäi veel üle. Tagasi tulles oli ta ennast juba pesumasina taha litsunud. Ohjah…

Kliinikusse sõidutas meid Simmo-Sia tore pere. Trini kast oli mul süles ja kui panin sõrmed puuri, siis ta nühkas vastu. Oh sa mu metsik tibukene…

Alustasime Leilast, kes värises ja kartis nagu alati, aga püsis vagusi. Leilal on nii palju hambakivi, et peab minema puhastusele.

Triiton oli samuti hirmust kange, aga katsetasin ja tõstsin ta kaalule – 5,66 kg. Temal juba on hambaajalugu ja paraku tuleb taas üks kuni mitu eemaldada.

Trini jätsime magustoiduks. Puur tasakesi pealt lahti, tekk peale, kaas pealt ära. Hoidsin kõvasti ja kuigi ta undas, lendu ei läinud. Süst sai tehtud ja kahjuks ka tema hammaste või hamba eemaldamisest ei pääse. 

Statistika paistab olevat selline, et peaagu kõikidel kassidel on mingi hambamure, aga kui vähestel sellega tegeletakse…  Kuna need kolm on MTÜ hingekirjas, aitavad annetajad protseduuride eest tasuda.

Ei ole tore, et sellega peab tegelema, aga hea, et sai teada. Augusti teise poolde  jäävad esialgu need plaanid.

Triiton ei tulnud järgmisel hommikul mu juurde kaisutama, aga täna juba tuli. Trini veetis terve õhtu aknalaual, mitte oma tavalistel lebokohtadel. Leila on aga lihtsalt õnnelik, kui saab rõdul istuda ja vaindlane olen ma ju nagunii.

Nüüd ma olen õnneks jälle väiksem kahtlusalune kui neil piltidel.

 

Mängud ja kakelungid

Urr ei käinudki veel hambaopil, kliiniku palvel lükkasime selle edasi, 8ndaks märtsiks. Mis seal ikka.
Urr on hakanud vähem voodis magama, sellevõrra on teised jälle oma vanu kohti hõivamas. Näen, et tülinorija on pigem D. Tema alustab ja Urr paneb vastu. Jälle olen õppinud, et mitte kunagi ei ole võimalik eeldada, et mõni kass sobib või ei sobi teistega. D pole kunagi olnud tülinorija, aga vot nüüd on. Triiton on alati olnud eemalehoidja, aga nüüd pole mingit probleemi kellegagi.
Enamasti saavad nad kõik rahulikult oldud, aga paratamatult põrkuvad siin vahel.

Urr on kõige suurem mängija ja jäin mõtlema, et ta on ju üks noorimatest, koos Leilaga. Muidugi peab mängima!
Alatasa togib ta käpaga palli omale kõhu alla ja hakkab seda siis omaette udjama, aeg-ajalt kiirendades. Jätkuvalt ei kaota ta huvi laua küljes rippuva tuusti vastu.

Lisan mõned pildid eilsest mängutoast. Ainult Leila magas ahju otsas ja osa ei võtnud.

Pesa

Ma peaksin tegelikult Urrist kirjutama, aga pole jõudnud teha uusi pilte. Pime on kogu aeg ja mis ma neist tumedatest varjudest näitan.
Urr korra päevas ikka teeb Duranile tuule alla, siis kõik ehmuvad ja Leila läheb kaitsma. Duran pissis minu nähes valesti – otse uuele pleedile, mis ma diivanile panin. Võibolla märgistab selle hirmsa looma teadmiseks, et see siin on tema kodu, mitte sinu!
Alati peab ikka mingi jama olema, aga eks ma seda tean niigi, et kasse on mul siin liiga palju.

Pildid on aga hoopis Kattipuoti pesast, mis Laura kinkis ja mis ma Kassijaamale toodud kingipakist Laura loal koju tõin.
Nagu oli arvata, siis pesa tühjana peaaegu ei seisa. Ahju kõrval ka ja no tõesti on mõnus, tõmbaks isegi end sinna kerra kui mahuks.

Nagu näha, siis Trini on kõige suurem kasutaja, viidaku see pesapostitus siis eelkõige temale.

Pai Trini

Tere!

Kirjutan sulle, kes sa sattusid siia Trini kuulutust nähes.
Ilmselt oli seal kirjas, et vajab veel harjumist, ei ole sülekass või on arglikuvõitu. Midagi sellist, mitte eriti julgustavat.
Ega saagi ju teisiti kirjutada kui teisiti ei ole. Trini on endine tänavakass ja miks ta peaks inimest usaldama…

Ometi on ta tegelikult väga tubli. Trinit ei saa küll sülle võtta ja ta ei tule ise su juurde, aga paid talle meeldivad. Väga meeldivad. Samuti keerutada-kenutada-nurgad ümaraks nühkida.
Mina usun, et Trini areneb veelgi.

Siin on video, mis tõestab, et umbusklikku tänavakassi on jäänud vaid natuke kuskile Trini sabaotsa.

Ja teised loomad

On paras aeg näidata neid väheseid pilte, mis blogipausi ajal tehtud said.
Juttu pole palju rääkida, sest iseloomud on Leilal, Trinil ja Triitonil ikka täpselt samad ja mingeid enneolematusi nad ei korralda.

Triiton on küll isegi veel kraadi võrra memmekam. Kallistan teda igal hommikul enne voodist välja tulemist, sest ta on just mu kõrval ja ootab seda. Mina ka.
Leila on täpselt samasugune suslik. Kohal ainult siis, kui tahab midagi head või kui saab näiteks õuest rohtu. Puutuda ei luba, isegi magades valvab ega ma liiga lähedale tule.
Õnneks saab tal vajadusel ilusti näiteks küüsi lõigata ja vahel võtangi ta hirmust kangena lihtsalt vannitoas sülle ja räägin kasuka sisse, et kas ometi kunagi midagi ei muutu…
Leila on ka endiselt kõige suurem soojavares. Ahjukütmise aeg meeldib talle väga.
Trini areneb oma väikeste sammudega, aga ei midagi märkimisväärset. Paitamist tahab, rullub, tammub ja nühib, aga sülle võtta ei saa ja parem mitte üldse mõelda, et teda peaks millegipärast kinni püüdma.
Lasertäpi peale ilmub ta kasvõi maa alt, paneb esikäpad laua äärele ja ootab starti, et saaks hullunult liduma hakata.

Kohutavalt armsad on nad kõik, aga kas maailma parimad kodu just neid tahavad, selles ma väga kindel ei ole.
Pigem usun juhustesse, saatusesse, asjade kokkulangevusse, et kunagi kuskil keegi…
Niikaua elame siis koos.
Ja siin siis need pildid.

alati valvel

rohusööjad

Frode ja Tille on nüüd Frodo ja Sam, kes naudivad mürgeldamist ja paitamist.

Uut pausi ma välja ei kuuluta, sest kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb varsti üks ajutine hoiuline järjekorrakasside hulgast.

Peaaegu taltsas

Trini on väga äge väike kass! Ilmekas ja naljakas. Uudishimulik jälgija. Tahab hellust, aga ei ole kindel veel, kui kaugele selle küsimisega minna võiks.
Igatahes läheb ta nüüd juba tunduvalt kaugemale kui varem. Midagi on temas viimasel ajal muutunud.
Hommikul ärgates leian ma ta ahju kõrval korvpesas. Minu liikumist märgates hakkab ta ennast keerutama ja aelema ning enne ma toast ei välju, kui ta on oma paid kätte saanud. Truult jookseb Trini mu järel kööki hommikusöögile ja kui ma lähen äkki teises suunas, siis järgneb.
Viimasel ajal läheb ta järjest vähem paikäe eest ära ja järjest rohkem nühib ise peaga vastu mu kätt. See on nii-nii tore! Trini aina tipib ja aerutab, kenutab ja nühkerdab. Väga hästi on näha, et ta tahaks suurt sõprust, aga no lihtsalt ei julge veel päris nii..
Õhtuti ta on hakanud julgemalt jooksma mööda tuba, vahel lausa hüppab ja mängib ka.
Kõige rohkem sai aru tema arengust, kui mul olid külalised. Umbes tunni aja pärast tuli ta välja ja enam ära ei läinudki. Jäi seltskonda, jalutas siin-seal ja sättis end mugavamalt. Seda ei ole kunagi varem juhtunud.
Ma ei saa teda veel võtta sülle ja ei taha sellega  katsetamist väga alustada ka, kardan tekkinud usaldust rikkuda. Mõnikord ta läheb siiski eest ära, mitte ei luba end paitada. Mõnikord natuke kähiseb mulle, aga tasakaal on nüüd kindlasti juba inimese suunas kaldu.