Veel üks Koma kodukiri

Loen kirja Koma kodust nagu head raamatut, nagu õnneliku lõpuga muinasjuttu. Ja usun, et on võimalik, et igal kassil (ka ühe silmaga) võib elus nii hästi minna.

Hommikud algavad tavaliselt sedamoodi, et Koma poeb magamistoa uksest sisse ja teeb õrnalt paar küsivat prääksu, et kas süüa ja pai täna ikka ka antakse või peab vaene väike loom üksinduses ja näljas kannatama veel mõne minuti. Seda muidugi päevadel, mil Koma on pisut energilisem. Vahel on ta laisk ja põõnutab rahus kusagil nurga taga tugitoolis, kuni kuuleb, et inimesed on hakanud end liigutama ja kostub liikumist ka juba köögi lähedusest. Neil puhkudel tuleb ta siis mingil hetkel suure müdinaga sealt kusagilt põõnutamise kohast ligemale ja kukub nühkima vastu sääri ja pööritama selili mööda põrandat, et ikka tuleks suur peotäis krõbinaid ja kausitäis vett, lisaks ka kõvasti pai, kõhu- ja sabasügamist igalt majaelanikult, enne kui kodanikud tööle vantsivad.

Päeval ilmselt magab Koma läbi kõik aknalauad, diivanid, tugitoolid, voodid, koridorid ja seinaääred, mille lähedusest ta möödub. Seda on näha temast maha jäänud karvatortide hunnikutest, millest saaks vabalt vist kuu ajaga vilditud vammuse teha, kui viitsiks koguda.

Õhtust aega ootab Koma muidugi väga, kuna inimesed hakkavad töölt koju tagasi jõudma. Siis saab kohe uksele vastu tulla, küsivalt otsa vaadata ja prääksuda. Noh, sest vaene väike loom näljas ja armastuseta terve päev otsa, jne. Siis aga saab jälle nõuda igaühelt pai ja kõhu- ja sabasügamist ja süllevõtmist ja seltsis olemist. Süüa ja maiust muidugi ka. Üldse armastab Koma seda, kui keegi on tal seltsis; siis ta saab seda kedagi rahus ignoreerida ja minna toa teise otsa tooli magama. Kui seltsiline on näiteks nädal aega reisil olnud, nii et Koma on käinud teised majaelanikud ainult jaopärast silitamas hommikul, õhtul ja enne ööd, siis on Koma väga-väga kurb; kui seltsiline reisilt tagasi jõuab, on Koma tal kohe uksel vastas ja tahab sülle ja paneb pea lõua alla ja nurrub, ja on terve õhtu diivanil süles või jala vastas, ei ignoreeri üldse. Aga see läheb paari päevaga üle ja siis saab Koma jälle rahus ignoreerida inimest, kes teda kaissu kutsub; tuleb taas ainult siis sülle, kui tahab.

Õhtune aeg aga on Komale selle poolest kõige toredam, et üks inimene logeleb enamiku õhtust oma sülearvutiga elutoas diivanil. Siis saab vedeleda diivanil inimese süles, külje all, jala juures, käia mööda arvuti klaviatuuri, kui inimene üritab sellega tööd teha, nuusutada kõik asjad inimese taldrikus üle, teha asja iga toanurga juurde ja kahtlustavalt üles vahtides prääksuda, piuksuda ja krääksuda. Ja inimesel saab käpaga sukast kinni ka haarata, kui see toas ringi liigub vahepeal, sest üks väike kass vajab jälle tähelepanu ja sügamist ja mängimist.

Mängimine on kõige toredam siis, kui inimene võtab karbiga eriti häid krõbinaid või siis ühe väikese vorstipulga kassidele ning siis loobib seda suure kaarega piki tuba, nii et Koma saab sellele järele joosta ja saaki püüda. Nii saab joosta vähemalt 30 korda edasi-tagasi piki tuba ja koridori. Pärast seda tuleb mõnus väsimus ja eriti vali nurr inimese külje alla väsinult tagasi räntsatades. Kui aga inimene enam mängida ei jaksa, siis saab ise ka mängida. Näiteks saab piiksuvat hiirt närida ja loopida ja sedamoodi jahtida mööda tuba. Saab ka inimese potitaimekesi käpaga toksida ja põrandale ajada. Pärast seda näeb taim vahel hoopis huvitavam välja. Suvi on praegu Koma meelest eriti tore, siis on toas igasugu kärbseid sumisemas; neid saab siis ka taga jahtida sööstudega üle nõusid täis laua või diivanil pikutava inimese kõhu.

Nõusid täis laual on ka tore käia uudistamas, mida kõike kaussides-tassides-taldrikutel leidub. Süüa neist aga midagi ei taheta. Ei kõlba Komale tuunikala õlis, ei kõlba suitsuvorst, ei kõlba juust, või, hapukoor, kassipiim, keedetud kana. Ainult tuunikala soolvees kõlbab, ja eriti lehkavad spetsiaalselt kassidele tehtud maiuskrõbinad ja -vorstikesed, ja vahel ka veidi sinki ollakse nõus sööma. Inimesel on aga mõnikord ütlemata raske ära mõistatada, kuidas üks väike Koma tänaval elades endal hinge sees hoidis, sest kohe mitte ei saa Koma igat singitükki endale suhu, kui hoolega ta seda ka keelega ei limpsiks ega käpaga suhu ei üritaks tõsta; singitükk peab olema väga täpselt õiget mõõtu, et Koma saaks selle omale suhu aetud. Isegi suuremad kassikonservi tükid tuleb kahvliga parajaks hakkida.

Kui inimene tahab magama minna, siis loodab Koma, et ei viitsita voodisse minna, vaid jäädakse laiale mõnusale diivanile magama; nädalavahetuseti seda ikka vahel juhtub. Diivanil miskipärast Koma nimelt leiab, et võib küll inimese kaisus tudida. Voodisse aga Koma kaissu ei lähe; võõristab vist suletekki. Magamistoas on Koma nõus magama ainult tugitoolis voodi kõrval. Aga diivani pleed sobib magamisel tagumikualuseks küll.

Sedamoodi siis mööduvad meie tavalised päevad Komaga. 🙂

 

Advertisements

Koma kodukiri

Lisan oma lemmiklugemise siia ka. Sellest, kuidas mu kallil endisel hoiukassil Komal läheb oma päriskodus, on kirjutanud tema perenaine nii:

Koma on suur-suur inimese sõber. Ta kohe peab olema kusagil, kus on inimene – kas külje all, jala all, lihtsalt samas toas või vähemalt kusagil nägemisulatuses. Kui inimene kodunt ära läheb, siis Koma teeb üht haruldaselt põnevat häält, mis meenutab väikese lapse lalina, kriuksuva ratta ja kurva hane prääksumise vahelist heli. Me nimetame seda Koma prääksuks. Koma prääksub siis kurvalt, kuni inimest enam silmapiiril pole. Ja see prääks on nagu ühe üleni üksinda, igaveseks hüljatud vaese hädise pisikese olendi prääks. Kui inimene on aga juba nii kaugele silmapiiri taha kadunud, et enam kurba üksindusprääksu ei kuule, siis Koma läheb ja kostitab end suurest kurvastusest suure hulga krõbinatega, keerab end diivanile laiali ja magab. Seda inimene on näinud nädalavahetuse hommikul tööle mineku asemel salaja hoovis askeldades aknast sisse piiludes.

Koma on suur-suur pirtspekk. Koma sööb ainult oma põhiroakrõbinaid, ja siis sööb Koma oma Dreamies maiusekrõbinaid, eriti kui neid mööda põrandat visata nagu saaklooma. Siis Koma on kohe varmas tormama ja murrab krõbina täiesti surnuks maha ja sööb uhkelt ära. Kui aga inimene mõtleb, et teeks Komale toreda päeva ja pakuks midagi eriti head, siis Koma keerab pea kõrvale ja vaatab, et jälle mingit sõnnikut pakutakse. Sõnnikuks loetakse näiteks järgmised toiduained: kohvikoor; hapukoor; piim; kassipiim; karvapallipasta; karvapallikrõbinad; kuivatatud pardilihakuubikud; lastevorst; suitsuvorst; suitsusink; hollandi juust; või; margariin; majonees; hambakrõbinad; tuunikalapasteet; kanamaksapastet; tuunikalakonserv; konservitud oliivid; aprikoosid; kuivatatud ploomid; keedukartul. Pika hambaga pisut-pisut kõlbab järada kanafileesink ja siuke veidrus nagu Selveri plov.

Koma on ka suur maadeavastaja. Koma istub suure osa päevast diivanil, kui inimest kodus ei ole, ning diivanil, põrandal, aknalaual, söögilaual, kratsipuul, tugitoolil ja mikrolaineahjul, kui inimene on läheduses. Siis muutub Koma eriti julgeks ka, ja hakkab tatsama mööda maja. Tatsates ringi ja avastades maailma teeb Koma ka oma prääksukaulu. Tatsab kaminast mööda – teeb prääks; tatsab trepist üles – teeb prääks; märkab ämblikku seinal – istub maha, vahib andunult ja teeb mitu korda prääks. Koma teeb ise endale maailmaavastusfilmi helitausta.

Koma on ainus kass, keda tema oma inimene on näinud päris elus kasutamas kassikratsipuud sihtotstarbeliselt. Koma mitte ainult päriselt ei kratsi aeg-ajalt oma küüsi kratsipuul, vaid ka lausa magab ja lebotab kratsipuul! Ja mitte ainult esimesel korrusel, ega isegi mitte ainult teisel korrusel – vahel lebotab Koma lausa kolmandal korrusel! Seal on ta nagu tõeline kuninga kass, silm särab lambivalguses kui tuletorni latern.

Kõige olulisem on aga see, et Koma pole meil veel kuud aegagi olnud, aga juba on kõigi suur sõber ja lemmik. Enam ei kujutaks elu temata ettegi. Suured 30-aastased mehed ronivad kükakil ja käpakil mööda põrandat, et Koma oma inimese esmanägemishetke pelguse unustaks ja laua alt välja tuleks, et oma väike tagumik võimalikult üles upitada ja nii paikäele võimalikult lähedal olla. Suured 30-aastased naised vedelevad terve laupäeva diivanil, kõik selleks päevaks tehtud suured tähtsate tegevuste plaanid unustatud, et aga Koma ei tunneks end süles notsutades ja nohisedes häirituna ega omal volil külje alt tudimast ära ei läheks. Koma on absoluutselt fantastiline kass. 🙂

This slideshow requires JavaScript.


Kui kõik inimesed suhtuksid oma lemmikloomadesse nii, oleks maailm palju parem paik.

Muid uudiseid täna ei tule. Jakobil läheb hästi, aga ma olen endiselt valikute ristteel.

7-,

Seitse miinus Koma.
Miinusmärk on aga seekord vägagi positiivne, sest mu kallis Koma on leidnud endale kodu!
Juba nädal aega nurrub ja sõtkub ta oma kodus, oma majas. Kleepub oma uue perenaise külge. Ma ei ole kade ega kurb, ma olen õnnelik. Õnnelik ja rahulik, sest olen sada protsenti kindel, et Koma on hoitud.
dsc_6119

Paraadpildid

Uudiseid ei ole, postitan hoopis pildid kassidest, kes hetkeks peatusid ja lubasid end täies ilus jäädvustada. Leila küll tahtis teistest erineda, aga ega ma kedagi ei sundinud kindlat asendit võtma. Nagu saakski 🙂
Leila sai sellel nädalal ka kordusvaktsiini, mis jälle tuletas meelde, et terve aasta on läinud nii, et keegi pole tema vastu isegi huvi tundnud… Vähemalt on ta terve, tubli ja igati koduvalmis, kui ime peaks sündima.

Leila

Leila

Trini

Trini

Triiton

Triiton

Koma

Koma

Mul on mustvalge ja triibuline kodu

Mõtlesin teha pildipostituse, aga sõnad trügivad vägisi kaasa.
Vaatan oma kasse, päris- ja ajutisi ja näen, et nad kõik on nii armsad ja ilusad, vahvad ja tublid. Ma olen kõigist neist vaimustuses. Iga päev ajab keegi neist mind südamest naerma, isegi siis, kui ma olen täiesti väsinud või üdini kurb.
Triiton, Koma, Leila ja Trini – mustvalged ja triibikud. AD, kes ei leidnud pojana kodu ja jätsin endale – mustvalged.
Olen leppimas kogetud paratamatusega – mustvalged ja triibikud otsivad kodu kaua. Kui iseloom on keeruline, veel kauem. Arvatavasti ei tule kasuks kka nähtav puue – ühe silma puudumine.

Ma olen aru saanud, et inimesed vajavad esteetilisi naudinguid. Ma mõistan seda. Kui sul on kodus pikakarvaline või erilist värvi kass, siis oleks elul justkui lisaväärtus. Teda on kogu aeg hea vaadata, silm nö puhkab. Oleks nagu lemmikkunstniku teos seinal. Külalised imestavad ja kadestavad, isegi inimesed tänaval, kui see ilus loom ka aknast välja paistab.
Kõik need, kes valivad kassi välimuse järgi, on tavalised inimesed, tublid ja toredad. Värvieelistus võib olla ka lihtsalt põhjusel, et lapsepõlves oli just selline kass või tahetakse eelmisele kassile sarnast. Ma ei arva sellest mitte midagi halba, kui keegi otsib just punast, kolmevärvilist, valget, halli või sageli maskiga siiamilaadset kassi. Mustvalge pikakarvaline on ka seal nimekirjas. Mulle endale meeldivad nad samuti.
Sageli ei oma eriti ilusa kassi puhul ka iseloom suuremat tähtsust. Üks pikakarvaline Püha birma tõulaadne kass elas mul kunagi ainult vanni või voodi all, puutuda ei saanud, aga talle leidus tore kodu, kuna ta oli imeilus.

Aga praegu on mu kodu täis mustvalgeid ja triibikuid. Neid on ka igal pool mujal väga palju ja kui keegi soovibki kassi ilma kasukatingimusteta, siis on konkurente nii palju, et alles jääb ainult õnn ja tutvused, millele loota. Lisaks töötab ju filter täisvõimsusel – kodupakkuja peab olema nii hea, et jään teda kõigis punktides uskuma.
Viimati rõõmustasin hingepõhjani, kui suunasin töökaaslase kassipoja otsinguil ka uude Tallinna varjupaika vaatama ja ta sealt just mustvalge, väikese tervisemurega kassipojaga ära tuli ja kes nüüd väga hoitud on.
Lisan siia nüüd need pildid, millega alul tahtsin piirduda.
Mu mustvalged ja triibikud on võrratud ja mul ei jää muud üle, kui loota, et keegi märka märkab seda veel.

Energiline Trini hetkeks hinge tõmbamas

Energiline Trini hetkeks hinge tõmbamas

Leila väsis korraks ära

Leila väsis korraks ära

tütar ja emps

tütar ja emps

tütar ja emps

tütar ja emps

Trini puges Komale kaissu

Trini puges Komale kaissu

ilmekas Koma

ilmekas Koma

maailma ägedaim Trini!

maailma ägedaim Trini!

"kunstfoto" Triitonist

“kunstfoto” Triitonist

Leila ja kellegi sabast sarv

Leila ja kellegi sabast sarv

Lapsele hoolitsust

Lapsele hoolitsust

just ärganud

just ärganud

samuti just ärganud

samuti just ärganud

Komalgi magus haigutus

Komalgi magus haigutus

rivistus

rivistus

see sink oli päris hea, tahavad veel

see sink oli päris hea, tahavad veel

Trini unistab

Trini unistab

toredad triibikud

toredad triibikud

tüüpiline - Koma lakun möödujal pead

tüüpiline – Koma lakub möödujal pead

Koos ja eraldi

Pildipostitus.
Kassid on väga mõnusalt kokku sulandunud. Kraaklemist on aina vähem, ühiseid pikutusi üha rohkem.
Täna ei olnud mul fotokat käepärast, kui tabasin haruldase hetke - Trini ja Triiton, käpad koos. Telefoni jäädvustasin aga nad ikka. Igatahes tähendab see, et ka Triiton on harjunud seitsmenda kostilisega, hurraa!.DSC_1006
Trini magas eile sügavalt, hiilisin talle lähedale ja sügasin õrnalt lõua juurest. Loom sirutas koonu ettepoole ja silmad läksid kissi. Harjutame aga edasi ja loodetavasti saab tulevikus sama teha ka muul ajal kui unise kassiga. Nii tahaks Trini väiksest sametist peakest paitada.
cropped-img_3930-001.jpg

IMG_3936

IMG_3928

IMG_3924

IMG_3900

IMG_3896

IMG_3836

IMG_3818

IMG_3800

IMG_3797

IMG_3794

IMG_3833

IMG_3824

Maikuu pühapäeval

Lisan mõned täna tehtud pildid. Koma paraneb ilusti, korra veel peame kliinikus käima, et haav üle vaadata ja viimased niidid välja sikutada. Puuduva silmamuna koht on nüüd täiesti lohku vajunud, mis tundub natuke hirmus, aga tegelikult muidugi ei ole. Vajab harjumist.IMG_0085
Komal on oma voodi 🙂IMG_0089

Leila on samuti väga armas. Mängib rõõmsalt saba turritades, tahab üle kõige rõdule minna ja julges mulle täna korraks kahe sentimeetri kaugusele tulla. Kogemata muidugiIMG_0100IMG_0118

Pöörane Piraat

Eile tuli Koma siis ühesilmalisena kliinikust hoiukoju tagasi. Kõik läks tõesti hästi. Opijärgset ravimist ja mässamast temaga jätkub, aga see käib asja juurde ja on paranemiseks vajalik.

Kui Koma sai kodus puurist välja, jooksis ta kõik kohad läbi. Sõna otseses mõttes jooksis. Hästi kiire oli, korraks paar ampsu, ruttu paar peapõksu, ühest toast teise, siis hetkeks pikali, jälle püsti. Ja ega ta terve õhtu ei rahunenud. Tuli mu kõrvale, aga aina rullus ja keerutas. Andsin talle veel ühe kange valuvaigisti (vastavalt raviskeemile ikka) ja mõtlesin, et see tõmbab ta nüüd rahulikuks, aga ei – askeldamine jätkus. Ja nii ma ei saanudki temast isegi normaalselt pilti teha, sest see kass lihtsalt ei püsinud paigal, vähemalt peaga pidi ikka vehkima. Täna hommikul siis korraks päikeselaiku unustas end.

Ma ei tea, kas kaks puurielu päeva mõjusid talle nii või oli lihtsalt rõõm tuttavasse kohta saabumisest suur.

Olen ise juba harjumas ja arvatavasti ei pane üsna varsti enam tema uut nägu tähelegi. Kuna Koma on ise nii rõõmus, siis milleks kurvastada ja kurta.

Pärast niitide eemaldamist saab siis lõpuks hakata aktiivsemalt kodu otsima.

IMG_9793