See hirmus pai

Väikese asjaliku kassineiu Triniga läheb meil väga hästi. Ma nimelt kiusan teda iga päev ja proovin teha pai. Proovimine on isegi juba liiga lahja sõna, sest ma saangi talle juba pai teha. Peaaegu iga kord, kui ma tahan.
Alustada tasub sellise treenimisega aga siis, kui kass magab. Trini esimesed sügamised-paitamised olengi teinud alati siis, kui ta on jupp aega juba pikutanud ja uniselt aeglase reageeringuga. Ega ta muidu ka ei viitsi väga eest ära minna. Ta nimelt mitte ei karda, vaid ei usalda. Aga see on juba pool võitu, sest voodi alla ma paitama väga ei viitsiks minna.
Olen saanud unist Trinit paitada täiesti klassikalist moodi, ninast sabani. Ergas Trini aga lubab ennast lõua alt ja koonu kõrvalt sügada. Silm läheb kissi ja nurr tuleb välja. Varem või hiljem ta tahab siiski eemalduda, aga mis siis, ma tulen varsti jälle 🙂
Trini on tõeliselt vahva kass, sobib siia komplekti ideaalselt. Maadleb kõigiga, kes ette jäävad ja kaissu-kõrvale ronib sellele, kes lubab. Mängib lõputult ja on üldse rohkem kassipoja mõõtu. Söögiajal ma pean natuke valvet pidama temaga, sest ta nokitseb oma konservi või lihapalu aeglaselt nautides ja mõni “suur vend” ahmib muidu tema portsu ka.
Karv on tal igatahes juba siidine ja läikiv.
Oleks hirmus tore, kui leiduks keegi, kes tahaks Trinit ise edasi taltsutada. Tema arengust on nii palju rõõmu ja ma jagaks seda hea meelega.
Jätkame unistamise, lootmise ja paidega!

WordPress õnnitles mind viie aasta täitumise puhul selles blogis. Nii palju on vahepeal muutunud ja muutub veelgi, aga kes teab, äkki jaksan veel ühe viisaastaku 🙂

Luka

Täieneb rubriik “korraks külas.”
Külas käis Luka (või Luca, ei tea), Devon Rex tõugu aastane kassipoiss. Tõukass, kes uitas sellel nädalal minu kodutänaval, jooksis mul eest ära ja näugus haledalt auto all. Ma juba ammu kõikidele oma tänava kassidele ei reageeri, enamasti on neil kodu moodi koht olemas, aga seda tegelast ma ei olnud varem näinud. Kui ma ta auto alt välja meelitasin, siis ta jooksis ikka eest ära, aga lõpuks jäi seisma ja siis sain ta juba sülle. Nurr tuli kohe. Ja mina sain aru, et tema küll üks tavaline triibik ei ole. Karv oli sametine ja lainjas ning silmnägu ka teistsugune. Pikemalt mõtlema ei jäänud, vaatasin ringi, peremeest ei paistnud ja hea naabrinaise abiga sain ta vannituppa maha poetatud.
Pärast selgus, et põhjustasin oma tegevusega ühele perele suurt muret, aga sel hetkel oli minu mure suurem. Ehmunud olekuga kass tänaval, tõukassi välimusega, mitte just igapäevane olukord. Järgmine hetk võib-olla auto all või hoopis kurjade kavatsustega inimese süles.

Esimese asjana helistasin varjupaika, siis panin kohalikku FB gruppi kuulutuse ja hea juhuse tõttu sain kohe autoga ka kliinikusse kiipi kontrollima. Kiip oli, aga andmeid registrites mitte. Võttis ohkama…
Sain kinnitust, et tegu tõukassilaadsega. Mu oma majas elab samasugune, sellepärast tuli tuttav ette.
Kuulutasin veel siin ja seal, aga samal hilisõhtul ma enam paberkuulutustega ei jaksanud tegeleda.
Olin küll üsna kindel, et see kass koduta ei ole või koduta ei jää, aga ühe ööpäeva ta oli siiski külas, sest omanikuni jõudsin läbi FB vihje kassi kodumaja kohta, aga omanik mind üles ei leidnud.
Pärast tööpäeva läksin siis võimaliku kodumaja juurde luurele. Sain jutule sõbraliku meesterahvaga, kes lasi mind sisse ja näitas uksi, kuhu koputada pole mõtet. Kohe esimene uks aga teadis, kelle kass see on. Kodus kedagi ei olnud, aga juba mõne minuti pärast sain kõne.
Ma pikalt meie vestlusel ei peatu, sest õnneks oli tegemist mõistliku ja mures inimesega. See, et kass 15 minutit iga päev väljas käib, oli siiani positiivne kogemus neile, aga nüüd said nad õppetunni kätte ja enam väidetavalt kass välja ei saa. Kiibi osas oldi lihtsalt teadmatuses, arvati, et kliinik tegi kõik ära.
Samast majas on pärit selle blogi esimene päästetud kass – Belka koos pojaga. Olin ärevil, kas ma pean taaskord hakkama suhtlema hoolimatute ja ükskõiksete inimestega, kellele kuidagi ei tahaks kassi tagasi anda, aga õnneks seekord olid asjad teisiti. Pidasin oma tavapärase loengu, kass puges perenaise põue ja läks oma koju tagasi.
Mina sain tänutäheks maitsva koogi ja mingis mõttes toreda kogemuse, sest Luka oli väga-väga lahe kass. Tahtis istuda vannis ja kui õhtul mu peale ärevalt undas ja kõhises, siis hommikul juba andis kontserdi ja rullus ja nühkas.
Sellele kassile tuli ööpäevase kuulutamise perioodi ajal mitu kodu- või hoiukodu pakkumist.
Aga Leila, Triiton, Koma ja Trini ikka ootavad…

Loomad elutoas

Pildipostitus, milles osalevad Trini, Triiton ja Koma. Leila elab rõdul, kui ilm vähegi lubab ja tubastes tegevustes näeb teda sellevõrra harvem.

 

Peidukassid

Nädal on nii kiire olnud, et kassikamba pildistamiseks pole aega jätkunud. Jagan lihtsalt kahte toredat hetke, mis mind muigama on pannud.
Mul on kombeks enne kodust lahkumist kassid üle loendada, et keegi kuskile kinni poleks jäänud. Häbi mulle, aga ühel õhtul unustasingi Leila rõdule umbes kella üheteistkümneni, õnneks magamistoa lahtiseks aknast kuulsin piuksumist.
Leila on see tüüp, kes võibki rõdul tundide kaupa istuda ja nii mu aju trikitabki, et küllap ma kümnendal korral ta ikka tuppa meelitatud sain. Peab kontrollima, ei saa teisiti.
Hiljuti aga olid mitu kassi korraga kadunud ja kõik tavalised kohad neid ei peitnud. Lõpuks avastasin Triitoni, Durani ja Trini garderoobi kõige tagumisest nurgast, kuhu ma pean läbi riiete end kaevama. Talvevarustuse on ka paharetid kuidagi välja kaevanud 🙂
Ühel päeval aga, kui külalised olid ja argloomad magamistoa nurkadesse kohe ei pääsenud, siis avastasin Trini hoopis uuest turvakohast.
Külalistega ongi nii, et Triitonit ja Trinit nad tavaliselt ei näe. Teised tulevad varem või hiljem eputama, eriti Koma.