Ootamatud opid

Lapsepõlve muretud rõõmsad mängud said otsa… Noh, mitte just päris, aga ühe etapini jõudsime küll ootamatult vara.
Murilised ja Vilbert olid iga päev järjest enam koos mänguhoos ja minul selle üle hea meel. Jälgisin, et Vilps ei teeks väikestele liiga ja tõmbasin aga jälle vaipa sirgeks ning mahakukkunud asju eest ära.
Üleeile aga nägin, kuidas Vilbert tegi Murildaga seda, milleks tal looduse poolt sund oli. Olin muidugi tasahilju planeerinud, et Vilbert läheb varsti opile, aga kuna väikesed murid on ikka veel poole väiksemad kui Vilps, siis arvasin, et aega on küll ja veel.
Tegin siis kiire konsultatsiooni loomakliinikuga ja täna õhtuks ongi väike Murilda juba steriliseeritud ja Vilbert kastreeritud.
Kõik läks hästi, aitäh dr Juliale. Loomad on õhtuks juba täiesti naksis.
Kuni arsti kõneni ma närveerisin ja mõtlesin ja ei lasknud telefoni hetkekski käeulatusest, sest Murilda on ju napilt neljakuune. Nii väikest kassi, kes pole veel kahekilonegi, ei ole mina opile varem saatnud. Murilda aga on tubli tüdruk ja sehkendab juba ringi nagu poleks midagi olnud.
Vilberti kohta sain aga teada, et bussisõit tuleks tulevikus välistada.
Kliinikusse sain hommikul autoga ja tagasi plaanisin tulla taksoga. Õhtul ükski normaalhinnaga taksonumber ei vastanud ja läksin siis ikka bussi peale oma kahe transakastiga.
Bussis lõi Vilbert kõik oma kurgubassid valla ja hakkas puuris rapsima nagu oleks elu kaalul. Ju ta arvas, et ongi. Kui juba küünte juurest hakkas veri voolama ja inimeste pilgud koondusid kõik mulle, siis kobisin ohates järgmises peatuses maha.
Tellisin nüüd suure firma takso ja sõitsin endiselt rahutu Vilbertiga ja ainult õrnalt määgiva Murildaga koju.

Muri aga ootab oma aega rahulikult edasi.

Ootame taksot

Ootame taksot

Loomad on lahti!

Olen Muri ja Murilda lasknud mõned korrad oma lastetoast välja. Esimesed sammud olid väga ettevaatlikud ja vanemkorrapidaja Vilbert hoidis põnne alguses ikka üsna ukse ligi oma maadlusvõtete ja käpapatsutustega.
Kui Vilbert natukeseks eemale hoidsin, hakkasid väikesed loomad rõõmsalt edasi-tagasi kappama. Kuna aga Vilps tahab väga kaasa mängida, siis on väikesed suurema osa ajast kas diivani all või telekakapis, kust ma neid pean siis välja õngitsema.
Muri ja Vilbert maadlevad koos juba üsna edukalt. Kaaluvahe kompenseerib Muri kiiruse ja paindlikkusega.
Kodukassid aga on taaskord hämmingus ning kannatajanägudega, kui kord ühest nurgast ja siis teisest väikesed silmad piiluvad või turris saba paistab.
Suurem harjumine on veel ees ja siis alles läheb lõbusaks.
Nii, nüüd on nad juba ahju otsas!

alguses kohtumised lastetoas

alguses kohtumised lastetoas


IMG_1672
koos on julgem

koos on julgem


Vilbert ja 1,9 kilo kergem Murilda

Vilbert ja 1,9 kilo kergem Murilda


Nii palju ruumi on ees!

Nii palju ruumi on ees!


Murilda kaunistab diivanit

Murilda kaunistab diivanit


Vilbert kaunistab diivanit

Vilbert kaunistab diivanit

Appi-appi, kass läks kappi! (keldrisse)

Mõtlesin, kas ma hakkan siia kirja panema seda lugu enne, kui on teada kuidas ja millal see laheneb. Kes ikka tahab kõva häälega välja öelda, et ei saa ühte lihtsat asja korralikult lõpuni viidud… Aga et see õppetund mul meelest ei läheks, kirjutan asjades seisust nüüd ja praegu. Ja hiljem ikka ka.
Eile varahommikul leidsin ukse tagant lahtise puuri. Uks oli lahti ja kass läinud. Ma hüüdsin esimese siira emotsiooniga kõva häälega üle koridori – kuidas see võimalik on! Siiani ei tea. See puuriuks on lihtsa mehhanismiga. Ust tuleb tõsta ja lahti ta ongi. See on kassipoegadele mõeldud puur, aga on asja ära ajanud ka suurtele kassidele. Teades, et uks on kahtlane, sidusin ma ukse alati kahest kohast paelaga puuri külge kõvasti kinni. Nii ka reede õhtul. Nädal aega see süsteem töötas, aga lõpuks sai see väsimatu väljatungleja kass võidu. Kuidas ta mõlemad nöörid lõdvaks sai ja ukse üles tõstis, ma ei mõista ja sellel ehmatuse hetkel ma ei hakanud nööre harutama ja seda analüüsima ka.
Hakkasin siis kohe kolme korrust läbi otsima ja kassi esialgu ei leidnud. Keldriust hoiame me tuulutamise pärast lahti ja aimasin juba, et ju ta sealt peidupaiga leidis. Nii oligi, mõningase otsimise järel leidsin oma põgeniku naabrinaise boksist haluvõrkude otsast. IMG_1570Muidugi valis ta korralikult täis boksi, mitte mõne pooltühja ja palja põrandapinnaga. Naabrinaine tegi lahkesti ukse lukust lahti ja jätsin selle praokile, sest silma järgi ma aru ei saanud, kust august ta just sinna sai ning tahtsin, et tal oleks vaba tee boksist välja. Sama naaber ütles ka, et keskkööl oli ta kuulnud kõva kriipivat heli. Minu mõte kohe töötas, et järelikult on ta õhtust saadik söömata.
Võtsin oma boksist lõksu (küll on tore, kui selline asi majapidamises olemas on) ja panin selle kohe üles. Toiduks lemmiku – toored kanapugud ja sügavkülmast natuke krevette sulama ja lõhna andma. Panin ka liivakasti sinna peidu-boksi. Ei taha mõeldagi, et ta naabrite vara otsas oma asju ajab…
Kirjad trepikotta ja keldrisse, et uksi ja aknaid avada ei tohi.
Teades kogemusest, et see kass lõksu minna ei taha, olin jätkuvalt õnnetu ja pessimistlik. Päeva jooksul oli loom enamasti kadunud, aga vahepeal ikka nägin teda samast kohast piilumas.
Täna hommikul kell 6 läksin südamevärinaga vaatama. Ja muidugi ei olnud teda lõksus. Ainult kõrvade liikumist nägin puuhalgude tagant. Panin lõksu värske toidu ja ega muud üle ei jää, kui oodata ja loota. Ehk ta ometi lõpuks läheb tühja kõhuga lõksu toidu järele.

Trepikojas hoiukasse pidada ei ole normaalne. Mõistlikud inimesed nii ei tee. Mina ei tee seda ka enam mitte kunagi. Kõik tänavakassidega tegelevad inimesed teavad, et kõiki loomi aidata ei saa. Mina tean ka, aga ikka oli vaja üle oma varju astuda.
Nüüd sain karistada.
Naabrid on seni mõistvad, aga ei tea ju, kui kaua see saaga jätkub. Ja kassist on nii hirmus kahju. Jälle üks uus koht ja kõht on ju ka tühi…
Ma lähen nüüd jälle vaatan, kus ta on ja mis ta teeb.

Ei leebu

Ei paista lootust, et puurielanik pailoomaks muutuks. Ei ole ühtegi sammu sinnapoole. Miks ta peakski uskuma, et tahetakse head – vangistuses, haavaga…
Tavaline testimeetod ehk suleridvaga katsumine paneb kassi hüppama ja kähisema. Seda teeb ta ka niisama, nt liivakasti väljavõtmisel. Puurikoristuseks võtan alati mõttes hoogu ja tema külje alt jääbki tegemata. Ettevaatlikult nihutan ajalehti talle alla, et oleks natukenegi puhtam ja kuivem. Öö sisustab ta puurikatte sissepoole kaapimisega ja veekausi kummutamisega. Isegi metallist hoidjast saab ta jagu. Hommikune äratus on pandud pool tundi varasemaks, et segadus märgade ajalehtedega saaks likvideeritud ja erinevate abivahenditega kausid välja õngitsetud. Enamasti ta küll vaatleb oma nurgas, aga hetkekski ei saa ma valvsust unustada. Äkiline liigutus ja hüppav kass on garanteeritud. Nädala lõpus tuleb kuidagi opihaava kontrollida, praegu paistab, et kõik on korras.

hommikutervitus puurikoristajale

hommikutervitus puurikoristajale

Telliskivi kassiema ootamatu päev

Telliskivi koloonia kassile, Muri ja Murilda emale, algas tänane päev hoopis teistmoodi kui tavaliselt.
Kõigepealt ootas ta ära kuni vihm järele annab ja muru enamvähem ära kuivab ning tema jahtijad jõuavad ühe kohvi teha pärast esimest, tulemuseta kohalkäimist. Siis otsustas ta olla tavapäraselt ettevaatlik ja konservi, mille kõrval oli tundmatu varrega ja võrguga riistapuu, mitte sööma hakata. Põõsastes passida oli turvalisem, vahepeal ka tuttava triibikkõutsiga päid kokku puksides.
Aga kuna süüa polnud siiski ammu saanud, valvsus vähenes ja konserv maitses hea. Ootamatult selgus, et ka inimene võib osav olla ja kiireid liigutusi teha. Ühtäkki oli väga hirmus olla, ära joosta enam ei saanud, sest keegi astus veel jalgadega tugevasti selle võrgu äärte peale ja siis oli juba veel üks väiksem ja kitsam koht ja liigutada enam peaagu üldse ei saanud. Räägiti midagi taksost ja kliinikust. Tükk aega pimedust. Ärkamine tundmatus kohas imelike lõhnade keskel, mingi soe pudel külje kõrval. Õuelõhnad, üsna sarnane teekond nagu enne, aga müra ja ka inimesi ümberringi rohkem. Ikka oli imelik olla, aga kui avanes üks väike uks, tuli kohe välja volksata. Jälle üks väike koht, aga natuke saab vähemalt ringutada ja liikuda.

Niimoodi, veidi väheste lootustega, aga suurte ootustega läks täna kauajahitud kassiemaga. Jahtijatele ei olnud päev muidugi sugugi ootamatu, vaid taktika oli alustada püüdmist kahvaga ja see õnnestus minu osaval jahikaaslasel suurepäraselt. Otse koledate onude kõrvalt aiaületamist ja kõlavaid kahtlustusi kasside praadimises ei tasu mainidagi. Telliskivide püüdmine on juba kord selline”boonustega”, aga seda suurem on heameel, kui jaht on edukas.
Tundmatu inimene, kes varem välja käis, et võtab selle kassi endale, taganes oma sõnast ja nii läheb mõne aja pärast see kiisu oma sõprade juurde tänavale tagasi… Kassijaam on kasse täis, hoiukodu trepikojas ei saa lõputult elada ja kojusaamise potentsiaal on väiksemast väiksem.
Loodan, et paranemine läheb hästi.

Kui veel eile oleksin teadmisega, et see kassiema on käes ja opitud, olnud üliõnnelik, sest teadaolev koloonia on “korda tehtud”, siis täna hommikul nägin enne jahti ühte väikese peaga, natuke rippuva kõhuga halli väikest triibikut. Esimest korda. Ja ma ei tea, kes ta on, kui tihti ta seal on ja mis temaga seal edasi saab.
Praegu olen ületanud kõik Padi ja Pasteedile seatud mõistliku majandamise piirid ja ausalt välja öeldes ei taha uue kassiga tegelema hakkamine lähiajal mahtuda ka mitte kõige optimistlikumasse plaani.
Võtan päev korraga ja vaatan mis saab. Kuna ma seda kassi nägin, siis peast ma teda enam ei saa ja siia kirjutamine annab võib-olla kunagi vajaliku tõuke teha järgmine samm.

Kaks esiplaanil olevat on kunagised Padi ja Pasteet kliendid, opitud ja tagasi viidud

Kaks esiplaanil olevat on kunagised Padi ja Pasteet kliendid, opitud ja tagasi viidud


Esimene prooviamps konservi oli piisavalt ahvatlev

Esimene prooviamps konservi oli piisavalt ahvatlev


Taksot oodates

Taksot oodates


Hetk enne hoiupuuri kolimist

Hetk enne hoiupuuri kolimist


Pooluimane ämblik-kass

Pooluimane ämblik-kass

Hommikune huumor oli aga see, kui õiget kassi oodates platsil jalutasin, vaatlesin kunagist valget, musta mütsikesega hoiulist ja üks koleonudest ütles mulle, et nii ma teda küll kätte ei saa. Ja hakkas teda kutsuma – Mohiito, Makiita! Või midagi sellist 🙂

Hõbekõht ja kõhiseja on vaktsineeritud, kiibistatud.

Muri ja Murilda käisid täna kliinikus esmast vaktsiini saamas. Olid väga tublid kassilapsed ja isegi kiibi paneku ajal ei pidanud neid kinnigi hoidma.
Muri avaldas oma arvamust väikeste kõhhidega ja Murilda avaldas muljet oma müstilise värvivahetusega. Arutasime koos arstiga, et ei tea, missugune kasukas sellel loomakesel küll välja kujuneb. Kuuldavasti pidi osadel kassidel pärast pügamist teist värvi kasukas kasvama hakkama, aga mina pole seda varem kohanud.
Seal, kus karvu oli haiguse tõttu hõredamalt, kasvab Murildal nüüd hallikirju karv. Peenemalt öeldes hõbedane. Terve kõht on selline (ainult kraadike tumedam kui Muri hall) ja saba-alune ning tagakoivakesed. Lisaks on selja peal paljupalju väikeseid valgeid karvakesi. Nii et pealtvaates must kassike, aga tegelikult hoopis pool hõbedat 🙂
Proovin lähiajal mõne parema pildi ka sellest värvigammast saada, aga praegu lisan kliinikus ootamise hetked.
IMG_1386IMG_1388IMG_1377IMG_1378
Murikesed jäävad arsti soovitusel mõneks ajaks ainult kuivtoidu peale, vaatame, kas saab siis kõhud täitsa korda.

Väike kolimine

Kuna trepikojaelu pole mingi kassipojaelu, siis otsustas hoiukodu perekonnakonsiilium, et saame selle kassikarjaga ühes majapidamises hakkama küll. Vilbert on näidanud ennast eeskujuliku kodukassina ja vannituppa sulgemiseks pole tükk aega vajadust olnud. Soovitada saan ma teda varajastele ärkajatele ja neile, kellele meeldivad osalise koormusega kleepkassid (st mitte kogu aeg, aga vahel on enda käe või jala külge liibunud Vilbertit väga keeruline eemaldada :))

Muri ja Murilda kolisid niisiis vannituppa, et saada muhulgas ka lisaruutmeetreid oma mürgelduste tarvis. Alumine naaber juba palus kuidagi puuri aluspinda polsterdada, sest nende põrked läksid vist juba üsna käest ära 🙂
Madalroomavas asendis läksid nad kõigepealt pesakasti, aga Murilda, julge tüdruk, avastas 10 minuti pärast juba vanni ja nuusutas nurki.
Kuna Vilps piiksus ukse taga, siis lasin tema ka varsti hoiutuppa, aga millegipärast tal Murildaga eriti ei klapi. Tahab muudkui käpaga vehkida. Peab vaatama, kuidas neil suhted edenevad, sest tahaks ikka, et lapsed saaksid varsti koos joosta. Noh, tegelikult tahan ma muidugi, et nad saaksid päriskodudes joosta, aga optimism ei ole mind veel maha jätnud. Igal kassil on oma aeg ja kuskil just see õige kodu ja inimene ootamas.
Kuna muriliste kastis ei olnud pikemat aega eeskujulike junnikesi, siis tegin giardiale ka kordusanalüüsi, õnneks oli see negatiivne. Eks see sisemine mikrofloora tahab pikemat paikaloksumist.
Niimoodi need üsna esimesed hetked uues toas välja nägid.
IMG_1256IMG_1258IMG_1259IMG_1263

Puur ukse taga jääb aga ootama, kas mul õnnestub muriliste ema ka kätte saada. Söömas ta hommikuti käib, aga lõksust ta hoiab senise kogemuse põhjal eemale. Loodan siiski, et on õnne ja häid juhuseid.