Lapsepõlve muretud rõõmsad mängud said otsa… Noh, mitte just päris, aga ühe etapini jõudsime küll ootamatult vara.
Murilised ja Vilbert olid iga päev järjest enam koos mänguhoos ja minul selle üle hea meel. Jälgisin, et Vilps ei teeks väikestele liiga ja tõmbasin aga jälle vaipa sirgeks ning mahakukkunud asju eest ära.
Üleeile aga nägin, kuidas Vilbert tegi Murildaga seda, milleks tal looduse poolt sund oli. Olin muidugi tasahilju planeerinud, et Vilbert läheb varsti opile, aga kuna väikesed murid on ikka veel poole väiksemad kui Vilps, siis arvasin, et aega on küll ja veel.
Tegin siis kiire konsultatsiooni loomakliinikuga ja täna õhtuks ongi väike Murilda juba steriliseeritud ja Vilbert kastreeritud.
Kõik läks hästi, aitäh dr Juliale. Loomad on õhtuks juba täiesti naksis.
Kuni arsti kõneni ma närveerisin ja mõtlesin ja ei lasknud telefoni hetkekski käeulatusest, sest Murilda on ju napilt neljakuune. Nii väikest kassi, kes pole veel kahekilonegi, ei ole mina opile varem saatnud. Murilda aga on tubli tüdruk ja sehkendab juba ringi nagu poleks midagi olnud.
Vilberti kohta sain aga teada, et bussisõit tuleks tulevikus välistada.
Kliinikusse sain hommikul autoga ja tagasi plaanisin tulla taksoga. Õhtul ükski normaalhinnaga taksonumber ei vastanud ja läksin siis ikka bussi peale oma kahe transakastiga.
Bussis lõi Vilbert kõik oma kurgubassid valla ja hakkas puuris rapsima nagu oleks elu kaalul. Ju ta arvas, et ongi. Kui juba küünte juurest hakkas veri voolama ja inimeste pilgud koondusid kõik mulle, siis kobisin ohates järgmises peatuses maha.
Tellisin nüüd suure firma takso ja sõitsin endiselt rahutu Vilbertiga ja ainult õrnalt määgiva Murildaga koju.
Muri aga ootab oma aega rahulikult edasi.