Argipäevad

Kätte on jõudnud aeg, kus kassipoegade kasvamine on juba nii märkamatu ja sujuv, et uudiseid ja põnevat iga päev ei juhtu.
Meie argirütm on nüüd selline, et Leila ja Lemps on vannitoas ainult öösiti. Kahel põhjusel – et nad sööks oma eakohast rammusat toitu lisaks igapäevastele liha- ja konserviportsudele, samuti ei saa teised kassid nii nende toidu kallale. Teise põhjusena on kahejalgsete öörahu. Ma ei ole küll isegi katsetanud, kuidas nad öösiti vabalt olles käituksid, aga esialgu piisab ka neljast karvasest voodikaaslasest ja niigi varajastest äratamistest. Triitoni kiituseks peab muidugi ütlema, et tema on oma öised rallid lõpetanud ja magab nüüd vahelduseks hoopis minu kõhu peal 🙂
Hommikuti saavad kõik oma söögi kätte, siis avan põnnidele ukse, kes alustavad ringitraavimisega. Suured omakorda hiilivad vannituppa, lootuses saada mõned titekrõbinad.
Õhtul koju jõudes tulevad kõik kuus uniste nägudega mulle vastu ja algab jälle rutiin – põnnid tormavad minu järel vannituppa, sest teavad, et nende söögikoht on seal. Sama ka enne magamaminekut. Mitte mingit probleemi ei ole oma öömajja minekuga, toit on ikka väga tugev motivaator. Vannitoas me veel kallistame ja paitame, sest ülejäänud tubades on “jooksuaeg”. Tegelikult on Lemps selline, kes aegajalt ikka peatub ja teda saab siis mõnusasti sülle võtta. Lemps süles on tõeline teraapiakass, ta on nii pehme ja soe ja paraja suurusega mütsak, kes toetab ennast vastu su nägu või kätt ja nurrub talle omase rütmiga. Leila ei taha süllevõtmist eriti, aga tema on tulnud mu kõrvale pikutama niisama. Leila nurr aga on ületamatu, ülitugevalt kõlav ja käivitamiseks piisab sageli ka lihtsalt otsa vaatamisest.
Pahandusi nad pole korraldanud, niikaua kui ma ise asjad turvalistel kohtadel hoian ja ka kratsipuu kasutamine meeldib neile väga.
Tore on, et Triiton enam ei stressa. Sõbrustama pole ta väikestega hakanud, aga näen neid vahel lähestikku mängimas, Triiton mänguasja vabanemist ootamas. Samuti on ta veidi nukralt kannatlik, kui Leila tema lemmikkoha kratsipuu pesas on hõivanud. Siis ma näen, et ta ootab, pea kuklas ja läheb lõpuks diivanile kerra.
Triitoni areng rõõmustab mind aga iga päev. Eile sain talle kratsika lohkpesas pai teha, siiani läks ta sealt alati ära, kui ma käe sirutasin. Ma olen täiesti kindel, et varsti on ta täiesti sõbralik kodukass ja see annab ju lootust, et ehk leidub kunagi tallegi päriskodu.
Leila ja Lembitu osas ma ei kahtle, küsimus on lihtsalt ajas. Maailma parimate kodude leidmine võtabki palju aega, sellega ma olen algusest peale arvestanud.
Nii et kokkuvõtvalt – elu kuue kassiga on täiesti normaalne 🙂
Siin on hetked viimasest nädalast.
IMG_2568

IMG_2355

IMG_2360

IMG_2578

IMG_2461

IMG_2566

IMG_2424

IMG_2442

IMG_2455

Advertisements

Hullu ja pööra

Pealkiri käib Leila ja Lembitu kohta – need on praegu parajad nimed neile 🙂 Pägalikud on kogu energia, mis vannitoas elades alles jäi, panustanud üle terve korteri lendamise peale. Täiesti segasel kombel kappavad nad ringi, üks ees, teine järel, siis suunda muutes, kihutades nii ahju otsa kui sealt alla kui ka lihtsalt mööda kogu vaba pinda, mis ette jääb. Leilal jooksu stiilinäide on kõrgele õhku tõusnud esikäpad´- niimoodi naljakal kombel teeb ta eriti hoogsaid jooksusamme. Mõlemad peatuvad korra kratsikat kasutama ja pallirajaga kolistatakse ka ikka nii, et tahaks kõrvad katta. Kui mõni suur kass ette jääb, siis hoidku alt või veel parem, tulgu jooksuga kaasa. AD seda rõõmuga teevadki ja ei lase ennast neist kahest hullukesest häirida. Triiton õnneks enam väga ei stressa, aga uriseb küll, kui lapsed lähedale satuvad.

Sööki lauale ei tohi unustada, varastavad 🙂
Voodi on üles leidnud, seal keeratakse ennast magama, kui lõpuks väsimus murrab.
Toiduga meelitan nad ka vannituppa ööbima, õnneks see toimib. Leila on küll ettevaatlikum, aga ma olen siiski temast kavalam.
Leila on üldse erakordselt energiline põnn. Lemps võtab rahulikumalt, pikutab ja jälgib ikka vahepeal ka, aga Leila kukub ainult jalapealt hetkeks hinge koguma, kui enam ei jaksa. Täiesti segased kassipojad. Tegelikult küll vist normaalsed, aga mul pole ammu selliseid kihutajaid olnud 🙂
Lemps (kes kaalub juba 3 kilo) on võimatult armas – võtan sülle, toetub kohe vastu mu õlga või pead ja nurrub lõputult. Praegugi istub mul süles ja jälgib mu kirjutavaid sõrmi. Leila (kes kaalub kaks kilo) endiselt sülehuviline ei ole, aga ka tema hakkab peale vaadates nurruma, ülitugevalt. Samuti hakkab varbaid liigutama ja näeb eriti nups välja oma veidi naeratava näoilmega.


Eile said nad ka kordusvaktsiinid ja on nüüd kojuminekuks täiesti-täiesti valmis.

Saladuslik kass

Mu kallis Triiton. Taas saab kinnitust tõsiasi, et need, keda peab taltsutama, kasvavad eriliselt südame külge.
Armas pahura silmavaatega Triiton käitub müstilisel moel. Ma hea meelega konsulteeriksin mõne asjatundjaga sel teemal, aga kas keegi üldse on kasside meelte maailmas asjatundja…
Triiton on minu suur sõber hommikuti, kui ma ärkan ja õhtuti, kui ma koju jõuan. Siis on ta koos teiste kassidega mul vastas, tõstab käppi, ajab varbaid laiali, teeb oma naljaka krääksu ja vahel silib juhtumisi ka sääre vastu. Sirutan paikäe ja Triiton nühib ennastunustavalt selle vastu, tõuseb tagakäppadele ja nühkab nii kõvasti, et hambaid on tunda. Võin teha palju paisid ja ma teengi seda alati, igal hommikul ja õhtul. Ma ei ole saanud ühtegi head pilti, sest ümberringi käib üks sebimine ja nühkamine, kord on pime, siis pole fotokas laetud jne… IMG_1948

IMG_1753

IMG_0944 Olukorra veidrus seisneb selles, et muul ajal ta kardab. Mitte paaniliselt, sageli pean näiteks üle uksepakul lamava Triitoni astuma, aga pai eest läheb ära, põgeneb voodis pikutamiselt või kratsika lohust. Sirutatud kätt pelgab.
Olen mõelnud, et võib-olla teiste kasside elevus kandub temani kuidagi üle. Nemad rõõmustavad minu ärgates ja koju tulles, siis teeb seda ka Triiton. Aga ta on sellel kummalisel moel minule neil hetkil täiesti pühendunud, ei käitu nii teiste kasside puksimise kõrvalt möödaminnes. Vaatab mulle jumaldavalt otsa ja ootab tähelepanu. Vahel harva juhtub seda ka muul ajal. Kui olen voodis poolärkvel, siis ta tuleb ja nuusutab tasakesi mu kõrva või silma.
Teine veidrus on tema toidueelistused. Kui ta oli alguses Kassijaamas, siis ta sõi konservi ka. Ka vannitoas elades sõi. Aga niipea, kui sai tuppa lahti, sööb ta ainult krõbinaid. Ma ei ole kõiki maailma konserve ja lihaliike talle pakkunud, aga väga palju erinevaid siiski. Ei lihale! Hoopis jahutooteid palub see loom 🙂 Kuna ta tuli ükskord mu võileivale väga lähedale, siis pakkusin talle tükikese sepikut. Sõi ära ja teisegi tüki ja veel. Pirukat – palub juurde, aga ikka tainast, mitte sisu. Naljatilk.

Eile kohtus ta siis esimest korda kassipoegadega. Vaene kass istus aknalaual, silmad ainiti tundmatutel putukatel ja värises. Selles olukorras sain talle pai teha, ta oli hirmust kange. Praegu vaatab ta väikeseid kappavaid elukaid ahju otsast, ma loodan, et seal tunneb ta end turvaliselt. Eks ma jälgin ja proovin saavutada, et tal oleks hea.

Ükskord ma hakkasin Triitonit vaadates peaaegu nutma. Ta käis süüa krõbistamas, siis ringutas, siis vaatas mulle otsa ja hüppas oma naljaka krääksatuse saatel lemmikpessa kratsikal. Seal sättis ja niheles end kõige mõnusamasse asendisse, ohkas ja jäi magama. Mul oli selline tunne, et ta oli selles hetkes väga õnnelik.

Leila ja Lembituga kohtumise päeval :IMG_1682IMG_1670

IMG_1678
Ja miks kõnnib see kass küünte klõbinal?IMG_1112
Kas on üldse võimalik, et kuskil on üks inimene, kelle jaoks saab Triiton sama kalliks kui mulle…
IMG_1959

Kasse kuus – normaalsus uus?

Tegin Leila ja Lembitu ukse lahti. Leila on juba varem näidanud välja, et tema tahaks hirmsasti suurte kassidega mürada ja peaga põksida. Lemps on ettevaatlikum. Tundub, et tema on rohkem inimese sõber. Süles võib olla pikalt ja rahulikult, samas Leila tahaks kohe mujale minna. Olen varasemalt neid võtnud sülle elutuppa õhtuti ja see on lõppenud sellega, et vannituppa üksi jäänuna Leila hakkab nutma ja Lembit uksele hüppama. Nad on ju harjunud sünnist saadik koos olemaIMG_1683
Ukse avanedes oligi Leila esimene julge. Olid mõned väikesed ehmatamised, kui suured kassid liiga äkiliselt kohale tormasid, aga muidu läks kõige uuega tutvumine rahulikult. Juba umbes veerand tunni pärast hakkasid Andy ja Leila tagaajamist mängima, varsti ühines ka Duran. Leila võtabki kõike toreda mänguna, ei karda suuri kasse, vaid on rõõmus, et keegi temaga jookseb. Lembit vaatleb rahulikumalt ja jooksusamme väga veel ei tee.
Ma alati muretsen, kuidas ma uued tegelased vannituppa tagasi saan, sest esialgu on toaeluga tutvumine piiratud, niipalju, kui ma ise juures saan olla. Esimene katse läks aga kenasti, natuke suunamist ja juba nad õige ukse poole jooksidki. Tean, et varsti on mujal palju põnevam ja siis enam nii lihtsalt ei lähe. Õnneks ei ole nad ju metsikud kassipojad, kui saan natukenegi ligi, siis sülle saan ikka. Juba sellepärast pean neid vahepeal eraldi hoidma, et nad korralikult oma toitu saaksid süüa ja suured kassid jälle nende titekat mitte.
Toidust rääkides – lihakraami läheb meil ikka mehiselt. Ostan paki kanasüdameid või -pugusid või -maksa, jagan kõigile õhtul pool ja hommikul pool ning ongi otsas. Ja nii iga päev, kui juhuslikult varud otsas, siis lepivad konserviga ka. Kuivtoit on kogu aeg ees.

Nii et jälle on käes aeg, kus mu kodus kappab ringi 6 kassi. On seda ennegi juhtunud, aga natuke harjumatu ikka. Seekord siis kolm kodust ja kolm koduootel.
AD ja LL sobivad hästi, praegu veel on natuke naginat, aga tean, et see läheb üle. Proua Triinu on see, kes kannatab kahjuks – ei ole tal suurt kuskile eralduda ja rõdul on juba liiga külm. Palun välja-palun sisse, lugematu arv kordi.
Triitoni esimene reaktsioon on samuti pigem stressirohke kui “oo tore, veel kasse, keda jumaldada!” Jälgib mureliku näoga ja susiseb, kui keegi liiga lähedale tuleb. Loodan, et ta tasapisi harjub ja lepib ja leiab omale veel ühed sõbrakesed. Mitte ei tahaks, et tema ennast halvemini hakkaks tundma kui seni.
.
Lembitul oli tegelikult üks tõsine huviline ka vahepeal, aga ta loobus, või õigemini vist lükkas kassivõtmise edasi. Tore on teada, et on veel inimesi, kellel ei ole kassi kasuka värv kõige olulisem. Ma kardan, et ma oma pika monoloogiga võisin loobumise ise põhjustada. Ma toon alati igasugu kurje näiteid, mis võib kassidega juhtuda (tervise ja turvalisuse mõttes) ja räägin nii hoolimisest kui vastutusest kui kuludestki väga tõsiselt. Lisaks ei ole mu kodu just parim eeskuju inimesele, kes tahaks, et kass võiks diivanit mitte kratsida (ja ma täiesti mõistan sellist soovi).
Minu diivan on juba üsna armetu ja tapeet ka.
Nii et nii Lembit, Leila kui ka Triiton peavad kannatlikult edasi ootama.

Siin aga on pildid sellest, kuidas kõik kuus kassi esmakordselt kokku said.
IMG_1553IMG_1562IMG_1574

IMG_1590

IMG_1593

IMG_1627

IMG_1636

IMG_1639

IMG_1674
Pildid lisatud, vaatasin, et Lempsi peaaegu polegi näha. Tegelikult on temagi igal pool uudistamas, aga pigem kuskil varjus esialgu ja pildid temaga tulid tumedad ja igavad. Praegu näiteks aga jookseb ta juba ahju otsa. Järgmine kord tuleb siis ikka Lempsi pilte ka.
Ma lähen nüüd lasen jälle Triinu rõdule, saab seal natuke omaette olla.
Keeruline on see erinevate vanuserühmade kooselu ja saab näha, kuidas meil selle seltskonnaga minema hakkab.
Viimasena lisan, et hetkel mu selja taga kohutava müdinaga uusi meetreid vallutades:)

Hall ja hell

Skipist pikemat lugu kirjutada ma täna veel ei oska, aga seda, et ta üks imearmas süleloom on, saan öelda küll. Võtan Skipi sülle ja sealt ta vabatahtlikult ei lahku. Nurr tuleb ka kohe ja jätkub isegi kõrvapuhastuse ajal.
Kohanemine läheb tasapisi.
Lisan värsked pildid, veel natuke pelgliku pilgugaIMG_1163

IMG_1160

IMG_1172

IMG_1186

Terved ja tublid!

Mul on ääretult hea meel, et Leila ja Lembit on nii tublid kassilapsed olnud. Ma ei mäletagi, millal nii murevabasid vannitoaelanikke olen pidanud. Tavaliselt juhtub hiljemalt päev enne vaktsineerimist midagi – kõhulahtisus, oksendamine, vesised silmad, mingi allergia jnejne. Piltlikult öeldes hoian ma alati hinge kinni, kuni kassid vaktsineerimise tähtsa verstapostini jõuavad. Lemps ja Leila pole pole mitte midagi põdenud ja ainus kõrvalekalle oli üsna kõrge palavik vaktsineerimisel. See läks aga stressi kraesse ja õnneks on ka nädal pärast vaktsiini kõik hästi.IMG_0753

IMG_0757
Kogu selle jutu peale ma nüüd sülitasin üle õla ja koputasin puidust lauda ka veel.

Lemps kasvab endiselt metsiku hooga, õest on ta ligi 700 gr raskem. Viskan hiire – Lemps saab esimesena jaole ja patsutab õele veel käpaga pähe ka. Leila on tagasihoidlikum, aga huvitaval kombel tuleb söögi peale esimesena välja. Mu lemmikhetked on, kui mõlemad on rahulikud, minu kohalolekuga harjunud ja nurruvad kahehäälselt.
IMG_0664

IMG_1050

IMG_1027

IMG_0778
Varsti avan ukse.