Opitud ja põnevil

Teisipäeval sai Feja steriliseeritud. Ega ta vabatahtlikult transpordipuuri ei sisenenud, seekord võitlesin selle nimel harjavarrega. Kui Feja kliinikust tagasi kodupuuri jõudis, läks ta kohe pissile, ju vaeseke kannatas terve päeva võõras kohas.IMG_7458-001
Ja hirmus janu oli kaIMG_7470
Aga muidu oli ta rõõmus ja tubli, rullus ja nühkas mööda puuri ringiIMG_7476IMG_7481
Selliselt paistis tema peale õhtuvalgusIMG_7473
Peab ütlema, et kurjamist ei ole enam palju alles. Sisin on küll, aga ta ei ole enam üldse agressiivne. Kui ma panen käe puuri, siis ta kas nuusutab või taganeb, lüüa ei taha. Tahab hoopis välja ja AD-ga sõbrustada.

Kuna ma olen täna kodus, siis korraldasin vannitoas natuke asju ümber ja jätsin talle puuriukse lahti. Ei ole südant teda veel umbes 2 nädalat väikeses puuris hoida. Eks ma siis vaatan, kui vaktsineerimise aeg kätte tuleb, kuidas ma ta kätte saan.
Hakkan sööki panema puuri, võibolla on sellest abi.
Tunni ajaga ta igatahes ei ole veel tahtnud välja tulla, aga lähemalt sellest uuest etapist siis juba järgmises postituses.
Esmalt aga ikka tähelepanu üle rõõmustades rullumine ja haigutamineIMG_7513IMG_7514
Siin on mõned lisaruutmeetrid vabadust ootel. Oleme mõlemad põnevil. IMG_7510

Advertisements

Võluvits

Oh seda Fejat küll, ta on nii naljakas ja armas ja keeruline!
Nädal on näinud nii, et silma oleme antibiootikumidega korda saanud. Tänan õnne, et toit on Fejale praegu kõige tähtsam ja nii saab talle edukalt tabletti anda konservi sisse segatuna. Ta sööb alati kõik ära, mis ma talle panen. Ja lõhna järgi saab ta kohe aru, kas tasub puuri etteotsa hiilida. Eile ma julgesin teha nii!!!IMG_7399
Aga ega see ei tähenda, et Feja oleks muutunud sõberkassiks, oh ei. Ma vallandan temas puurile lähenedes endiselt kähina ja naljaka undamise, millest moodustub omakorda igasugu muid poolähvardavaid häälitsusi. Aga…mul on võluvits – Feja teine sõltuvus. Ehk siis suleritv, mille nägemise või puudutuse peale toimub momentaalne ümberkehastumine. Murisemine ununeb ja kõige tähtsamaks saab aelemine, tiirlemine, nühkamine, keerlemine. Kõik suleridvapai peale ja pärast. Ta läheb veidi isegi pööraseks, ei tea, kuhu pöörata ja mispidi istuda või tõusta ja kõike hästi kiiresti. Või siis rullub põrandal. Nühkab vastu puuriseina, liivakasti, veenõud.
Vahel, kui teda rahulikult jälgin, siis näen, et tal pikutades õrnalt varbaotsad liiguvad. Sõtkumise algharjutus 🙂 Kõigest sellest on tekkinud uskumine, et küll me veel sõbraks saame. Ühel hetkel saab võluvitsaks minu käsi, olen selles kindel.

tolmuahvike

tolmuahvike

IMG_7409IMG_7416IMG_7418IMG_7441
Teisipäeval on opiaeg, loodan väga, et saan ta ilusti kliinikusse ja kõik läheb kenasti.

Katsumused, katsumused

Ei ole midagi nii, et paned aga vaktsineerimise aja kirja ja lähed.
Feja otsustas eelmisel õhtul haigeks jääda. Eile õhtul leidsin ta poolkinnise ja veidi mäda jooksva silmaga, käitumiselt ja olekult oli küll õnneks tavapärane. Hommikul oli seis sama ja võtsin ta täna ikka kliinikusse kaasa, et arst üle vaataks ja õige ravi saada, vaktsineerimine lükkub kuhugi tulevikku…
Isegi see kaasavõtmine ei läinud nii nagu ma arvasin. Meil on igapäevane rutiin teada ja transakastis istumine on üks hommiku osa – seal ootab ta kuni ma toitu serveerin. Täna aga otsustas ta käituda absoluutselt teistmoodi ja ronis kasti taha. Ma väga palju aega puuripanekuks ei planeerinud, seega ärevus tõusis. Võtsin liivakasti välja ja hakkasin teda vaikselt suunama. Feja aga hakkas jälle mööda puuri lendama ja tõin siis püüdmiseks teki. Sellest ka kasu ei olnud, aga kui korraks kindaid läksin võtma, siis oli ta siiski transakasti pugenud. Panin võre ette ja sain kohe küünega ka. Kindas käega sain ikka kasti korralikult suletud. Hoidsin teda terve tee vastu ennast – neid kliinikusse viimisel põgenemisi on kuuldud ja kurvastatud, tuleb olla üliettevaatlik.
Sain teda nüüd kaaluda ka, kolm kilo raske on ta praegu.
Arst vaatas peale ja määras antibiootikumid. Kui Feja natuke plõksis ka, siis enam ei küsinud, kas ma saan silmi määrida ka. Kui läheb hullemaks, siis viin ta uuesti kliinikusse ja lasen professionaalidel paar päeva tema kallal tegutseda. Krae pähe ja niimoodi pidi saama.

Aga kuni eilseni oli kõik päris tore.
Ei saa öelda, et Feja on sõbralikumaks muutunud, aga julgemaks küll ja stress on palju väiksem. Kui mul on rohkem aega, siis ta laseb ennast päris vabaks ja niheleb või sirutab kas transakastis või selle peal. Suleritva natuke puksib, natuke närib ja pall meeldib ka. Minu sõrmi nuusutab, ei pea vajalikuks hammustada või lüüa.

Kliinikust tulles otsustasin, et transakasti enam puuri ei pane, lasen natukenegi rohkem liikuda, sest puuris oleku aeg pikenes kahjuks teadmata aja võrra edasi. Täna sain hästi aru, et lahtiselt toas teda püüda ma mitte ei soovi. Ilmselt ka ei suuda.

Nädala keskel näitas Feja mulle keelt IMG_6996
Tänahommikune vaade. Silm on tegelikult hullem, kui pildile jääb. Lasi fotokaga endale peaaegu päris nina alla, tubli tüdruk. Mis täpp tal koonul on, ma ei tea, aga nagu paraneks juba.
IMG_7104
Kliinikus:IMG_7118

IMG_7116

Triiton aga on osutunud Kassijaamas hästi rahulikuks poisiks – tema ei hüppa ega sisise ega vehi käpaga. Ainult vaatab suurte silmadega ja natuke väriseb. Korraldas mõnepäevase näljastreigi, aga praeguseks on kenasti sööma hakanud. Ei tea, miks ta ei tahtnud minu juurde tulla. Nüüd pean siin selle musta jeekimiga maadlema 🙂

Väga rõõmus postitus :)

Plaanisin täna kirjutada eilsest üllatavast õhtust Fejaga, aga toredaid uudiseid on hoopis kaks.
Alustan varasemast. Olen juba mitu päeva hoidnud ise kodus olles vannitoa ust lahti, et Feja harjuks häältega ja koduse eluga ning muidugi ka teiste kassidega. Arvatavasti motiveerib teda praegu kõige rohkem konserv ja liha, aga tundub, et ka AD toovad väikese uudishimu välja.
Igatahes võib teda vahel harva kohata transpordikasti peal. See oli tegelikult juba üleeile, kui hakkasin teda kastilt avastades suleridvaga põse ja kõrva juurest sügama. Tegin seda nii pikalt, et jalad jäid kangeks, aga liigutada ei saanud, sest siis oli saavutatud rahu hetkega katki. Midagi juhtus – ma tundsin, et suleritv vibreeris. Ma ei kuulnud nurru, aga ma tundsin seda. Silmad läksid tal natuke kinni ka ja ma arvan, et see oligi tõeline vaikne nurr, mis ootas Feja sees käivitumist ja üldse mitte nii kaua, kui olin arvanud. Süda hõiskas sees, olin kätte saanud esimese magusa võidu 🙂
Kui ta kuskil taga või peidus on, siis see ridvaga sügamine ei aita.
Eile otsustasin tema juures pikemalt istuda. Tööpäeva õhtud on lühikesed ja mis sa liivakasti taga redutava kassiga ikka räägid. Ühtäkki tegi Feja häält ja läksin tema juurde. Panin targu suure padja puuri ette maha ja mõtlesin, mis ma selle vaese hirmunud loomaga teen. Olin ostnud talle krõbiseva palli. Lahtise puuriuksega esialgu ma ei riski, udjasin siis suleridvaga palli tema käppade juurde transakasti. Hakkasin seda veeretama. Läks aega ja Feja hakkas ise ka palli õrnalt togima. Kui ma teda ridvaga puudutasin, siis ta oli sellest ka huvitatud. Kõik toimus väga tasapisi ja aeglaselt, aga Feja unustas kartmise üha enam ja mängis sulgede ja palliga kordamööda.
Tema ees oli toidunõu lihatükikestega. Esimest korda otsustas ta minust mitte välja teha, tegi paar sammu ning sõi natuke. Mina olin temast umbes 15 cm kaugusel sel ajal.
Ja väikesed abilised-seltsilised olid mul ka. Kannatlikult jälgisid, kuidas meil see mäng läheb. Nii nad mind assisteerisid, üks puuri otsast ja teine vanni äärelt:IMG_6757IMG_6769
Feja aga oli nagu päris kass, julges mängida, unustas lakkamatu kähisemise ja sirutas ennast oma kitsastes võimalustes nii vabalt nagu polekski kõik see maailm tema vastu.

Kui hommikul oli veel nii:IMG_6733
Siis õhtune poolteist tundi andis sellised pildid:IMG_6762IMG_6767IMG_6773IMG_6791IMG_6816IMG_6843IMG_6846IMG_6858IMG_6870IMG_6879IMG_6880
Seda on palju rohkem, kui ma olen lootnud ja arvanud. See näitab, et tema sees on peidus täiesti potentsiaalne kodukass ja metsikuse geen ei ole kõige tugevam. Kahju, et mul ei ole nii palju aega, kui ma tahaksin, aga tegelikult ei ole ju ka kuskile kiiret. Feja areneb täpselt nii kiiresti või aeglaselt, kuidas talle on vaja. Peaasi, et areneb 🙂

Ja nüüd teine väga tähtis uudis – triibuline telliskivi on kinni püütud! 🙂
Kuigi minu juures talle kohta ei ole, otsustasime Kassijaamas, et ei anna alla ja kui ta kätte peaks saama, paneme ta vabasse puuri. Mis sest, et siis on meil üks kass liiga palju, saame kuidagi hakkama. Tulevaste poegade hirm ja teadaolev kiire arendustegevus just samas telliskivide elukohas ei lase rahus oodata.
Nii läksin ma hommikul jälle jahile. Kirusin enda hajameelsust teab mitmes kord, sest olin unustanud räime osta. Ja ka raha kaasa võtta, et turule lipata. Jahikaaslane pakkus ennast räime tooma ja niikaua katsetasin siis kanafilee ja pardisüdametega.
Triibik tuli üsna peatselt mind tervitama, aga pakutud toit ei sobinud mitte üks gramm…IMG_6902IMG_6905
Jättes lõksu aia taha, läksin turule veel ühe kassi kohta infot koguma. Kassi ei näinud, aga tagasi tulles oli kassitädi kohal ja muudkui kallas räime ja muud kraami putka alla. Saime ilusti kokkuleppele, et katsetan tema toodud räimega edasi ja nii ta lahkus.
Oluline märkus on, et täna oli mul kaasas rull nööri, mille sidusin vardamehhanismi külge ja millest tõmmates saaks lõksu kinni ka siis, kui kass toiduastmele ei astu. Siin on näha:IMG_6897
Aga nagu öeldud, triibik vaatas lõksu, nööri ja mind ainult eemalt. Tükk aega hiljem räimest tehtud rada valmis, kõndisin nööriga jälle nii kaugele, et kass enam ei kardaks, aga mina veel näeks ja tõmbamine mõjuks.
Triibik käis tõi ruttu-ruttu esimesed lähemad kalatükid välja ja mina tõmmata ei julgenud. Süda kloppis kuskil kurgus ja käed värisesid, no nii palju oli kaalul. Siis kadus putka alla ja ma tundsin sajandat korda pettumust. Miks ma ei tõmmanud, äkki ei oleks saba vahele jäänud, äkki ei oleks haiget saanud…
Panin ühe tüki veel, mitte päris astmele, aga kaugemale kui enne, et ma julgeksin tõmmata. Lõpuks ta tuli oma vastupandamatu kala järele. Silme eest oli mul adrenaliinist peaaegu must, aga nööri ma tõmbasin ja kass oli sees 🙂 IMG_6906
Kassijaamas jäi ta puuris rahulikuks, näiteks hullu Nuksikuga ei saa üldse võrrelda. Lina peale ja turjarohu panek ei olnud mingi probleem. Aga saba alt leidsin kerakesed 🙂 Triibik on hoopis poisskass! Nimi tuli ruttu – TriitonIMG_6910

Ja nüüd ma tean, miks oli vaja seda esimest ebaõnnestumist, toiduluugi lahti unustamist. Kui triibu oleks kohe kätte saanud, siis seda musta kassi (Fejat), keda üldse oli kohatud üksikud korrad, ma enam püüdmas poleks hakanud käima. Oleks olnud väga ebatõenäoline, et ta minu harvade võimaluste juures oleks olnud just siis kohal ja selline kassijaht pole lihtsalt mõistlik. Aga nüüd läks nii, et käes on nii must juhukülaline kui ka Triiton-poiss. Olen väga rõõmus, sest saavutatud on praeguste võimaluste juures maksimum. Ja kuigi vähemalt üks mure jääb veel lahendust ootama, on selge, et ka edaspidi on vaja nii õnne, võib-olla natuke ebaõnnegi, kui ka lihtsalt tahtmist veel proovida. Siis ei ole midagi võimatut.

Väikesed nipid abiks kurjamile

Meil on muutusteta. Fejal on hirm ja stress, aga minul on õnneks kannatus.
Fejal on ka väga hea isu ja ta ei lase ennast kõrvalmaitsetest häirida. Nii sõi ta toiduga kenasti ära ussirohutabletid ja teist päeva segan toidu sisse ka seda täiendsööta, mille tõi meile Laura Soomest, aga mida peaks leiduma ka Eestis. https://apteek.apotheka.ee/product/7510/mc-serene-um-drops-calm-cat-dog-1-20kg-100ml-2763. Muuhulgas peaks sobima rahutute kasside rahustamiseks. No vaatame…
Lisaks avastasin ma, et puuri saab turvaliselt sulgeda tabaluku abil ja enam ei pea ma lakkamatult nööre sõlmima ja lahti sõlmima.

Feja tekitab ise endale vaheldust sellega, et varjub vahel transakasti taha ja siis külje pealeIMG_6710 Mõlemal juhul on koristamine muretu.
Kell viis varahommikul olen ma leidnud ta kasti peal ja kasti sees on ta õnneks ikka ka. Seda oleksin palunud kliinikusse mineku päevaks. IMG_6681
Steriliseerimise ja vaktsiini ajad on juba paigas ja kui kõik läheb kuu lõpuks kenasti, siis tahaks katsetada, mis ta vannitoavabaduses pihta hakkab.
Praegu on ta endiselt üks hüplik kurjam. IMG_6717-001
Suleritva ta imekombel aga ei näri, vaid lubab end sellega silitada, aga ise on ikka kange ja pinges.

Must jeekim

Väike must põrguline sai nimeks Feja.
Arvan, et temaga saab mul senistest telliskividest kõige raskem olema. Teised on kõik vähem või rohkem inimesega tuttavad olnud, vähemalt toitjad kassitädid olid neile teada ja möödujatele on nad end näidanud. Näiteks nii Viiru kui Mjaukiga läks lõpuks väga hästi ja ka Nöpsik ei olnud ju üldse võimatu.
Feja aga on elanud väga varjulist elu ja tunneb end uues olukorras suures stressis.
Praegu elab ta transpordikastis ja vabal ajal tegeleb nende sõlmede lahti harutamisega, mida mina olen teinud puuri ukse kindlustamiseks. Vaba aeg tähendab siis öötunde ja natuke ka seda aega, kui ta arvab, et keegi ei tule.
Feja on hea isuga – hommikuks on otsas kõik krõbinad ja pehme toit. Mis on tore, sest skeem 3 x Drontal järjest õnneks toimib.
Ka liivakasti kasutab ta nii nagu vaja.
Lasen tal transakastis varjuda kuni vajalikud kliinikuskäigud tehtud. Tuleb loota, et temas peituvate ähvardusatakkide taga olevad hirm ja segadus on ajutist laadi. Vaene väike kass ei tea ilmselt inimesest mitte midagi. Ta senine elu koosnes ainult kaootilisest ringijooksmisest ja toiduhankimisest ning kuna inimene on olnud ainult üks kauge ja kõrge olend, siis mida muud tahtagi. Kõige hirmsam paistab talle praegu olevat otsavaatamine, just tema silmade kõrguselt. Käpp läheb laiaks, küüned välja ja nii ta ettepoole hüppabki, koos kähina ja turtsatusega. IMG_6632 Mul ei ole olnud veel võimalust temaga koos pikemalt istuda ja rahulikult juttu rääkida. Alustan sellega täna.
Suleridva võtan appi ja loodan, et seda kohe tükkideks ei närita.
Hankisin ka terve rulli nööri, sest umbsõlmed tunduvat olevat ainus võimalus teda puuris hoida. Mis on vähegi libedam pael või nõrgemalt seotud, jõuab lõpuks puuri põrandale. Ilmselt ta närib ja kaabib väga järjepidevalt ja sellepärast pean kasutama ühekordseid umbsõlmedega nöörijuppe. Olles kogemustest juba targemaks saanud, siis olen nii üles kui alla sidunud kolm erinevat kinnitust ja lõpuks on kuuest pidama jäänud kaks. Ka puurikatet sikutab ta agaralt sissepoole ja katsetab erinevaid võimalusi põgenemiseks.
Nojah, kui ma oleks kunagi arvanud, et mul on poegade asemel hoopis vaja metskasse hoiustada, siis ilmselt oleksin mõne teise lahenduse otsinud, aga see puur sobib oma mõõtude poolest ideaalselt ja tuleb nii hakkama saada.
Igatahes ei ole ilmselt paar järgmist nädalat mingeid huvitavaid pilte oodata, sest must mütakas hämaras urus pole just midagi köitvat.
Kui ma siiski peaksin väikest arengut otsima, siis ta ei ole enam transakasti tagumisse otsa litsutud, vaid on käpad välja sirutanud (et mind paremini ehmatada).
Loodan, et ka Pet Remedy aitab.
Tänu transakastile saan hästi aru, kui väike ta tegelikult on.
Paar reedeõhtust pilti, veel liivakastis:IMG_6617IMG_6626
Ja nüüd juba kastikassina: IMG_6627IMG_6631
Koristamise ajaks panen ettevaatlikult võre ette. Tema ei usalda mind, mina teda 🙂

Suure reede üllatus :)

Teades, et Telliskivi kassijahile on kaasaelajaid, postitan värske uudise juba paar tundi pärast sündmust.
Küll see kassipüüdja elu on ikka põnev. Kunagi ei tea, kuidas läheb ja mis juhtub ja kas juhtub.
Täna olid mõnedki asjad teistmoodi:
Püügipäevaks reede, mitte pühapäev.
Mitte väga mugav aeg püüdmiseks, sest pean homme linnast ära sõitma.
Olen välja laenanud hoiupuuri sobivasti mahtuva transpordikasti ja öelnud, et selle tagastamisega pole kiiret, ma nagunii kassi kätte ei saa.
Panin esimest korda selga kassi pildiga pluusi. Musta kassi pildiga.

Jõudsin kohale umbes pool üheksa, triibik oli juba kohal. Söödaks panin värsket räime. Toitu putka all ei olnud.
Triibik sõi kugistades ära paar meelituspalakest. Kass näljane, mina lootusrikas. Triibik koukis kiiruga välja palakese lõksu eesotsast ja siis kadus putka alla. Käis toiduluugi juures nuusutamas ja kadus putka alla.
Käis puu otsas ja kadus putka alla.
Vahepeal katsin puuri kattega, ei midagi.


Jahikaaslasega lobisedes möödus aeg kiiresti ja niimoodi katsetades oli poolteist tundi mööda lennanud. Teisi kasse näha ei olnud, möödujaid oli vähe ja nii otsustasime teha kohvipausi üle tee Boheemis ja akna all jälgida, ega keegi lõksu ei taha ära virutada.
Sain vaevalt esimesed kohvisõõmud neelata, kui hakkas juhtuma. Kuskilt ilmus välja must kass. Triibik ja must hakkasid üksteist ümber putka taga ajama, ilmselt mängisid, eemalt täpselt ei näinud. Ühel hetkel ma ei saanud aru, kas tõesti on must lõksu läinud. Rapsimist ei paistnud, aga triip oli ninapidi lõksu juures. Ega midagi, jook alla, jope selga ja jooksuga objektile.
Oligi must puuris! Tuhat mõtet peas, mida nüüd teha. Ok, kõigepealt kate peale, et ehmunud kassi rahustada.
Triibule panin räimed ette, oi, kui aplalt ta neid sõi.IMG_6590
Nii-nii kahju oli, et tema lõksu ei läinud. Armas väike karvakera.IMG_6584
Aga terve mõistus ütles, et tuleb võtta must kass, kes käib kohal nagu kuuvarjutus, kes on arvatavasti emane ja kelle püüdmiseks peaks veel rohkem vaeva nägema.

Kodus kallasime kassi hoiupuuri ja tegin nii mõnedki katsed paanikas loomale kate peale visata, et turjarohi panna. Lõpuks see õnnestus ja proovisin ka sabaalust katsuda. Emane, no peaaegu kindlalt. Kass on väike, isegi võiks öelda pojaohtu. Aga võib-olla lihtsalt näljas olnud ja ammu täiskasvanud, kes teab.
Vähemalt praegu väga kuri. Hüppab vastu, turtsub, plõksib, kähiseb. Aga vara veel otsustada, kas tegu on tõeliselt metsikult loomaga või lihtsalt araga. Igal juhul läheb “sada aastat” kuni temast asja saab ja teine sada, et keegi võiks mõtlemagi hakata kodupakkumisele. Aga praegu on mul hea meel, et väike emane kiisu sai tänavalt ära.
Ja mul on kurb meel, et triibik ei saanud.
Kassijaamal ei ole talle ka kohta praegu, aga me loomulikult mõtleme, kas kuidagi ikka saaks.
Lisaks kuulsime kassitädilt (kes oli samuti väga rõõmus) veel ühest murekassist turul, keda oleks tingimata vaja aidata.
Aga selline uus hoiuline on nüüd siis Padi ja Pasteedis, veel nimeta
IMG_6595-001IMG_6596

IMG_6601