AD

Minu antidepressandid Andy ja Duran teevad oma tööd hästi.
Hommikuti, kui hakkan voodis nihelema ja kella vaatama, on meie aeg. Andy tuleb siis minu otsa lamama ja surub pea kõvasti-kõvasti vastu mu kaela või käsivart. Nurrub rütmiliselt ja tahab niimoodi mu uuesti uinutada. Samal ajal on Duran jalgade juures ja otsib seal oma mõnusat lohku, tunnen samal ajal nagu tahetaks mind tasaseks sõtkuda. Oh teid nupsukesi küll…
Andy volksab sageli ka niisama sülle ja teeb ennast väikeseks kerakeseks, olles tasatasa, et ma ei liigutaks ja laseks tal olla. Duran märkab kohe hetki, kui diivan on mu parim sõber ja tuleb jälle oma laiaks aetud varvastega mu peale tallama.
Muul ajal ikka maa madiseb ja vaip rullub.

Umbes kuu aja pärast teeme opid. Praegu on hammaste vahetumine lõpusirgel, päris mitu olen neid põrandalt leidnud.
IMG_5400
Triibik Triinu neid kantseldada ei taha, aga kui uued puud tuppa tulevad, siis värsked uudised loetakse ikka koos üleIMG_5350

Lein

Kolmeteistkümnendal jaanuaril suri Kiusu. Kakskümmend päeva enne oma kümnendat sünnipäeva.
Minu südamesõber. Meie hingekass. Jumaldatud loom.

Kiusu sai unesüsti Loomade Kiirabi kliinikus, pärast kolme ja poolt tundi võitlust. Südamepuudulikkusest tekkinud kopsuturse ja kõigi organite allaandmine kiiremini kui ükski ravim järele jõudis. Hapnikumask minu käes, Kiusu sellest pärani suuga õhku ahmimas. Hetked, mis jäävad igaveseks silmade ette. Hetked täis ootamist ja lootust ja siis tuli kuskilt lootusetus. Tuli koos analüüsivastustega ja koos arsti aina tõsisema tooniga ja Kiusu aina raskema hingamisega. Kõrvalpuuris niuksuv koer, teises rabelev kass. Tunne, et see ei juhtu meiega ja kohe läheme ju koju, kaasas mõned tabletid ja ravitoit. Ja siis järsku ei olnud enam aega mõelda ega otsustada, vaid oli aeg lõpetada algav lämbumine. Oli aeg viimaseks pehmeks paiks. Kas ta sai aru, et see oli minu käsi. Kas see olin mina, kes võõraste ees selliseid hääli tegi. Kas see oli minu mees, kes pühkis Kiusu suu vahust puhtaks. Kas see on meie kodu, kus ei ole enam Kiusut.

Mitte keegi ei peaks oma kalli lemmiku lõppu sellisena kogema. Kas keegi teab, kui kaua see valu veel kestab.
Kas see tühjus saab kunagi jälle täis. Kuidas peatada nutt, kui enam ei jaksa nutta.

Kiusu puhkab nüüd kahe kuuse vahel meie maakodus.

Dr Kairi Lüüs ja kõik teised, keda me sel õhtul kliinikus kohtasime, tegid südamega tööd, oleme tänulikud.
Siin pildil on hetk, kus ma veel ei osanud halvimat karta. Mõtlesin, et hapnikukamber aitab Kiusut ja kohe saab kõik korda. Kiusukene

Tahan sind sellisena mäletadaIMG_3676

Kallis Kiusu, palun tule vähemalt mu unenägudesse.

Pätid ja kaabakad :)

Ega ma üldiselt oma hoiukasside kohta nii ei ütle nagu pealkirjas, aga need kaks röövlit olid tunginud salaja ühte karpi, kus olid ühed asjad, mille kallal oli vaja oma teravaid hambaid või küüsi proovida ja nüüd need asjad ei ole enam nii head asjad. Pealegi ei olnud need minu asjad, nii et need sabaga bandiidid tekitasid mulle mõningase majandusliku kahju, aga sellele saab ajapikku vast ikka lahenduse.
Siit õppetund – uudishimulikest nuuskuritest tegelaste jaoks ei ole ükski karp liiga kindlalt ära pandud.
Muidu on meil kõik endistviisi tavaline. Loomad magavad nüüd voodis, Andy ronib vahel kaela peale nurruvaks kraeks ja kui pätitembud ära unustada, ei ole neist vahvamat vennapaari olemas. On titehammaste vahetamise aeg, küll see kasvamise aeg läheb kiiresti…

Durani saba on jalgevahel küll päris juhuslikult, ta ei karda tuttavas keskkonnas enam midagi peale tolmuimeja.
IMG_5220-001
Ja siin oli lihtsalt üks õdus hetk kolmekesi. Suure kasvuga kassi kõrval saab aru, et mürsikutel on veel kasvuruumi. IMG_5241

Uuel aastal uued kombed

Eile avastasin oma hämmastuseks, et mu triibik koduproua provotseerib Andyt mängima ja maadlema. Kohe ise läheb ja hüppab otsa ning ajab taga. Ei olegi nagu päris vihane sealjuures, aga ei saa ka öelda, et see kõlaks nagu “tule pojake, mängime”. Aga juhtus seda lausa mitu ringi ja isegi Duran pidi kimbatuses pealt vaatama, et mis nüüd ometi lahti siin majas. Täna toimus umbes sama etendus. Väga huvitav. Triibikut tegelikult need pägalikud üsna tüütavad, võib-olla otsustas nüüd näidata, kes siin majas kõige tähtsam on. Ainult natuke on ta veel poistest kogukam ja saab veel oma kohta näidata. Kõige uhkem maadlus ei jäänud pildile, aga natuke ikka.
IMG_5031IMG_5030

Valasin toidutünni uusi krõbinaid ja komitee tuli kohe kohale vaatama, kas ikka õiget sorti ja kas ikka piisavalt. Kõige maitsvam on neid süüa otse säilitustünnist muidugi. Pildil taamal on toidukausis aga sinna saagina viidud tapeeditükk. Jah, selle lausega langes kodupakkujate arv muidugi miinusesse.
IMG_5082IMG_5075
Ja siin on niisama õhtune hellusehoog, kus õrnalt üksteise päid näritakse.IMG_5089

2013, 2014

2014 saabus täiesti ootamatult. Alles ju oli 01. jaanuar 2013, kus ma olin Viimsis ühte poetagust kassi toomas ja mõtlesin, et küllap terve aasta tuleb väga “kassine”.
Nii läks, 2013 oli minu jaoks kassiaasta ja ega alanudki aastal midagi teisiti saa olema.
Eelmisel aastal muutus palju – jaanuaris tuli Kelmiküla Kassijaam, tuli hoopis teistmoodi vastutus ja samas palju põnevust, meelerahu ja veel rohkem rõõmu. Seda jätkus terveks aastaks ning ka Padi ja Pasteet jätkab oma tööd, mis nagu polegi töö, vaid puhas nauding. Siis kui kassid on terved ja siis kui inimesed on head, kodud on oma otsused läbi mõelnud ja ma näen, et inimesed hoolivad päriselt, mitte ainult sõnades.
2013 on olnud suur rõõm teha koostööd uue sõbraga Soomest, Laura ja Kattipuoti on olnud lihtsalt võrratud abilised sellel teekonnal.
Rääkimata sellest, et kallid Traks ja Kelmi on saanud seal maailma parima kodu.

2013 tõi siiski ka pettumist inimestes, tõi väga valusaid uudiseid minu kunagiste hoolealuste kohta, mida ma ei saa siia kirjutada, sest mul ei ole sõnu.
2013 viimased päevad tõid veel kurvemad uudised telliskivide kohta – paljud neist sattusid loomade hoiupaika ja minuga jääb alatiseks süütunne oma tehtud valikute ja otsuste pärast.

2014 aasta algab koos imearmsate Andy ja Duraniga. Leiduks ometi rohkem neid inimesi, kelle jaoks mustvalge on just see õiget värvi kassi kasukas. Leiduks rohkem inimesi, kes ei karda pakkuda kodu rohkem kui ühele kassile. Leiduks rohkem inimesi, kes juba esimese tutvuse järgi oleks need õiged, parimad kodud. Olen selliseid kohanud, tean, et nad on olemas. Oleks, et need inimesed leiaksid üles Kassijaama kassid 🙂
Sellised “väikesed” soovid mul ongi. Ma ise unustasin vist esimest korda elus aastavahetuse keskööl mõttes öelda oma soovi. Aga ehk läheb täide kasvõi natuke neid, mis just kirja pandud.
Õnnelikku uut aastat kõikidele kassisõpradele!

2014 aastal koos koju!

2014 aastal koos koju!