Muril ja Vilbertil külas

Mulle hirmsasti meeldib teada, et endistel hoolealustel on kõik hästi. Mõnikord õnnestub seda ka oma silmaga näha. Kohtusin armsate Muri ja Vilbertiga nende kodus, peaaegu täpselt pool aastat pärast hoiukodust lahkumist.
Muri ja Vilpsu päralt on terve suur maja, perenaine ja peremees ning kolm ülivahvat koera. Kõik on kõigiga suured sõbrad. Kassidel on muidugi eesõigus magada voodis.
Vilbert, kes oli juba titest peale õdedest vendadest üksjagu suurem, on otsustanud, et söök on elus kõige tähtsam ja kaalub juba seitse kilo. Ma täpselt aru ei saanudki, kumb on suurem, kas Vilps või mind peadpidi sallis sõbralikult nuusutav taks 🙂
IMG_6639IMG_6646
Ja Muri oli muidugi samuti kasvanud ja nii armas ja pehme. Külalised pidid tihti arvama, et ta on hoopis kassitüdruk.
IMG_6647

Hästi on läinud kunagistel tänavapoistel 🙂

Advertisements

Muri ja Vilbert uues kodus

Eile oli eriline päev. Hommikul ei teadnud ma veel, et Murile on huviline. Ja õhtul oli kodu ühtäkki kuidagi vaikne ja tühi. Sest Muri inimesed võtsid kaasa ka Vilpsu.
Tavaliselt sean ma oma südame aegsasti valmis, kui mõni hoiuline hakkab koju minema. See on alati rõõmus, aga samal ajal ka natuke nukker sündmus. Mul ei lähe tavaliselt keegi koju paari päevaga ja nii jõuan ma kõik koduootel kassid enda külge kasvatada. Praegugi ei oska ma päriselt rõõmustada, isegi vaatamata sellele, et uuest kodust on tulnud head, rahustavad uudised ja kõik on korras. Kaks suurimat sõpra on endiselt koos – magavad, müravad, söövad koos nagu hoiukoduski. Neil on terve maja vallutada ja tore pererahvas. Kõik on hästi. Kõik läheb hästi. Ja mina saan varsti jälle aru, et nii need asjad ju käima peavadki.
ps Muri ja Vilbert peavad nüüd vene keele ära õppima 🙂

Kodukassid tegid eile õhtul hullunud jooksutuure ja patsutasid käppasid kokku – väikesed tüütud pärdikud on ühtäkki kadunud.

Ühtlasi tähistan ma mõttes seda, et Telliskivi kassikoloonia jaoks on nüüd tehtud kõik, mis ühe väikese hoiukodu ja väikese kassiühingu võimuses – emased kassid opitud, sõbralikud ära toodud ja poegadele kodud leitud.

Vilberti poolaasta

Täna on mu kallil Vilpsul kuue kuu sünnipäev. 4 kuud meie kooselu on pannud mind temasse tohutult kiinduma, sest nii musirulli kassi ei ole teist lihtsalt olemas. Ulakas ja energiline ja kõike seda, mida üks kassipoeg olema peab, on ta nagunii, aga kui Vilbertil tuleb peale Suur Hellusehoog, siis on tunne, et ei taha temast mitte kunagi loobuda. Siis on ta selline kass, mida suur osa loomasõpru sõbraliku kassi all silmas peavad – poeb kaissu, poeb kurgu alla, põlveõndlasse, igasse lohku, mis parajasti tema jaoks vaba. Nurrub ja toetab pea kõvasti-kõvasti vastu minu põske. Võtab käppadega pehmelt ümber minu käe ja jääb niimoodi magama.
Seistes teda sülle võttes teeb ennast väikeseks ja otsib samuti mõnusa asendi ning ei taha kuhugi ära vingerdada.
Vahel tuleb mu juurde kass, keda ma ära anda ei taha. Vilps on üks neist. Tihti juhtub see juhul, kui olen pidanud tegema tõrksa taltsutust. Ka Vilbertiga läks nii. Mäletan hästi tema susinaid, käpaga vehkimisi ja hirmust niiskeid varbaid süllevõtmisel. Mäletan hästi, kuidas me sõbraks saime.
Tema kasvamist on huvitav jälgida – kaalu on tal juba natuke üle 4 kilo ja oi kui palju on veel ruumi lihast kontidele kasvatada. Kui uhke ja võimas ta võib olla juba aasta pärast.
Miks keegi ei teda ei taha – ei tea, võibolla teen liiga vähe reklaami… Koduotsivate kasside valik on ilmatuma suur ja kuna suur osa inimesi valib oma lemmiku välimuse järgi (ei oska mina seda ka pahaks panna), siis ju on Vilps oma musta siidikasuka ja kitsa valge ninatriibu ja sokkidega liiga tavaline.
Las ta olla siis minu juures tavaline. Kui talle tekib pakkumine, milles mu süda ei kahtle, siis läheb ta teise koju, et mu oma eakamad kassid saaks oma rahuliku elu tagasi, aga praegu ma ei põe, ma ei muretse, ma ei oota. Vilbert on minu juures kindlas kohas ja teeb minu päevad paremaks.

Kassijaam sai kingituseks hulga mõnusaid patju ja Vilps oli see, kes koheselt leidis, et üks padi on tema oma. Lahkelt lubab ta seda kasutada ka Murildal ja Muril.
IMG_2114IMG_2121IMG_2154

See peaks küll olema Vilpsule pühendatud postitus, aga hõikan ikkagi siia selle, et Murilda läheb oma päriskoju pühapäeval 🙂
Ja kui Muri isand samuti oma sõna peab, siis on põhjust jälle rõõmustada.

Allpool keskmist

Ei ole jupp aega midagi postitanud. Ei ole midagi kirjutada. Kassipojad ja mina tegeleme kodude ootamisega-kodude otsimisega. Igas päevas on palju toredaid hetki, aga praegu varjutab neid üks tume vari.
Olen kurb, et ei suutnud aidata ühte looma, kes kunagi oli minu vastutada. Et inimesed, keda ma usaldasin, ei olnud tegelikult usaldusväärsed. Et jäin hiljaks ja elu vedas seekord alt kõige kurjemal moel…

Muri, Murilda ja Vilberti ülesanne on mind praegu sellest august välja aidata. Nad on selles päris tublid ja esinevad märkimisväärsete akrobaatiliste võimetega üksteist üle trumbates, näod rõõmsad ja kavalad peas ning Vilbert seejuures ka uskumatu võimega lohutada just õigel hetkel ja õigetmoodi. Nelja pehme käpaga käe ümbert kinni võttes ja pea õlale toetades, südamest tuleva nurruga ja kõiketeadvate silmadega otsa vaadates.
Muri ja Murilda on lihtsalt võrratud kratid, kes jooksevad sabad rõngas nii suuri ringe kui võtta annab ja kõigil tasapindadel, mis kannab. Muri teeb igal võimalusel põsele limpsti ja Muri võitleb iga suutäie eest oma naljakal moel.
Minu armsad pärdikud.

Ootamatud opid

Lapsepõlve muretud rõõmsad mängud said otsa… Noh, mitte just päris, aga ühe etapini jõudsime küll ootamatult vara.
Murilised ja Vilbert olid iga päev järjest enam koos mänguhoos ja minul selle üle hea meel. Jälgisin, et Vilps ei teeks väikestele liiga ja tõmbasin aga jälle vaipa sirgeks ning mahakukkunud asju eest ära.
Üleeile aga nägin, kuidas Vilbert tegi Murildaga seda, milleks tal looduse poolt sund oli. Olin muidugi tasahilju planeerinud, et Vilbert läheb varsti opile, aga kuna väikesed murid on ikka veel poole väiksemad kui Vilps, siis arvasin, et aega on küll ja veel.
Tegin siis kiire konsultatsiooni loomakliinikuga ja täna õhtuks ongi väike Murilda juba steriliseeritud ja Vilbert kastreeritud.
Kõik läks hästi, aitäh dr Juliale. Loomad on õhtuks juba täiesti naksis.
Kuni arsti kõneni ma närveerisin ja mõtlesin ja ei lasknud telefoni hetkekski käeulatusest, sest Murilda on ju napilt neljakuune. Nii väikest kassi, kes pole veel kahekilonegi, ei ole mina opile varem saatnud. Murilda aga on tubli tüdruk ja sehkendab juba ringi nagu poleks midagi olnud.
Vilberti kohta sain aga teada, et bussisõit tuleks tulevikus välistada.
Kliinikusse sain hommikul autoga ja tagasi plaanisin tulla taksoga. Õhtul ükski normaalhinnaga taksonumber ei vastanud ja läksin siis ikka bussi peale oma kahe transakastiga.
Bussis lõi Vilbert kõik oma kurgubassid valla ja hakkas puuris rapsima nagu oleks elu kaalul. Ju ta arvas, et ongi. Kui juba küünte juurest hakkas veri voolama ja inimeste pilgud koondusid kõik mulle, siis kobisin ohates järgmises peatuses maha.
Tellisin nüüd suure firma takso ja sõitsin endiselt rahutu Vilbertiga ja ainult õrnalt määgiva Murildaga koju.

Muri aga ootab oma aega rahulikult edasi.

Ootame taksot

Ootame taksot

Loomad on lahti!

Olen Muri ja Murilda lasknud mõned korrad oma lastetoast välja. Esimesed sammud olid väga ettevaatlikud ja vanemkorrapidaja Vilbert hoidis põnne alguses ikka üsna ukse ligi oma maadlusvõtete ja käpapatsutustega.
Kui Vilbert natukeseks eemale hoidsin, hakkasid väikesed loomad rõõmsalt edasi-tagasi kappama. Kuna aga Vilps tahab väga kaasa mängida, siis on väikesed suurema osa ajast kas diivani all või telekakapis, kust ma neid pean siis välja õngitsema.
Muri ja Vilbert maadlevad koos juba üsna edukalt. Kaaluvahe kompenseerib Muri kiiruse ja paindlikkusega.
Kodukassid aga on taaskord hämmingus ning kannatajanägudega, kui kord ühest nurgast ja siis teisest väikesed silmad piiluvad või turris saba paistab.
Suurem harjumine on veel ees ja siis alles läheb lõbusaks.
Nii, nüüd on nad juba ahju otsas!

alguses kohtumised lastetoas

alguses kohtumised lastetoas


IMG_1672
koos on julgem

koos on julgem


Vilbert ja 1,9 kilo kergem Murilda

Vilbert ja 1,9 kilo kergem Murilda


Nii palju ruumi on ees!

Nii palju ruumi on ees!


Murilda kaunistab diivanit

Murilda kaunistab diivanit


Vilbert kaunistab diivanit

Vilbert kaunistab diivanit

Väike kolimine

Kuna trepikojaelu pole mingi kassipojaelu, siis otsustas hoiukodu perekonnakonsiilium, et saame selle kassikarjaga ühes majapidamises hakkama küll. Vilbert on näidanud ennast eeskujuliku kodukassina ja vannituppa sulgemiseks pole tükk aega vajadust olnud. Soovitada saan ma teda varajastele ärkajatele ja neile, kellele meeldivad osalise koormusega kleepkassid (st mitte kogu aeg, aga vahel on enda käe või jala külge liibunud Vilbertit väga keeruline eemaldada :))

Muri ja Murilda kolisid niisiis vannituppa, et saada muhulgas ka lisaruutmeetreid oma mürgelduste tarvis. Alumine naaber juba palus kuidagi puuri aluspinda polsterdada, sest nende põrked läksid vist juba üsna käest ära 🙂
Madalroomavas asendis läksid nad kõigepealt pesakasti, aga Murilda, julge tüdruk, avastas 10 minuti pärast juba vanni ja nuusutas nurki.
Kuna Vilps piiksus ukse taga, siis lasin tema ka varsti hoiutuppa, aga millegipärast tal Murildaga eriti ei klapi. Tahab muudkui käpaga vehkida. Peab vaatama, kuidas neil suhted edenevad, sest tahaks ikka, et lapsed saaksid varsti koos joosta. Noh, tegelikult tahan ma muidugi, et nad saaksid päriskodudes joosta, aga optimism ei ole mind veel maha jätnud. Igal kassil on oma aeg ja kuskil just see õige kodu ja inimene ootamas.
Kuna muriliste kastis ei olnud pikemat aega eeskujulike junnikesi, siis tegin giardiale ka kordusanalüüsi, õnneks oli see negatiivne. Eks see sisemine mikrofloora tahab pikemat paikaloksumist.
Niimoodi need üsna esimesed hetked uues toas välja nägid.
IMG_1256IMG_1258IMG_1259IMG_1263

Puur ukse taga jääb aga ootama, kas mul õnnestub muriliste ema ka kätte saada. Söömas ta hommikuti käib, aga lõksust ta hoiab senise kogemuse põhjal eemale. Loodan siiski, et on õnne ja häid juhuseid.

Pugeja Vilbert

Kuidagi märkamatult sätib Vilbert end aina enam kodukass Kiusu lähedale. Tihti näen, et diivanil ei ole neil just palju vahet ja voodisse mahuvad samuti mõlemad ära. Teise kassiga ei ole suhted nii head. Kuna triibik on enam-vähem Vilpsu suurune, siis arvab ta, et tegemist on talle mõeldud mänguloomaga ja ahistab mu vaest väärikat prouat oma lendhüpete ja taga-ajamistega.
Punane teeb samuti äkilisemate liigutuste peale väikese kähina, aga neist on ootamatult saanud head unenaabrid. Kui Muri ja Murilda on süles, siis Vilps nuusutab nemad ka põhjalikult üle ja vahel sikutavad nad keskele poandud mängupaela igaüks ise kohast.

Täna avanes mul selline pilt Kiusule lähemale nihkuvast Vilbertist:
IMG_1022

armsalt põimunud käpad :)

armsalt põimunud käpad 🙂

Ja vahel katsetab Vilbert lihtsalt piire:
IMG_0983

Tegelikult naudib Vilps ikka kõige rohkem minu kaisus unelemist 🙂
IMG_0990

Vilbeeertt!!

Viilbert!!! Vilbeeert!!! Ei Vilpsu, ei tohi! Kussa lähed, kššš!

(Hoiu)kodune elu keerleb praegu põhiliselt selle ümber, kuidas päevad niimoodi õhtusse saaks, et Vilbert-poiss tervelt ja turvaliselt oma unepoosid võiks sisse võtta. Õnneks on Vilps väga pühendunud oma mänguasjadele ja reeglina veedab tunde neid hambus tassides, käppadega udjades või maadeldes. Piisab aga, et ta märkab välisukse avamist (ja seda tuleb uksetaguste elanike Muri ja Murilda tõttu tihti ette), kui ta juba on jalgade ja ukse vahel nõelumas.
Piisab, kui ta märkab rõduukse avamist, kui ta tuiskab tuhatnelja kohale ja on õnnelikumast õnneliku näoga, kui jõuab rõdu äärele kõõluma. Trepikotta ja rõdule pääs on sellel hulljulgel kassihakatisel aga keelatud ja seepärast kulub Vilberti korralekutsumisele päris palju energiat ja tähelepanu. Vilps seda muidugi tahabki, sest ta on niii suur inimese sõber! Ja jalgades saalib ta ju ka sellepärast, et ta tahab sülle saada ja ninad kokku panna. Noh, süüa tahab ka.
Tegelikult on ta muidugi täiesti tavaline mürsikkass. Keegi ju ei kujuta ette, et kassipojad päev otsa diivanit kaunistaksid. Kui jooksmisest veidi puhkust vaja, leiab Vilberti aga igal juhul diivani ja eelkõige voodi sobivatest lohkudest.
Vilberti must karv läigib vapustavalt. Kõik, kes teda sülle võtavad, ütlevad “ kui pehme ta on!“. Vilbertil on kuukollased silmad ja mõnusalt maskuliinne veidi kongus koonujoon 🙂
Ja endiselt julgen öelda, et temast tuleb üks suuur, kuninglik kass.

Hoiukodu suurte kassidega te sekeldusi ei otsi. Mõnikord ringi tuuritades kargab nelja käpaga õhku ja kutsub mängule, aga pigem hoiab eemale. Kui Murit ja Murildat talle näitan, siis ta natuke nuusutab, tahab pehme käpaga natuke äsada ja läheb jälle omaette trallima.
IMG_0837

IMG_0732

IMG_0877

IMG_0866

IMG_0765

Ood Vilbertile :)

Vilbertit hüütakse hoiukodus mitut moodi: Vilbert, Vilps, Vilpsu, Vilbik, Vilbu, Vilberg, Vilpsik, Vilbertus. Lisaks veel muidugi niisama väikeseks pätiks ja tiburulliks ja linnupojaks jne 🙂
Heal lapsel on mitu nime ja see käib täpselt Vilpsu kohta.

Olen mitu väikest susisejat mõnusaks kodukassiks kasvatanud, aga Vilberti muutumine on kuidagi eriti hinge pugenud. Viiese pesakonna kõige suuremakasvulise pojana oli ta hoiukodusse saabudes teistest sõjakam. Küll ta vehkis käpaga, puges kõige kaugematesse nurkadesse ja kähises kõige kahtlase peale. Iga kord sülle võttes varbakesed higistasid suurest hirmust ja teistest kauem läks aega, kuni Vilps lasi endale eest libisemata pai teha.
Kui sõbralik loom piilus Vilberti seest välja juba mõni aeg tagasi, siis see, mis hakkas toimuma kohe pärast Kesse ja Misse kojuminekut, on täiesti imeline.
Tähelepanu, sülle, pai! Isegi söögiaeg on muutunud kolmandajärguliseks, kui valida on pasteedi ja inimese vahel. Hommikustel kohtumistel on vaja mu jalgades siblimisega mind pikali joosta, et oma rõõmu näidata. Sülle võttes surub ta oma pea kõvasti vastu mu kätt või mu põske või nina ja niheleb end lähemale ja lähemale põue või kuskile kurgu alla. Kui ma kodus liigun, eelistab ta mõnikord mängimise asemel sammuda minu sammude vahel, ise pea kuklas mulle otsa vaadates. Varbad laiali sõtkumine toimub alatasa nii süles kui põrandal-diivanil pikutades.
Mingit tagaajamist temaga enam tegema ei pea. Kui tahan, võtan poole jooksu pealt Vilberti sülle ja ta väljendab jälle oma kõva nurruga, kui rõõmus ta selle üle on.
Vilpsik on praegu naljakas kombinatsioon kassipoja käitumisest ja suureks veninud kassi segust. Hingelt ja käitumiselt täiesti mürsik (kohe kukub vanuseks neli kuud), aga kui vahel koomiliselt vänderdavat liikumist tähele mitte panna, siis oleks nagu täiskasvanud kass rõõmsalt kodus ringi kappamas, sest kasvu poolest on ta tõesti oma vanusest pikalt ees.

„Kallis-kallis Vilbert, küll me leiame sulle maailma parima kodu“, sosistan ma igal õhtul ninapidi Vilberti kasukas, kui ta jälle sülle võtan ja ei raatsi siis tükk aega seda sooja nurruvat sõbrakest maha panna.
IMG_0423

IMG_0355

IMG_0319