Hoiukasside-postituste vahele panen siia omale mälestuseks umbes aasta jooksul jäädvustatud kohtumised Pelgulinna kodu- ja tänavakassidega. Kohtumisi on olnud muidugi palju rohkem, aga neil hetkil on käsi haaranud kotis oleva fotoka järele ja olen teinud spontaanse klõpsu. Ilma midagi sättimata, nii nagu parasjagu jõudsin. Paljud neist kassidest jäävad mu radadele korduvalt.
Mõni kass nagu näiteks Kalamaja August on veidi koduasumi piirist väljas, aga üks Põhja-Tallinn kõik.
Mitmel pildi taga on lugu, aga enamasti on need lihtsalt toredad kohtumised. Ma kohe ei saa peatumata olla, kui mu silmad mõnda kassi näevad. Kui mul on aega, ütlen tere, räägin natuke juttu ja ei hooli möödujate kõõrdpilkudest. Kui kass on õues, hakkan mõtlema, kas tal on kodu. Vahel jään ootama, kas majarahvas liigub ja küsin.
Piltidel on kaks tegelast, kelle välimuses põhjal olen olnud kindel, et ei ole kodune kass, aga hiljem on selgunud, et on.
Neid inimesi, kes arvavad, et linnatingimustes võib kass vabalt õues käia, ei kõiguta seadused ega argumenteeritud soovitused. Soovin lihtsalt, et neil loomadel oleks õnne ellu ja terveks jääda.
Padi ja Pasteet
Suured kassid, väikesed kassid. Elu hoiukodus.
Padi ja Pasteet 