Väike kolimine

Kuna trepikojaelu pole mingi kassipojaelu, siis otsustas hoiukodu perekonnakonsiilium, et saame selle kassikarjaga ühes majapidamises hakkama küll. Vilbert on näidanud ennast eeskujuliku kodukassina ja vannituppa sulgemiseks pole tükk aega vajadust olnud. Soovitada saan ma teda varajastele ärkajatele ja neile, kellele meeldivad osalise koormusega kleepkassid (st mitte kogu aeg, aga vahel on enda käe või jala külge liibunud Vilbertit väga keeruline eemaldada :))

Muri ja Murilda kolisid niisiis vannituppa, et saada muhulgas ka lisaruutmeetreid oma mürgelduste tarvis. Alumine naaber juba palus kuidagi puuri aluspinda polsterdada, sest nende põrked läksid vist juba üsna käest ära 🙂
Madalroomavas asendis läksid nad kõigepealt pesakasti, aga Murilda, julge tüdruk, avastas 10 minuti pärast juba vanni ja nuusutas nurki.
Kuna Vilps piiksus ukse taga, siis lasin tema ka varsti hoiutuppa, aga millegipärast tal Murildaga eriti ei klapi. Tahab muudkui käpaga vehkida. Peab vaatama, kuidas neil suhted edenevad, sest tahaks ikka, et lapsed saaksid varsti koos joosta. Noh, tegelikult tahan ma muidugi, et nad saaksid päriskodudes joosta, aga optimism ei ole mind veel maha jätnud. Igal kassil on oma aeg ja kuskil just see õige kodu ja inimene ootamas.
Kuna muriliste kastis ei olnud pikemat aega eeskujulike junnikesi, siis tegin giardiale ka kordusanalüüsi, õnneks oli see negatiivne. Eks see sisemine mikrofloora tahab pikemat paikaloksumist.
Niimoodi need üsna esimesed hetked uues toas välja nägid.
IMG_1256IMG_1258IMG_1259IMG_1263

Puur ukse taga jääb aga ootama, kas mul õnnestub muriliste ema ka kätte saada. Söömas ta hommikuti käib, aga lõksust ta hoiab senise kogemuse põhjal eemale. Loodan siiski, et on õnne ja häid juhuseid.

Murilised tervisekontrollis

Muri ja Murilda käisid täna kliinikus. Mina olin ennast parajalt krussi närveerinud, sest Murildal on imelikud sümptomid olnud. Tema sabaalune kuni tagakäppadeni on jäänud karvadest üsna hõredaks ja lisaks tekkisid väikesed koorikud mõlemale põsele.
See(n) veel puudus, jõudsin ma sada korda õnnetult mõelda. Samas Muri on puhas mis puhas ja mu lamp ei näidanud nendel kohtadel midagi.
Murilda sabaalust olen pidanud puhastama, sest tal oli kõht pikalt lahti ja eks ta ennast lakkus sealt ise ka.
Igatahes seent ei tuvastatud, põskedel on ilmselt hoopis venna mänguhoos tehtud kriimud ja karvutute kohtade määrimiseks sain soovituse kasutada silmasalvi Fucithalmicut. Peaks paari päevaga aitama.
Murilda kaal oli täna juba 1 kilo ja Muril 1,1. Süüa kannan kõvasti ette ja selle üle on ainult rõõmus meel. Promaxit annan ka veel kõhule pai tegemiseks juurde. Tabletiravi ja silmaravi sai otsa, uue turjarohu saab panna nädala pärast ja siis veel vaktsineerimist oodata. Pean murilisi kiitma, nii head ravikassid on nad mul olnud. Tablette neelavad lausa rõõmuga, ei rapsi ega vingerda kumbki ühegi protseduuri peale.
Ja arst ütles Murildale, et rõõm on näha väikesest nahkiirest kassipoega sirgumas 🙂
Tasapisi võib juba koduotsimise peale mõelda.

Piltidel on sülehetked.
IMG_0655

IMG_0647

IMG_0589

IMG_0571

IMG_0584

Kuidas väikesed käpad käivad

Väikesed murilised kasvavad ja kosuvad. Muri on juba 900 grammi ja Murilda taastanud oma püüdmisaegse kaalu. Isu on hea, erisoovina on kanakeedupott kogu aeg tulel.
Enne, kui laupäeval kliinikus tervised üle kontrollitakse, ma midagi põhjapanevat öelda ei julge. Kõhud ei ole korras veel ja Murilda segane olukord on pannud muretsema rohkem kui tahaks.
Samas rõõmustab neiu Murilda sellega, et peab mind nurru vääriliseks ja üldse pole mingi probleem inimesega suhelda ja süles täitsa vabalt käppadega ringi aerutada. Ka kisamine ja puuriukse juures tunglemine lõppes koos sööma hakkamisega, nüüd on täitsa kombekas kassike.
Muri ikka urrab vaikselt, aga vähem kui varem. Temal tuleb süles teki sees kohe uni, aga kui ärkab ja saab aru, et on kahtlane koht, siis ehmub ja üldse sätib end madalaks, parema meelega väikese õe varju.
Nii et uued uudised laupäeval ja seni hoidke meile pöidlaid-käppi.

IMG_0490

IMG_0465

siin tutvutakse Vilbertiga

siin tutvutakse Vilbertiga

IMG_0451

Natuke parem

Väike Murilda hakkas ise sööma alles eile õhtul. Seni toitsin teda mitu korda päevas ise. Et ta süüa tahab, kuuleb kaugele. Mis ta täpselt öelda tahab, ma ei tea, aga üks rahutu kassitirts on ta küll.

Süüa!

Süüa!

Kui Muri jääb süles magama, siis Murilda aina nihverdab siia-sinna.
Murikene
No kas see minikõrvik on tõesti üks üle kahekuune kassipoeg...

No kas see minikõrvik on tõesti üks üle kahekuune kassipoeg…


Igathes tänane hommik algas kenasti, kui röövikud kohe recovery ja kana segu kallale ründasid.
Ainult kõht ei ole korda saanud veel.

Vaprad võitlejad Muri ja Murilda

Väikeste telliskivide puurist kostev urin tõi neile nimed Muri ning Murilda. Põhiuriseja on Muri ja põhipiiksuja on Murilda.

Pühapäev läks meil hästi, kassipojad sõid isuga ja kastis olid korralikud junnid. Esmaspäeva õhtul aga pani liivakastikoristus nina krimpsutama. Strongholdiga tapetud ussid tulid välja ja neid oli palju. Ussipuntrad.
Sinna juurde lisandus teisipäeva hommikuks veel pruunikat vedelikku mööda puuri igal pool laiali ja kassipoegade õnnetud pilgud, kolmas laug paistmas. Sain aru, et asi on tõsine ja pakkisin kassipojad tööle kaasa, et hiljem leida esimene võimalus kliinikusse jõudmiseks. Nagu ikka, aitas hädast välja Vilde tee kliinik, kus väikesed röövikud jäeti päeva lõpuni tilgutite alla.

Eile õhtul kliinikust saabudes

Eile õhtul kliinikust saabudes

Õhtul järele minnes vaatas arst mulle tõsise näoga otsa ja minul hakkasid põlved värisema. Halvim jäi siiski tulemata, kuigi arstil tekkis kassikeste vedela väljaheite spetsiifilise lõhna järgi tugev kahtlus kassikatkule. Testid olid siiski negatiivsed, aga ega väga lihtsalt ei pea ju pääsema. Giardia on mulle varasemast juba tuttav sõna ja eks tuleb selle parasiidiga nüüd võidelda. Vastavat ravi said nad tänaseni, kokku kolm päeva kliinikus. Täna õhtul tulime koju ravi jätkama. Stomorgyli tabletid ja lisaks Promax kõhule head tegema. Silma ka rohtu ja paar korda päevas pepupesu, kuna need sõbrakesed tahavad üksteist lakkuda. Muri on juba päris tubli, tema kaka on üsna vormis ja ta sööb ise, samas on tema silmad haigemad ja väike nohu ka. Muri kaalub täna nii nagu tulles 700 grammi. Murilda jäi aina väiksemaks – tänaõhtune kaal 500 grammi, 200 grammi vähem, kui laupäeval tulles… Mida temal aga jätkub – see on hääl! Kui ma oma kodu-töö-kliinik-kodu sõite tegin, siis oli Murilda kõige suurem kisakõri. Ta piiksus absoluutselt terve tee ja aina sahmerdas puuris ringi, endal hirmsasti haisev kakarida taga. Muri samal ajal murises taustal. Ime et mind trollist-bussist välja ei visatud… Mingis mõttes oli julgustav – kui jaksab kisada ja puuriust närida, siis ei ole seis veel kõige hullem. Koju jõudes aga väsis kassike ära ja jäi konutama, nii et ööd möödusid ärgates, kella vaadates ja muretsedes, mis hommikul ees ootab.

Vähemalt ei pea neid enam tekiga sülle võtma. Kliinikus ja õhtuti tegelemine on neid inimesega päris kenasti harjutanud. Muri küll uriseb, aga ei hammusta ega löö. Murilda aga on nagu udusuleke, temal on praegu jaksu ainult piiksumiseks.

Nüüd olen jõudnud siis nii kaugele, et puur väikeste röövikutega on mul trepikojas, korteriukse taga. Vilbert elab veel suurema osa ajast vannitoas ja paremat varianti mul pole. Õnneks on koridor keskmiselt soe ja naabrid loomasõbralikud. Loodan, et leian varsti siiski parema lahenduse.

Rõõmu teeb, et hetk tagasi läks Murilda ise sööma. Nüüd saab ainult paremaks minna!

Kolitud koridori

Kolitud koridori

Esimene hommik

Muretsemine väikeste pärast äratas mind kella kuue paiku. Ega nad just superrõõmsad ja -terved välja näe, aga midagi hullu ka ei paista. Mul on hea meel, et nad on kahekesi, koos on ikka julgem olla, kuigi leian neid vahel ka puuri eraldi riiulitel. Kui ühte süles hoidsin, kostis eemalt teise vaikne kajakakisa.
Kaalu on mõlemal 700 grammi. Vähe. Hall hakkas vitamiinipastat ise näpuotsast lakkuma, tubli poiss. Pehme toit süüakse kõik ära ja krõbinaid ilmselt lihtsalt katsutakse käpaga. Liivakasti oli kasutatud väga korralikult.
Sülle peab esialgu võtma tekiga, kui ei taha väikeseid augukesi kätte, aga süles olles pole hullu – uni tuleb peale ja hirm väljendub ainult tasastes kähh-ides.
Tüdruk paistab praegu grammikese leebem, aga vara veel midagi põhjapanevat iseloomudest arvata. Eks ma üritan neid headeks lasteks kasvatada ka 🙂
Tänahommikused:
IMG_0163

IMG_0166

IMG_0192

Telliskivikesed käes!

Vastupidiselt viimasele postitusele on täna palju rõõmsam meel kirjutada häid uudiseid. Kaks väikest lohepoega on hoiupuuri ära majutatud, ees ootab tervekssaamine ja koduotsimine.
Algas aga tänane päev nii, et läksin koos hea abilisega varakult objektile koos varustusega: lõkspuur, kahv, transpordikast, nöör, toidud. Kui kõige hullem oli ületatud ehk aed ja selle taga magav kole onu, siis panin lõksu üles ja sidusin nööri külge, et sellest tõmmates kasvõi poole peale sisenev sulgkaalus kassike kinni saaks püütud. Kohal oli kassiema ja hallikirju pojake puu otsas. Lapsuke tukkus rahulikult ja ei lasknud meist ennast häirida. DSC04501 Musta kassipoega kohe ei näinud ja tuunikalase ning hakklihase lõksu vastu tundis huvi ainult üks triibikkõuts. Otsustasime hiilida magavale tüübile lähedale. Minust jäi ta ebamugavasti vasaku käe juurde, millega ma sellist täppisteadust nagu metsiku kassipoja haaramist teha ei oska. Siis märkas ta lähenevat transakasti koos inimesega ja pööras ümber. Ei jäänud muud kui sisse hingata ja proovida. Sain turjanahast kinni ja väike väänik oligi kastis hops. Mina natuke värisesin pingelangusest, aga see käib asja juurde.
Samal ajal keegi stabiilselt kisas eesti keeles ja siis vene keeles kassipüüdmise loosungeid, aga ka see käib sellises kohas asja juurde. Mingis mõttes isegi hea, et püük käib sellise aia taga, kus publik jääb paratamatult eemale, sest eks neid õpetajaid, kes teavad, kuidas õigem on püüda või neid, kes arvavad, et ma tahan neid kasse ära süüa, on alati olnud. Ühe mõistliku inimese käest kuulsin ka kurba lugu, et üks poeg oli veel olnud, väga haigete silmadega ehk tegelikult pime. Tema eest ära ei jooksnud ja selle pojakese oli võtnud keegi, usutavasti hea südamega naine, lubades viia kliinikusse.
Must poeg tuli korra välja koos emaga sööma, aga ema on kuri ja mõlemat korraga püüda ei saa. Mõtlesime, et homme jälle ja pakkisime asjad kokku. Siis nägime põõsastes jälle liikumist ja võtsime kahva igaks juhuks välja. Must pojake oli puu kõrval ja siis kadus kuhugi võssa. Jahikaaslane pani kahva seal põõsastes umbes maha ja saatuse tahtel jäi pojake täpselt selle alla. Kassiema luuras ümber meie ja kähises. Proovisime siis kahva, transakasti ja pojaga kuidagi pusida ja samal ajal sääred teha kurja emalõvi juurest. Ei hakanud kombineerimisega väga palju riskima ja jätsime poja koduni kahva sisse. DSC04502
Kuna paari tunni pärast ootas juba kliinikus mustikute kordusvaktsineerimine ees, siis võtsin need tulnukad kaasa.
Arst vaatas kassilapsed üle. Hallivalgekirju, kellest arvasin, et on kindlasti tüdruk, osutus hoopis poisiks. Temal on herpesviirus üsna kõvasti kallal ja ravime silmi Fucithalmicuga, lisaks clavaseptin tabletid ja Flumax pasta. Mustal tüdrukul on natuke vaja silmi määrida, tema on mõnevõrra tervem. Mõlemad said kohe Strongholdi ka, sest lisaks märkamatutele parasiitidele leidis arst kohe kasukast ka täisid. Mul õnnestus neid elukaid ka mikroskoopi all vaadata, üks oli sealjuures uusi täisid ilmale toomas ehk tiine. Väga hariv vaatepilt, aga peab ütlema, et vastik. Õnneks tapab turjarohi need satikad ära ja lapsed saavad rahulikult paranema hakata. Kaaluda veel mõlemat pole jõudnud, aga musta proovisime enne kliinikut kahva sees ja kaal näitas 800 gr, kahva kaal sealt veel maha. Väikesed väga armsad rääbised. Vanust on kaks kuud ja grammike peale. Maailma peale on nad esialgu väga kurjad – kisasid,visklesid ja närisid tekki nii, et arstil oli ikka tegemist ülevaatusega. Eks ka mul saab nende esialgu nimetutega tegelastega parasjagu tegemist olema, aga teekond on mulle tuttav.
Ehk tuleb kuidagi lahendus ka sellele, et hoiukoht neile on olemas ainult neljapäevani. Kassiema püüdmine on samuti plaanis, aga kuidas ja kuhu, täna ei jaksa isegi mõelda…
Sellised nupsikud on nad juba hoiukodusse jõudnuna. Poisi silmad paremaks puhastatud ja tüdruku silmad imestusest ja hirmust suured nagu maakerad. Armsad põsekesed on ka mõlemal 🙂
IMG_0142

IMG_0137

IMG_0131

IMG_0130

IMG_0129

IMG_0128

IMG_0125

Tillukesed telliskivid

Hoiatus: see postitus sisaldab nuttu ja hala.
Eile tõi viimane oppimata ja püüdmata jäänud emane kass Telliskivi kolooniast oma 2 poega välja. Lugu temast on siin.
Pojad on sündinud aprilli lõpus ja on seega kahekuused. Välja näevad väga rääbud ja väikesed, mis ei takista neid muidugi müramast ja ringituiskamast nagu kodusedki kassipojad. Ilmselt nägid nad eile üldse esimest korda inimest ja ema õpetus eemale hoidmise kohta on neil kahtlemata selge.
Kahv ja transakast kaasas, olin täna hommikul jälle jahiks valmis. Nagu selgus, on pojad koos emaga kinnise aia taga. Nii ma tallasingi turu juures peatuses nõutult edasi-tagasi, sest kunagi ainult moe pärast suletud olnud väravad on juba mõnda aega lukkudega korralikult kinni.
Eks ma äratasin oma veidi kohtlase-kahtlase käitumisega muljet ja varsti lähenes üks eestikeelne proua, kes kurtis, et paha lugu tõesti, et see territoorium nüüd kinni on – ta ei saa enam karikakraid korjata. Aga siis ütles ta veel, et tal pole kirikusse kiiret ja võib mulle näidata, kuidas sinna sisse saab, kuid tema sealt küll minna ei julge. Selgus, et see pool aiast, mille ääres istuvad koledad onud ja teevad oma koledaid asju, on madalamaks vajunud/vajutatud ja kõrge kännu otsa turnides saab sisse tõesti. Ohkasin, surusin oma vastumeelsuse maha, panin välja kogu oma painduvuse ja võimlesin ennast aiast kuidagi üle. Kahlasin läbi nõgeste, ohakate ja klaasikildude objektideni. Väike hallikirju pojake pani kohe põõsastesse ja kassiema tegi kõhh. Kõht oli neil hirmus tühi, aga hirm oli suurem. Ka natukese aja pärast aialippide vahelt pea välja pistnud must pojake oli väga ettevaatlik ja kahvaulatusse ma neid ei saanudki. Puude all kõrges rohus ebatasasel maal oli veel vähem varianti kätte saada. Ja muidugi jooksevad nad lustlikult mööda aiapiiret nagu teades, et nii on nad turvaliselt püüdmatud. Turjast kinni krabamine teisel pool aeda turuputkade vahel jahikaaslasel samuti ei õnnestunud.
Pojad söövad ise, aga nägime korra ka emme tissi otsas veel. Praegu on seega veel vara ema nende juurest ära võtta, kuigi ka see on kindel eesmärk, et ema saaks ometi opitud enne kui järgmine pesakond tulemas.
Kuidas nad küll kõik kolmekesi kätte saaks, see mure käib nüüd minuga kogu aeg kaasas. Suure toiduvajadusega kassiema võib-olla läheks nüüd isegi lõksu, hea õnne korral võib-olla poeg/pojad ka. Õhtuti neid reeglina kohal ei ole, mis võtab ära palju väärtuslikust jahiajast, sest töölkäimisse ei saa paraku kassipüüdmise jaoks pausi teha.
Rääkimata teisest suurest murest, et tegelikult ei ole mul neid kuskile panna. Vannitoas elavad ju mustikud… Aga kuidagi peab ikka saama, sest selle koloonia paljunemine on juba nii hästi peatatud, et veel viimane emane püüda, need kaks poega kodudesse ning siis on neil ülejäänud vapratel ainult vaja seal kuidagi toitjate abiga toime tulla.
Ahjaa, positiivse poole pealt see, et sellele kassiemale on tahtja olemas. Ta ootab ainult, et ta ära steriliseeritaks. Ma ise pole seda inimest näinud, aga agent-kassitädi nii väidab ja arvan, et sellest võimalusest peab kinni võtma ikka. Tagasi tänavale viimine on mulle alati väga raske, aga nagu ikka – sellisele tavalise välimusega arale täiskasvanud tänavakassile koduleidmise võimalus on ebatõenäoline. Võtan siis sellest imest kinni. Kui kassi kätte saan…
Kuigi ma tavaliselt katsun hakkama saada (ikka üks “projekt” korraga), siis praegu on igasugune abi hoiukodu pakkumise, transpordi või ka kulude katmise näol väga teretulnud. Kontakti leiab siit

Täna avanesid sellised pildid: