Kolm ja veerand nurru

Väikesed pätid käivad mul igal õhtul üksteise järel süles istumas. Sõbrustame vitamiinipastaga, harjume paitamisega ja uudistame hiilivaid kodukasse. Tahaksin olla töölt puhkusel ja veeta oma päevad kõhuli vannitoa põrandal neid jälgides ja mängitades, aga kuidagi ei saa sellist plaani praegu täide viia.
Andy on päris valmis kodukass juba. Julge poiss, kes jalutab diivanil ringi, ei tee ühtegi sussi ja nurrupõrr tuleb ruttu. Tema oskab juba ka natuke vastu kätt või nägu nühata.
Martin on ka nurrukass ja natuke oskab ka käppadega sõtkuda. Püstiseisev inimene on siiski natuke kahtlane ja igaks juhuks tuleb siis veidi kõhiseda.
Vienna on oma toas üsna julge, aga süles eelistab olla urukass, st pugeda kõivõimalikesse tekist, padjast või varrukast tekkinud käiku. Nurruda oskab küll.
Depeche ei kaota oma tõsist ilmet hetkekski ja on samuti oma toas täiesti julge poiss. Ei karda mind sugugi, aga peab vajalikuks susiseda.
Duran on endiselt väga kahtlustav. Hoiab teiste varju, aga sööma julgeb ikka tulla ka minu juuresolekul. Temaga ma pean nii pikki süleseansse, kui vähegi aega on. Eile oli ta mul süles üle tunni aja ja jäi üsna ruttu magama. Keha läks lõdvaks, käpakesed sirutusid välja ja mina jätkasin paitamist. Umbes poole pealt tundsin ja kuulsin tasast nurru, nii umbes 5 sekundit. Duran ärkas selle peale üles, vaatas kiiresti suurte silmadega vasakule-paremale ja ilmselt ei saanud arugi, et ta ise see nurru autor ongi. Magas edasi ja rohkem nurru mulle ei antud selleks korraks.

Eile õhtul juhtus väga kaua oodatud sündmus. Nende mustvalgete poegade ja paljude-paljude teiste pesakondade ema on pärast 5 aastat proovimist lõpuks üle kavaldatud ja lõksuga kinni püütud. Nüüd on kassike steriliseerimisopi ootel ja järgmine kevad algab selle murre võrra helgemana.
Ühte poega on veel näha olnud, väga loodan, et tema saab samuti kätte.

Andy

Andy

Martin, tulevase nimega Kelmi

Martin, tulevase nimega Kelmi

Kohevik Vienna, siin paistab suurem kui tegelikult on

Kohevik Vienna, siin paistab suurem kui tegelikult on

Kahtlustava moega Depeche

Kahtlustava moega Depeche

Duran ikka kardab

Duran ikka kardab

Kaks päeva tutvust

Kaks hommikut ja kaks nappi õhtut on mul aega olnud uustunukatega tutvust teha. Väga põnev on.
Igaühe kohta oskan praegu öelda mõned sõnad ja tean, et kõik võib muutuda.
Kuna ma ei saa neid ometi kutsuma jääda number üheks, kaheks või viltutriip ja otsetriip, siis said kassilapsed nimed ka.
Ma pean ise ka veel natuke harjuma, kes on kes, aga inspiratsiooni sain ma oma nooruspõlve muusikaiidolitelt 🙂

Nr 1 – Andy. Täna tuli ühtäkki julgust kõvasti juurde. Kuigi kõige kauem tänavalt ära, oli ta minu juures alguses enamasti liivakasti taga. Täna aga vudis juba natuke ringi, mängis venna sabaga ja süles on meelsasti.
Nr 2 – Vienna. Esimesel süleõhtul oli teki sees nii peidus kui olla sai, aga juba eile õhtul oli tema see, kes aknalaual tualetti tegema hakkas ja unustas ära, et peab kartma. Mõnus koheva karvaga tüdruk. Leebe, samas tragi olek.
Nr 3 – Depeche. Kiire ja asjalik. Iseseisev ja natuke ülbe. Vudib omaette ringi, teised ei huvita, istub kuskil kõrgustes või toa teises otsas. Susiseb ja teeb ennast tähtsaks. Süles ei kõlba olla. Ümmargune pallike.
Nr 4 – Martin. Oh kui ilus, oh kui armas. Süles on pehme mütakas, tasase olekuga. Istub palju liivakastis peidus, aga täna hakkas mängima. Samal ajal laenab enda karvast saba teistele mänguks.
Nr 5 – Duran. Viimasena tänavalt tuppa saanud, vähem harjunud. Plõksib ja susiseb ja kardab. Samas täielik mõmmik. Hoiaks süles veel ja veel ja veel.

Hetkel ühendab neid armastus vitamiinipasta vastu ja see, et omavahel on kokku lepitud, et nurruda on veel vara.

Mustmiljon mustvalget

Täpselt selline mustmiljon-tunne mul täna oli, kui läksin järele Padi ja Pasteet uuele pesakonnale. Mustvalged väikesed mutukad. Loomulikult mustvalged, tavalised armsad mustvalged. Mustad, valgete ninatriipude ja põskede ja sokkidega, nii nagu neid on sadu ja sadu kodu otsimas… Kas kõik said aru, et mul on 5 uut mustvalget kassipoega kodu otsimas? 🙂
Viis tükki püütud, kaks veel tänaval. Ikka sellesama püüdmatu, aga väga viljaka Mustamäe kassiema “toodang”. Kokkuleppeliseks sünnipäevaks 1.august 2013.
Tänase kohutava ilmaga ei taha mõelda neile, kes veel tänaval, mõtlen hoopis, kuidas minu jaoks enneolematu kassikarjaga hakkama saada.

Lapsed on vannituppa lahti lastud ja seal nad nüüd üheskoos kardavad. Kõiki saab palja käega võtta, keegi pole metsik ega kuri. Kodukassikool alaku!
Täna veel portreepilte pole, aga uued mutukad on sellised tüübid, püüdmise järjekorras:
1. Poiss – viltuse valge ninatriibuga, valged põsed, kõige julgem ja sõbralikum.
2. Tüdruk – ainuke päris must, aga sutsuke valget vist ikka kõhu ja kurgu all välgub.
3. Poiss – sirge valge ninatriibuga, mustad põsed.
4. Poiss – pikakarvaline, ikka päris kaunidus kohe.
5. Poiss – sümmeetriliselt valge koonuga, musta ninaga, meenutab mänguasja.

Nüüd veel nimed ka vaja lastele panna.
IMG_2264-001

Kellele mustvalget kassipoega?