Uuel aastal uued kombed

Eile avastasin oma hämmastuseks, et mu triibik koduproua provotseerib Andyt mängima ja maadlema. Kohe ise läheb ja hüppab otsa ning ajab taga. Ei olegi nagu päris vihane sealjuures, aga ei saa ka öelda, et see kõlaks nagu “tule pojake, mängime”. Aga juhtus seda lausa mitu ringi ja isegi Duran pidi kimbatuses pealt vaatama, et mis nüüd ometi lahti siin majas. Täna toimus umbes sama etendus. Väga huvitav. Triibikut tegelikult need pägalikud üsna tüütavad, võib-olla otsustas nüüd näidata, kes siin majas kõige tähtsam on. Ainult natuke on ta veel poistest kogukam ja saab veel oma kohta näidata. Kõige uhkem maadlus ei jäänud pildile, aga natuke ikka.
IMG_5031IMG_5030

Valasin toidutünni uusi krõbinaid ja komitee tuli kohe kohale vaatama, kas ikka õiget sorti ja kas ikka piisavalt. Kõige maitsvam on neid süüa otse säilitustünnist muidugi. Pildil taamal on toidukausis aga sinna saagina viidud tapeeditükk. Jah, selle lausega langes kodupakkujate arv muidugi miinusesse.
IMG_5082IMG_5075
Ja siin on niisama õhtune hellusehoog, kus õrnalt üksteise päid näritakse.IMG_5089

Voodikassid

Meil on endiselt rahulik ja tore. Andy ja Duran on nii vahvad, et ma lihtsalt ei kujutagi ette, kui neid ei oleks mul enam jalus jooksmas. Aga veel kahte kassi sisse kirjutada nagu ka päris ei tahaks. Vaatame, mis elu toob. Unistan, et tooks unistuste kodu, kelle jaoks oleks nemad kahekesi koos unistuste kassid.

Seni aga kasutavad poisid iga müramisvaba hetke voodis pikutamiseks. Ikka nii nagu korralikule kassile ja mitte nii korralikule kodule kohane.
IMG_4646IMG_4491
Siin aga lendas akna taga kajakaparvIMG_4623

Pilte pägalikest

Kuna kirjutada pole mitte midagi põnevat, siis postitan lihtsalt mõned pildid.
Ilma piltideta ei saagi – blogi pean ma eelkõige seetõttu, et kunagi hiljem mäletaksin paremini, kes ja millal mul siin elutsesid.

Vaimustun Andyst ja Duranist iga päevaga aina rohkem. Näiteks on täiesti uskumatu, kui kiiresti nad jooksevad õhtul vannituppa, kuhu saavad oma õhtusöögi. Ma ei pea isegi midagi ütlema, võtan toidu välja ja sellest piisab stardipauguks. Sabad sirgeks ja kõrvuti kapatakse nii et maa müdiseb. Need väikesed rutiinid on armsad – hommikuti nad tormavad samamoodi välja, aga siis tulevad kohe tagasi mu jalgu puksides tervitama. Eraldan ma aga ööseks nad hoopis seetõttu, et nad natukenegi sööks eakohast toitu, Kitteni krõbinaid. Kui see oleks kogu aeg saadaval, siis kodukassid peaks iga päev pidu, aga seda ei saa lubada. Nii söövadki poisid päeval Sterilised krõbinaid, aga muidugi saavad nad ohtralt pehmet toitu juurde.
Duranile meeldib vett limpsida alati veekausi servast. Pildil teeb ta seda mu värskelt ostult ELS-i heategevusmüügilt. Olen väga rahul selle praktilise ja samas ilusa “mööbliga” 🙂IMG_4463

punase peremehe isaliku pilgu all

punase peremehe isaliku pilgu all


poevad igale poole

poevad igale poole

koos hea uneleda

koos hea uneleda

Rahulikult joostes

Selline imelik pealkiri tähendab seda, et praegu on hoiukodu jaoks kõige mõnusam aeg. Kassilapsed on sellises vanuses, et kodukassielu on selge, nendega ei pea tundide kaupa tegelema ja valdavad on ainult naeruhood igapäevatempude ning ringimüdistamiste jälgimisest.
Muidugi on eesmärk neile head kodud leida, aga ma praegu isegi natuke pelgan seda hetke, kui üks neist peaks minu juurest lahkuma. Teine jääb ju siis üksi lasteaeda…
Duran ja Andy kasvavad silmaga nähtavalt ja on juba sellised mõnusad väljaveninud, natuke kohmakad loomad. Eriti Duran, kelle käpad kasvavad kuidagi kõrgustesse ja siis vänderdavad joostes naljakal kombel, Andy on kuidagi kompaktsem, aga samas natuke soolikam. Koos nad magavad, lakuvad üksteist ja teineteise võidu sahmivad mul jalgades.
Siis kui see mustvalge pesakond minu juurde saabus, ma mõtlesin realistlikult, et kindlasti on mõni veel jõuluajaks hoiukodus. Praegu paistabki nii minevat, aga jah, ma ei muretse, vaid olen nendega koos veedetud aja üle rõõmus. Küllap tuleb see õige aeg kojuminekuks ja leidub ka inimesi, kes tahavad just teismelisi kassipoisse.

Duran oskab ahjusoojust nautida
IMG_4106
Andy on osalise tööajaga päkapikk, aga mütsile peab veel järele kasvama 🙂
IMG_4188
Andy valvab venna und
IMG_4246

Armsad ahistajad :)

Jälle on käes see aeg nädalast, kus ma saan pägalikega rohkem aega veeta. Möödunud nädal on neile julgust-jultumust juurdegi toonud, nii et meil on koos väga vahva. Kuidagi ei saa ma normaalsel kujul jäädvustatud kolme väikest ratsanikku, kes tuhatnelja toast tuppa jooksevad. Pildile jäävad ainult mõnusad unikassid. Näiteks niimoodi:IMG_3832IMG_3908
Täna aga jälgisin huviga, mis toimub kodukass Kiusuga, kes paha-aimamatult minu vastas diivanil pikutas ja peagi sügavasse unne jäi. Pägalikud hiilisid ükshaaval lähemale ja kasutasid võimalust nuusutada ja käpaga katsuda seda olevust, kes muidu endale ligi ei lase.
Siin on Depsu just Kiusu varbad üle lugenud IMG_3928
See seeria näitab, et kui Andy oli kõigepealt end mulle sülle nihverdanud, siis peagi avastas ta pehme paksu sooja kasuka, millel tahaks natuke sõtkuda. Ja siis selle peale unele jääda. See oli võimalik muidugi ainult sellepärast, et Kiusu oli sügaval unemaailmas. IMG_3936IMG_3938IMG_3939IMG_3942
Triibik hoiab tavaliselt üldse eemale, seda noort energiat on tema jaoks liiga palju IMG_3953
Duran aga armastab ilmselgelt soojust ja lähedust ning tuleb varem või hiljem horisontaalis inimesele teki peale sõtkuma ja siis tuttu.IMG_3978IMG_3972
Peagi on Andy ja Depsu ka kohal ja mina saan pehmetest mõnusatest kassipoegadest ümbritsetuna õnnelikke mõtteid mõtelda. IMG_3982Mõned niisama pildid ka. Andyst:IMG_3834IMG_3830
Depsust (tõsine nagu alati):IMG_3960IMG_3827IMG_3915
Ja DuranistIMG_3909
Olen lootusrikas, mõeldes järgmisele nädalale, ehk saab keegi poistest koju.

Kolm väikest orkaani :)

Mulle nii meeldivad puhkepäevad. Mulle nii meeldib, et mul on kodus kolm väikest keeristormi, kes inimese töövabal päeval saavad suurema võimaluse laastamistööd teha 🙂 Vaibad rulli, mis-ripakil-see-maha, kappadi-kappadi üles ahju otsa ja sealt alla voodisse maadlema.
Kõik kolm on tänaseks aru saanud, et inimene on hea loom. Andy silib mööda sääri, Depsu sätib ennast kuskile lähedusse hetkeks hinge tõmbama ja Duran ei jookse sugugi enam iga kord eest ära, vaid käivitab koheselt nurru, kui sülle võetakse. Sülle võtan ma neid alatasa, kasvõi poole jooksu pealt. Nad on niiii armsad, ja juba parajalt suured, et saab mõnusasti kallistada. Ja see, kuidas need kolm komplekti käppasid oskavad söögikutse peale kohale lennata, on täiesti aplausi väärt – iga käpapaar vänderdab eri suunas, kurve ei võeta välja ja kohale jõudes toimub pöörane tunglemine.
Eile said lapsed ka teised vaktsiinid ja on nüüd täiesti valmis oma koju kolima. Arsti oodates võtsin Durani sülle ja selle asemel, et olla hirmunud ja ennast väikeseks teha, hakkas ta hoopis sõtkuma ja nina minu põse vastu nühkama.
Arst mainis ka, et nad vist söövad palju… Vastab tõele.

Selline paus tekib alles umbes peale viietunnist mölluIMG_3693IMG_3680IMG_3700

Rallipoisid

Kassipoisid pääsevad igal õhtul ralliringe tegema. Ka esimestel päevadel mööda seinaääri voolanud Duran ei karda enan vendade seltsis ringi liduda. Tema on küll ainuke, kes ennast kätte võtta ei lase. Aga kuna ta on väga suur söögihuviline, siis natuke meelitamist ja järgneb mulle sinna kuhu vaja.
Neli kuusksaba korraga hüplemas pole mingi haruldus ja neid jälgida on väga vahva.
Kodukassid muidugi sama ei arva, aga ega mõned tunnid päevas kannatavad ära.

Muidugi on üsna võimatu sprintereid pildile tabada, siin mõned rahulikumad hetked.

Uks lahti

Vannitoas, oma elutoas on kassilapsed kõik juba “vanad kalad”. Mind kardab mõnevõrra veel ainult Duran, teised on julged jõmmid. Mõtlesin, et nüüd on aeg ust paotada. Avatud uksest hiilis esimesena välja Kelmi ja Depeche kohe sabas. Kui ma liigutasin, pagesid tagasi.
Jätsin Depsu sinna, kahtlustades, et seda jultunud vennakest ma kergelt kätte ei saa ja panin Kelmi pikema luusimiseta diivanile. Kelmi läks saba lehvides kohe Kiusut nuusutama ja võttis saadud käpa-ähvarduse mõistlikult arvesse. IMG_3188IMG_3189 Natuke veel vaatas ringi, aga siis midagi ehmatas ja pani padavai tagasi oma toa suunas. Ma ei jõudnud veel imestadagi, kuidas ta õiget ust teadis, kui ta juba väga nõudlikult sissesaamist palus 🙂 IMG_3190-001
Hea küll, esimene kord las olla siis nii põgus. Järgmisena võtsin kaasa Andy, kes on oma toas väga inimsõbralik pugeja ja miilustaja. Diivanil avastas ta kohe mõnusa tekikuhila, kuhu varjuda. IMG_3195
Praegu istub Andy diivani all. Aktiveerub õnneks suleridva peale, nii et lootust on, et saan ta suurema taga-ajamiseta omade juurde tagasi, aga lasen tal rahulikult harjuda sellega, et maailmas on ruutmeetreid veel 🙂

Tublid lapsed

Pesakond sai eile esmased vaktsiinid. Oli üks tegelane, kellel oli selles asjas oma arvamus – hammustav Vienna. Aga ei midagi hullu, oli lihtsalt väike väänik. Poisid olid vapramad. Kiibid on nüüd kõigil ka ja passid muidugi. Eile õhtul olid põnnid natuke vaiksemad ja magasid rohkem, aga täna oli toidujärjekorras juba tavapärane tunglemine. Kui ma pehmet toitu serveerin, siis tuleb ka arematel julgus nurga tagant välja ja ei hoita enam peitu, vaid võetakse ilusti järjekorda. Andy ja Kelmi trügivad ja nügivad kõige rohkem.
Et päris ilma muredeta siiski ei peaks olema, otsustas põrandaküte lõpetada töö sobivasti külmade saabudes. Jääkülma põranda peal ei ole tore ei inimesel ega kassiperel ning kuniks asi korda saab, sain õnneks laenata radiaatorit. Julgen seda küll sees hoida ainult siis, kui olen kodus ja ärkvel, aga abiks on ikka. Panin ka põrandale tekke maha ja kassid said kohe aru, kus hea on – kobarduti radika lähedale või tekikestele.
.IMG_2891IMG_2907
Märk sellest, et viluvõitu on olla, on näha ka sellel pildil – mu kodukaksik ei maga mitte kunagi koos, ainult üksikud korrad aastas. Siis, kui soojust napib (mulle meeldib jahe tuba), poeb triibik suure punase külje alla.IMG_2901

Veel üks oluline fakt – Depeche oskab siiski nurruda 🙂 Mõned päevad tagasi süles magades tuli esimene tasane põrin. Ilmselt ta ei saanud ise arugi. Siis nurrus ta kodukassile ja eile õhtul isegi täiesti ärkvelolekus pärast pikki paisid ja palumisi. Ta on küll ainus, kes niisama möödaminnes pai tehes nurruma ei hakka, aga märgatav areng siiski.

kood Andyga

kood Andyga


Kratasipuu on nad jõudnud oma väikeste küünte ja hammastega üsna ära ribastada, peab hakkama uut otsima. Sain järjekordse kinnituse, et odav asi ei ole hea asi.

Söövad ja mängivad

Põrsaste moodi pehme toidu sisseahmamine on nüüd kohale jõudnud ja kausid tühjenevad nagu tolmuimejat kasutaks. Isegi krõbinad lähevad juba loosi. Eks energiat kulub mürgeldamisele omajagu. Julgust tuleb samuti väikeste sammukestega juurde, kuigi veel kiiremate sammukestega vuditakse mu eest ära. Kui ma maha istun ja põnnidega mängima hakkan, siis ununeb ettevaatlikus ära ja tüübid jooksevad üle mu jalgade, hüplevad nagu pöörased ja teevad uhkeid saltosid.
IMG_2736

IMG_2743

IMG_2756

IMG_2723

IMG_2719

Niimoodi vaatab mind väike nupsik Duran, kui lastetoa ukse lahti teen:
IMG_2591
Ja selline on sügavas unehõlmas Durani ninakene. IMG_2621
Duran naudib täiega süles magamist. Kui ta muidu on kõige kartlikum, siis sülle võttes piisab kahest paist, kui ta nurruma hakkab ja ennast mõnusasti magama niheleb.
Tõin neile uue mõnusa puuvillase pesa, kuhu kohe uudistades sisse poeti, aga rohkem otsas trambitakse nagu arvata oligi
IMG_2701

IMG_2705
Ja siin on õhtuse süleseansi lisategevus – Andy tutvub kodukassiga.
IMG_2609