Järgmised sammud

Hipsik on niinii tubli! Nagu päris kass, ainult väike 🙂
Tegelikult on ta praktiliselt koduvalmis – omale tuttava inimese süles jumaldab olla, nurrub täistuuridel ja on imeliselt pehme ja mõnus. Ei pea ma teda enam tekikookonisse mässima, vaid lihtsalt võtan. Tuleb paikäele vastu ja puksib (natuke hammustab ikka ka).
Kui olen kodus, lasen tal lahtiselt olla ja siis ta teeb oma luuramismänge ja kappab ringi. Kätte saan mõningase taga- ehk nurka-ajamisega ja kavaldamisega, aga pole võimatu.
Mõned pildid puurivabast Hipsikust ja tema sõpradest.
IMG_0284

IMG_0286

IMG_0290

IMG_0291

IMG_0298

IMG_0307

IMG_0309

IMG_0317

Toas kablutamisest veel pilte pole, vahel tahaks fotokavaba kätt ka kasutada ja liikuda muudmoodi kui põrandal roomates 🙂

Nii asjalik!

Hipsik on nii võluv ja asjalik kassipoeg. Imelik, miks ma natuke aega arvasin, et ta võiks olla midagi muud – näiteks kangekaelne ja arusaamatu 🙂

Ega väike susin ja näksamine pole kuhugi veel päris kadunud, aga asemele on tulnud kiire kohanemine, peaga vastu kätt puksimine, lõputu nurr ja julgus olla üks tubli julge väike loomake endast kaks korda suuremate hulgas.

Tegin eile puuri ukse lahti ja jäin jälgima, mis saab. Hipsik kaua ei oodanud, hüppas välja ja asus uusi võimalusi avastama. Kassidega oli tutvus läbi puuri juba ammu olemas, nii et mingit kaklust või kallaletungi ma ei kartnud. Hipsik asus kohe kõige saadaolevaga mängima ja muidugi nuusutas kõik kohad üle. Suured kassid loomulikult tunglesid ka kohe vannituppa ja Hipsik neid sugugi ei kartnud. Tema arvas, et hakkame kohe koos maadlema ja mängima. Kui aga AD tegid kiiremaid liigutusi, siis Hips tõmbas jalad kangeks, varbad laiali, külje ette ja põrkus niimoodi edasi ja tagasi 🙂

Esialgu piirdusime ühe väikese ruumi avastamisega, kuigi korraks lidus ta ka elutuppa. Süleseansiks sain ma ta mängukavalusega ilusti kätte ja ööseks jäi ta kinnise ukse taha, aga juba lahtise puuriga. Hommikul ringutas ta mulle puuri pealt tekihunniku otsast rõõmsalt vastu.

Reedel sai Hipsik ka esmase vaktsiini ning kiibi. Avasime transpordikasti pealtpoolt ja rätiku all toimetades läks kõik vaikselt ning intsidentideta. Arst vaatas üle ka Hipsiku nabasonga, selle väikese asja saab opitud koos steriliseerimisega.

Aga niimoodi kujunes siis esimene puurist vaba õhtuIMG_0197 IMG_0199 IMG_0206 IMG_0225 IMG_0230 IMG_0233 IMG_0236 IMG_0244 IMG_0246 IMG_0251 IMG_0252 IMG_0255 IMG_0256 IMG_0258 IMG_0259

16 päeva

Hipsik on minu sõber olnud nüüd kuusteist päeva. Mina tema sõber veel päris ei ole. Meil jätkub teema – süles nurr ja miilu, puuris edasiminek puudub. Kui ma poolenisti puuri ronin või eemaltki lähenen, siis hakkab üks vingerdamine ja ärevus pihta. Puudutamist ei taha, aga kui õnnestub mitu paid järjest ära teha, hakkab nurruma. Kui saab, siis endiselt hammustab. Vahel saab ka, ma ei jaksa kogu aeg trikitada.
Mis ma veel teada olen saanud. Hipsikule meeldib:
-üle kõige mängida ühe kummist võdiseva ussikesega
-mänguasjad viia varem või hiljem veekaussi
-süüa toorest lihakraami
-patsutada läbi puuri suuri kasse
-panna oma nina vastu minu nina, seda siis süles nurruhoos.

Hipsikule ei meeldi oma peegelpilt. Ja rohkem asju ma ei teagi, mis talle ei meeldi. Jah, veel muidugi see inimene, kes ronib puuri.

Tulles kaalus Hipsik 1,6 kilo, nüüd juba täpselt 2. Nädala pärast vaktsineerimisele. Ma juba kujutan ette, mis triangel kliinikulaual pihta hakkab. Kõik saavad hammustada ja toimub põgenemine.
IMG_9709

IMG_9829

Hammustaja

Meil on üks samm edasi, kaks tagasi. Noh, ei midagi hullu, aga tüdruk on kangust täis ja ajab ülegi. Natuke selline kahestunud ka 🙂
Näiteks võib ta nurrumise saatel muudkui hambaid mu kätte vajutada. Sedasi õrnalt ja rahulikult. Ka paitades puuris keerab pead ja hammustab. Ma keelan ja ma ei luba, aga nii see nüüd on. Omamoodi armas ja natuke tüütu ning loodetavasti läheb üle.
Süleseansid on meil mõnusad – hakatuseks premeerin vitamiinipastaga, siis mõned paid ja juba põriseb. Siis sirutab varbaid ja jälgib kasse. Sätib ennast magama ja niheleb mõnusatesse asenditesse. Aga vot siis, kui ma tahaks teda jälle sisse pakkida ja puuri tagasi viia või ei lõpeta Triinu rõduukse kaapimist ja pean tõusma, siis ma pean olema aeglane, osav ja kaval ning otsima vaba rätikunurka sissemässimiseks. Kui kohe ei leia, saan jälle hammustada, sest ma pean teda ju kuidagi kinni hoidma. Hipsik aga ehmatab, kui ma teda liigutama hakkan ning kukub rapsima. Ja ta ei ole enam sugugi väike, vaevu hakkab jõud peale.
Hipsik on mulle paras väljakutse, eks näeme, kes võidab. Puurist lahti lasta veel küll ei saa, ei hakka mina teda mööda vannituba taga ajama ja käsi veristama (küüned viitsisin küll lõpuks täna ära lõigata).

Hammustamise stiilinäitedIMG_9783
IMG_9797
Olen nunnu ja hea-stiilinäideIMG_9789
Paar lähikaadrit
IMG_9805
IMG_9801
Ka fotoka käepaela võib hammustadaIMG_9821
Ja nii juhtub siis, kui ma saan ehmatamise karistushammustuse ja vastutasuks kiire kookoni tekitanIMG_9823

Hipsik harjub, aeglaselt

Natuke vastuoluline tegelane. Võtan sülle, paari minuti pärast järgneb nurr, natuke kaelavenitamist ja ringiuudistamist ning siis tuleb juba magus uni. Ei pea kinni hoidma ega midagi. Ainult paita ja imetle. IMG_9511
Kui Hipsik on aga puuris, siis on tükk tegu, et teda sülle saada. Teeb ennast kangeks ja kipub vingerdama. Teeb nägu nagu hammustaks (kui, siis imeõrnalt). Saan teda ka palja käega võtta ja paitada ammugi, aga kuna peab olema sujuv ning rahulik, siis ma parem ei riski. Sest puur on kitsas, mina sinna hästi ei mahu ja kassike on ettearvamatu.
Mängimisega katsun talle samuti selgeks teha, et ma olen hea ja minuga on lõbus. Aga ilmselt läheb veel aega kuni ta seda uskuma hakkab.
IMG_9593IMG_9544
Ülejäänud kamba jaoks hoian vahel ukse lahti, las nuusutavad ja tutvuvad
IMG_9595

Nurrrrrrrr!

Eilsel pikemat sorti süleseansil juhtus see, mis tavaliselt nii kiiresti ei juhtu. Hipsik hakkas nurruma!
See on imeline tunne, kui tänavalt tulnud, inimesega harjumata kassipoeg või suurem kass teeb oma esimese nurrupõrina. See on just see laeng, mille najal mina jaksan ja tahan tänavakassidega tegeleda.
Muidugi ei tähenda kaks nurru (täna oli teine, natuke väiksem) seda, et harjutamine ja harjumine on lõppenud. Kaugel sellest, Hipsik pelgab mind puuris endiselt elu eest, kuigi teda saab kenasti paitada. Samuti ei tohi ma teha ühtegi äkilist liigutust, sest muidu kaotan kohe oma usaldusväärsuse. Aga nurr on olemas ja ma olen selle üle niinii rõõmus! 🙂

nurrumise asend

nurrumise asend

IMG_9455IMG_9464IMG_9468
natuke tuli uni ka peale

natuke tuli uni ka peale

aga puuris tagasi on nii

aga puuris tagasi on nii

Tere Hipsik!

Hipsik sündis Kalamaja tänavatel ja ei lasknud sugugi tema käpakäiku jälgival heal inimesel ennast kinni püüda. Aga ühel päeval (õigemini öösel) oli ta käes ning 09.07 kolis ta hoiukodusse padjale ja pasteedile. Ta sobib ju minu juurde imehästi – mustvalge ja arglik. 🙂
Hipsik jõudis tänaval saada juba umbes kolm ja pool kuud vanaks. Tema sünnipäev on 27.-28.03. Tegu on armsa tagasihoidliku tüdrukuga, kes praegu hirmsasti kardab. Hirmus on süles, hirmus on suleritv, natuke vähem hirmsad on ukse vahelt trügivad kolm suurt musta liigikaaslast-sõbrakandidaati. Mina olen muidugi kõige hirmsam.
Hipsik mind lüüa ei taha, parem põgeneks susisedes mööda puuri kuskile kaugemale ja kõrgemale. Kõige kõrgemal riiulil oma hoiupuuris ta muudkui resideerubki. Aga kui panen konservikausi maha ja korraks ära lähen, siis on sekundiga põrandal ninapidi kausis.
Süles olen saanud teda veel vähe harjutada, aga paitada lubab ta ennast peakese kandist küll. Ma väga palju lõdvemaks tekikookonit lasta ei saa, sest ta paneks kohe ajama. Aga küllap saab ka temast varsti sõberkass. Kas protsess on pikk või vähem pikk, eks seda näitab aeg (mida mul võiks rohkem olla).
Hipsik oleks natuke nagu Kas-Kasseri klannist pärit. Näomuster on sarnane ja mõlemal on mustal sabal vahva valge ots. Noh, esialgu ma neid omavahel ei tutvusta.
Siin on esimese 3 õhtu fotod

alles 10 minutit oleme tuttavad

alles 10 minutit oleme tuttavad


valge sabaots näitab ennast

valge sabaots näitab ennast

AD näitavad ennast

AD näitavad ennast

kui hirmus!

kui hirmus!

silmad veel suuremaks

silmad veel suuremaks

kuskile pole ennast peita

kuskile pole ennast peita

no pildista siis...

no pildista siis…

natuke varbasirutust

natuke varbasirutust

tulin korraks sööma

tulin korraks sööma

aga põgenen kohe

aga põgenen kohe

kastitäis gurmee-kassipoega

kastitäis gurmee-kassipoega

lihtsalt väga armas

lihtsalt väga armas

Kui kassilapse nimi mulle ennast ilmutas, vaatasin, mis internet ütleb. Palun väga – kodumaine mähkmesari. 🙂 Aga no las olla, ega kõigile ei jätku originaale.