Head und, Trini!

Jätsin eile Triniga hüvasti. Ma ei olnud selleks valmis. Ei saanud selle mõttega harjuda ja ei osanud piisavalt hinnata iga viimast kui kodust hetke.

Trini neerud olid haiged, olen sellest kirjutanud. Elasin rumalas ja vales usus, et see on tema eripära või et mis seal ikka. Ma ju ei näe midagi sellist, et ta oleks haige. See oli tõsi – kuni viimase hetkeni Trini ei näidanud mulle, et tal oleks kuidagi halb.  Ma küll ei  soovinud talle aktiivselt kodu otsida, sest ise võib ju silmaklappidega elada, aga teistele ei saa varjata.

Mul oli kodus üks rõõmus, naksakas, mänguhimuline ja aina enam paisõber kiisu. Naljakas vorstikujuline tegelane, kellele meeldisid väga omad joped, need tuttavad sabad (uustulnukad mitte). Triiton eriti, temalt luniti peapukse ja sõbralikku kasukapesu. Mina meeldisin talle ka aina rohkem. Trini tuli viimased kuud mu juurde hommikusse voodisse, nihkus aina lähemale ja ootasi oma sügamist ja paisid. Sai muidugi ka, sest ma olin tema arengu üle nii rõõmus. Trini sai minult alati pai, kui ma tema pesakohast möödusin. Trini väristas aina oma sabakest, kui ootas köögis oma lemmiktoitu. Ta oli nii armas ja tore kass.

Möödunud nädalavahetusel olin palju kodust ära ja sellepärast ei saanud kohe selgust, kes siin majas oksendab. Jälgisin kasside käitumist ja ikka ei aanud aru. Pühapäeval nägin ikkagi Trinit oksendamas ja leidsin teda pikutamas riiulis, kus ta kunagi ei käinud ja külmkapi peal, kus ta kunagi ei käinud. Samas liikus ta ringi, ei olnud apaatne. Lasertäppi jälgis huviga ja patsutas käpaga, aga ei teinud oma tavalist jooksu.
Oh see tema punase täpi jooks. Kui palju ma mõtlesin, et pean filmima seda tema arutut kihutamist. Proovisin, aga ikka keegi tormas vahele ja nii jäigi. Veel reedel jooksis ta oma hullu galoppi ja ajas mind naerma…

Pühapäeva öösel ma ei maganud, ärkasin oksendamiste peale ja süda jäi ärevalt kloppima.
Hommikul helistasin kliinikusse ja sain õnneks vabanenud aja. Pidin vaest looma jälle taga ajama, aga esimest korda läks ta ise puuri, kui selle tema juurde panin. Olin küll mures, aga ikka lootsin, et ehk on karvapall, ehk on võõrkeha, operatsioon oleks halb, aga sellest saab ju enamasti üle. Süda kloppis aga edasi ja kuna mul üks neeruhaige oksendaja juba kodus on, siis see mure hoidis minust konksuna kinni.
Kliinikus oodates sügasin Trinit läbi puurivõre ja ta vajus kuidagi kössi. Aga ikka veel ei osanud ma karta.

Mõne tunni pärast arst helistas ja andis teada, et Trinil on halvasti ja et eutaneerimine oleks kõige õigem otsus. Kuna ma ei viinud Trinit selle teadmisega, siis ei olnud mul muud tunnet, kui et pean saama hüvasti jätta. Kliiniku ees hingasin mõned minutid ja juhatatigi mind tema juurde. Ta oli uimane ja looritatud silmadega, sest uuringuid pidi narkoosis tegema. Paitasin teda ja rääkisin kõik head sõnad, mida suutsin. Trini elas minuga neli aastat ja hüvastijätt oli täpselt nii raske nagu arvasin.

Tuli arst ja selgitas veelkord, mis Triniga oli. Ma kõike ei suutnud fikseerida, aga oksendamine hakkas siis ikkagi neerudest, need enam ei töötanud. Üks neer oli väga väike, 2,4 cm, teine ülisuur, koos vedelikuga. Neljanda astme neerupuudulikkus, struktuur pea olematu. Kreatiniin ülikõrge (1000, 1200, ei mäleta). Kopsude pilt oli ka kahtlane, hallikas. Põiekivid, mida oleks pidanud opereerima, aga kahe arsti konsultatsiooni ja minu nõusoleku tulemuseks oli otsus, et seda ei ole mõtet teha nende neerudega. Võimalik, et tal oli ka lümfoom. Väike vapper Trini oli vägaväga haige, aga välja näitas seda ainult paar viimast päeva.

Väike vapper Trini säästis mind ja ennast ravimiste keerukusest, sest tabletivõtjat temast ei oleks saanud ja kui teda oleks pidanud ravima, siis oleks ta ilmselt pidanud jääma elama vannituppa. Ta säästis mind pikast murest kantud ajast, lubas olla endaga viimased hetked ja andis mulle paljupalju ilusaid mälestusi.

Trini ei saanudki päris koju, aga ta ei teadnud seda. Tema teadis, et ta on kodus ja et tal on inimene, kes hoolib. Tema elu jäi lühikeseks, aga viimased neli aastat oli ühe endise tänavakassi jaoks kõik hästi, kui tervisemured kõrvale jätta. Olid aknalauad, voodi, pesad, sõberkassid, täis kõht, mängud ja paid.

Trini läks üle vikerkaaresilla 01.06.2020.