Projekt “Adamsoni tänava kuur” on lõppenud

Kirjutab väga õnnelik kassipüüdja, täiesti vastupidise emotsiooniga eilsele 🙂

Tegin täna silmad lahti kell 3:38, linnud laulsivad otse kõrva, keegi trampis üle minu ja enam magama ei jäänud. Tõusin üles, kohv ja hommikusöök ning kell 6:15 oli lõks juba valmis pandud. Varahommikune kevadine Pelgulinn ja Kassisaba on väga ilus koht jalutada, sirelid õitsevad ja näha on ainult inimesi koertega.

Paljudele kohtumistele lisaks tuli täna veel üks imelik onu minuga jutustama, arvates, et ma olen kojanaine vms. Palusin tal lahkuda. Eile õhtul kassipojapüük ei õnnestunud, aga poolteist tundi veetsin koos 87-aastase proua Saimaga, kes Tähnit on toitnud ja vajas kuulajat. Ta oli väga tore, tõi mulle karulauku, šokolaadi ja 20 eurot kasside aitamiseks. Ma eelistan küll olla omaette, aga see aeg möödus märkamatult. Hea on kellelegi head meelt teha, kui kinnitasin, et ei jäta seda püüdmist pooleli, läheb kaua läheb. Eile sõitis hooga hoovi üks naine, nägi mu jõuetult rippuma jäänud käsi, lõksu ja palus vene keeles vabandust 🙂 Ära läks ta juba hiilides, kui nii võib autosõidu kohta öelda. Ka on mulle pakutud võtmeid, minu kõrvale enamvähem sätitud alkoholi tarbima, olen pidanud aru andma, mis ma seal passin ja nii need tunnid on kõik veerenud.

Tänahommikune proua Ilme vastasmaja aknalt aga andis mulle ajalehed, mille olin maha unustanud. Eesmärk oli lõks maskeerida nii teistsuguseks kui võimalik. Katsin selle oma vana rohelise võrguga, mis enne rõdul käis. Tegin konservist raja.

Kassipoeg näitas end kiiresti ja enam ma istuda ei suutnudki, hakkasin aga mööda tänavat edasi-tagasi tammuma ja piilusin ainult põõsast, et ta mind ei märkaks. Väike triip istus lõksu ees, läks ära. Tuli tagasi, sõi natuke puuri eest, läks ära. Tuli tagasi, läks poolde puuri, sõi, läks ära. See, kui ta seal puuri sisse ja välja jalutas oli nagu keegi mängiks mu närvikeeltel viiulit. Palusin mõttes kõiki taevaseid ja maiseid jõude, et ma saaksin oma eilse eksimuse andeks ja et väike kassimugul saaks päästetud. Vahepeal täiendasin rada väikeste ampsukestega, et ta kõhtu täis ei saaks.

käis issiga mängimas korraks

Kui oli möödunud umbes tund ja veerand, ei pidanud triibuke enam näljale vastu ja läks lõpuni. Lõks läks kinni ja mina startisin põõsast nagu kolmikhüppaja olümpiamängude finaalis. Toiduluuk oli kinni, suur luuk oli kinni. Lina peale.

paps jätab hüvasti

Jälle kutsusin appi Triitoni kasuema, kes mängis ümber terve pere hommikused plaanid ja tuli. Teda oodates ootas ka kassiisa koos meiega. Ta on väga tore loomake, aga kunagi ei ole olnud näljane. Kahjuks on palju hädalisemaid kasse nii palju, et tema püüdmisele me esialgu ei mõtle. Teda toidetakse kindlasti, viidi mind kurssi.

Juhtus veel üks hetk, kus süda jäi nagu korraks seisma. Tõstsime Kassijaama ees lõksu maha, kui see takerdus natuke katusesse. Anu ütles, et vaata ega midagi lahti ei tulnud. Ma ei tea, kas ma oleksin vadanud muidu, aga nii oligi – toiduluugi konks oli lahti tulnud selle nihutamisega, aga seda lina alt kohe ei näinud.
Õnneks oli pojake teisepool otsas ja ta ei saanud võimalust pageda autosse ega tänavale. Kõik on tasakaalus, eilne ebaõnn asendus tänase õnnega. Ja aitäh ka siitkaudu Anule kogu hindamatu abi eest!

Väike triip ronis lõksust vudinal kohe oma õe või venna juurde.  Kas nad on poisid või tüdrukud, pole jõudnud veel vaadata.

Kuidagi täitsa teist nägu ja tegu on kui Tiksu ja Fiksu. Padi ja Pasteeti kolivad nad, kui TF on puuri vabaks teinud.
Nüüd jääb veel üle kõigile Adamson Family triibikutele kodud leida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.