Paar pilti Leilast, kes võtab kogu oma julguse kokku ja tuleb päris minu juurde, kui arvab, et mul on talle midagi head pakkuda.
Läheb kohe ära, kui käe sirutan. Ja tuleb tagasi.
On ikka üks eriskummaline kassike. Ei taha olla sõber mitte üks raas, aga väga armas ikkagi.
Leila ja kogu ülejäänud kamp aga tänab rõõmsal meelel uue saadetise üle blogilugejalt! Konservid on käes, suur aitäh, varud hakkasidki otsa saama 🙂