Triitonil on võimalus

22.02 läks Triiton koju. Kuidas tal seal läheb ja kas ta sinna jääb, näitab aeg. See ei ole veel hurraa!-postitus, vaid selle sündmuse jäädvustamine, nagu päevikutes ikka tehakse.
Triiton peab kohanema kahe mustvalge kassipoisiga. Triiton peab üldse kohanema ja see on talle väga raske. Esialgu elab ta eraldi toas koos ühe inimkaaslasega ja kõige uuega harjub rahulikult, väga väikeste sammudega. Midagi dramaatilist pole seni juhtunud, söömisega on natuke kehvasti, aga väikesed salajased tiirud uues toas on juba tehtud.

Triitonil on raske ja minul ka. Triitoni kojumineku mõte hakkas ilmet võtma alates näitusel käimisest, kuigi otseselt sealt ei tulnud pakkumist. Sellest on juba tükk aega ja mul on olnud võimalus pikalt kaaluda, mis on õige. Kaalusin välja, et õige on koduotsiv kass koju saata ja unustada need teised mõtted “mis oleks kui…” Kuigi olen juba ammu otsustanud, et päris oma kasse mulle enam ei tule, on sellist külma kalkuleerimist ikka väga raske teha, kui tegu on kaks aastat ja üheksa kuud sinuga koos elanud, sinu taltsutatud ja südamest armastatud loomaga.

Lihtsamaks tegi see, et kodupakkuja on tõesti usaldusväärne, armas inimene, hea hing. Varasemast tuttav Kassijaama sõber ja Loomasõber, tõesti suure tähega. Ega ma vähemaga lepikski. Ja muidugi on selge, et kui kassid koju ei lähe, on väga keeruline kedagi uut aidata.

Kui katseaja algus hakkas lähenema, kallistasin Triitonit igal võimalusel ja rääkisin nagu poolemeelne talle kõva häälega, mis plaanid meil on ja et ma annan ta ära ainult sellepärast, et tahan talle parimat. Et nii on algusest peale mõeldud ja isegi kui alguses on kurb, on pärast kõik jälle rõõmsad.
Kui ma kolmapäeva õhtul magama sättisin, tuli D mu juurde nurruma nagu ikka. Triiton ühines, sättis end mulle kõhule ja kohe saabus ka A (mis ei ole tavaline) ja litsus end kolmandaks. Kobasin telefoni ja jäädvustasin nii nagu sel hetkel õnnestus. Tunne oli selline, et vennad AD teavad, mis toimub ja tulid veel viimast korda kokku, minu juurde, sõbra juurde. Ma ei raatsinudki magama jääda ja lihtsalt ootasin, kuni nad ükshaaval lõpuks oma urgudesse kadusid. Terav silm märkab pildil ka Leilat.

Järgmisel õhtul röövisin Triitoni kohvikoore juurest ja viisin vannituppa, et ta oleks valmis. Meil oli veel aega. Paitasin, lohutasin. Ei nutnud. Tõstsin ta varsti transpordikasti ja läksime koos, sain tema ilusa kodu üle vaadata ja kahte toredat sõbrakandidaati näha.

kohe läheme, viimane pai

Kuigi see postitus on kurva alatooniga, olen ma väga õnnelik, tänulik ja rahul, et lõpuks ometi leidus ka Triitoni jaoks pere, kes teda tahab ja on valmis proovima.
Ka nädala pärast ei pruugi siiski olla veel selge, kuidas jääb.

4 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.