Ühe kassipoja lugu

Ühe kassipoja saatus on teinud selliseid uperpalle, et see kõik ei taha kuidagi minu sisse jääda. See ei ole päris minu lugu, aga olen olnud siin tükis üks kõrvalosatäitjatest, samas ka pealtvaataja. See on ajanud nutma ja naerma ning teinud mu südame veel auklikumaks.
Ette rutates ütlen, et lõpp (kuigi lõplik lõpp ei ole veel käes) on õnnelik.

Juulis tuli meie MTÜ postkasti abipalve kassipere kohta, kes ühe talu vanas rehielamus olid välja ilmunud. Kirjutajast sai selles loos väga tähtis tegelane, nimetan teda edaspidi Heainimeseks.
Mina sattusin sellele kirjale vastama, vastates nii nagu sel hetkel seda teha sai. Tavaliselt tähendab sellisele murele meie vastus püüdmispuuri laenutamist, koduotsingute kuulutamist, nõu andmist. Hoiukohta pakkuda meil ei olnud. Kuu hiljem saime uue kirja, kus oli juba viimane aeg tegudele asuda.
Heainimene oli kirjades üsna emotsionaalne ja tundis end oma mures üksi. Samas oli aru saada, et ainult väike tõuge veel ja kõigega saab hakkama. On äärmiselt positiivne, kui abipaluja on ise ka abipakkuja. Nii siin ka oli, Heainimene oli väga paljuks ise valmis, peaasi, et keegi teda natukenegi aitaks ja suunaks. Mina sattusin olema rohke vaba ajaga, kodus oli olemas lõpuks pikka aega laenus olnud lõks, pisike näitusepuur, kahv ja kõik muu varustus. Sõitsime siis ühel õhtul koos sinna tallu. Olemas oli ka olulisim – esialgne plaan, kuhu kassipojad paigutada.

stardivalmis

Ei läinud kaua, kui esimene väike imearmas karvik läks vana rehielamu laka peale pandud lõksu. Seadsime talle koha valmis ja mul oli aeg tagasi koju sõita.
See poja leidis tänu oma imelisele välimusele pildi avaldamisest mõne tunni jooksul oma kodu. Abiks oli ka see, et Heainimene käis temaga kohe järgmisel päeval lähimas loomakliinikus ülevaatusel. Pisike Miina sai heasse kodusse, selles sain ise veenduda.
Sama nädalavahetuse lõpus läks lõksu teine kassipoeg, Mikk.

ehmunud Mikk, paar päeva pärast püüdmist

Tugevam, kurjem kui õde, aga kohutavalt armas karvik. Heainimene oli juba välja koolitatud, sai Miku kantseldamisega hakkama ja kolis temagi ajutisse hoiupaika sealsamas talu lähedal, Heainimese korraldatud kohta. Mina käisin mõni päeva hiljem kohal turjarohtu panemas ja pilte tegemas. Kassipoegadele koduotsimiseks olid kuulutused kohalikus vallas juba üleval ja varsti oligi üks huviline kohal, kes tundus Heainimesele igati ok koduna. Oli valmis harjutama ja harjuma, tubaseks kassiks jätma. Tore uudis oli see, üks hingeke jälle päästetud, mõtlesime.

Vähemalt üks kassipoeg vajas veel püüdmist ja Heainimene sõitis igal nädalavahetusel püüdmispuuriga tallu. Kahjuks aga ei ole enam kolmandast teateid ja ka ema ei näita ennast. Kassiemaga proovime varakevadel uuesti tegeleda. Kõiki ei saa päästa, jälle pidi seda kurba tõsiasja kordama.
Niisiis, Mikk oli uues kodus, Heainimene palus kindlasti öelda, kui on mingeid muresid ja uuris ikka kassipoja käpakäigu kohta. Vastused jäid aina napimaks, kuni lõpuks selgus, et Mikk, viibides üksi kodus olnud teismelise lapsega, kukkus kolmandalt korruselt aknast alla…
Selle kohta vaikiti mitu päeva ja siiani pole selge, millal Mikk tegelikult kaduma läks. Kui ma sellest kuulsin, siis ma nutsin kodus kõva häälega. Abitult, jõuetult, vihaselt. Samad, kui mitte raskemadki tunded olid Heainimesel. Ütlesin talle ja mõtlen seda siiani, et süüd ei tohi tunda kassi andja, kui süüdi on võtja.  Inimeste sisse ei näe, lubadused ei maksa pahatihti midagi ja vahel lihtsalt ei ole õnne… Jälle käis peast läbi mõte, et ma ei taha kassidega enam tegeleda, ei taha. Ei taha seda valu ja ängistust.
Ma ei ela loomulikult kaasa niimoodi igale kadunud kassile, see ei ole võimalik, aga Mikk oli natuke nagu minu jagu ka.

Esimesel võimalusel, see oli (vist) neljandal päeval pärast kadumist läksime koos otsima. Mõlemad jätsime oma plaanid kus see ja teine, läksin kahvaga bussi peale ja alevis saime kokku. Esimese asjana palusime kuulutused teha, seda polnud sinnamaani ette võetud. Käisime läbi keldrid, aiamaa, kõrval asuva ehituspoe hoovi, kõrvalhoovid. Otsisime, kutsusime, rääkisime naabritega. Otsisime kahekesi, ilma omanikuta, keda ei olnud kodus. Ainult see laps/teismeline, kellega mõistlikul kombel suhelda ei saanudki. Juba eelmisel õhtul sinna jäetud lõksu Mikk ei läinud. Pärast mitut tundi tulutut otsimist loobusime. Võimalusi peituda oli liiga palju ja möödunud aega samuti. Heainimene pani ise kuulutused kohalikku FB gruppi ja paberajalehte. Lubasime vaevatasu. Tuli mitu vihjet, aga mitte õiget. Ma ei osanud ega julgenud midagi loota, olin lihtsalt kogu aeg kurb. Mõtlesin, et nüüd viies päev söömata, nüüd nädal külmas ja vihmas. Ja nii edasi…  Aga siis tuli veel üks teade! Karvane väike kass, tutid kõrvades, kadumiskohast 500-600 meetrit linnulennul oli ühte kuuri ilmunud ja käib seal söömas.
Süda tegi jõnksu, aga head tunnet ei olnud, lihtsalt lootus tekkis.
Heainimene sai viia lõksu sinna järgmisel päeval ja kui tuli teade, et Mikk läks lõksu ja “ma sain ta tagasi!”, siis ma nutsin jälle. Hommikul nutsin tulekahjus hukkunud kassidest kuuldes ja hiljem juba Miku pärast õnnepisaraid. Nii palju silmavett viimasel ajal… Pealtnäha Mikul vigastusi ei paistnud. Vapper väike kassipoiss oli lõpuks jälle soojas kohas, täis kõhuga. Kuidas ta küll võõras kohas ilma emata hakkama sai… Kassid, ka kõige pisemad, on ikka palju visamad kui me arvatagi oskame.
Mikuke tuli enne uude hoiukodusse kolimist ööpäevaks minu juurde. Juba teadsin, et ta oli vahepeal nurruma õppinud. Nii oli tõesti. Kuigi väga kartlik, oli ta nurrumas kohe, kui teda puudutada. Süles oli pehmelt ja mõnusalt.

Kui õnnelikud me koos tema päästjaga, armsa ja tubli inimesega oleme nüüd, et Mikk sai elus uue võimaluse ja pääses selle halva, hoolimatu pere käest. Olen lisanud selle inimese ühingute musta nimekirja ja kahjuks küll liiga hilja, kuid hilisem kohalikust kandist tehtud uurimine selgitas tema veelgi mustema loomapidamisajaloo.
Mikuga käisin juba ka kliinikus, ta sai esmase vaktsiini ja ülevaatuse. Kukkumisega on üks titekihv natuke kannatada saanud, aga muidu on ta üks õnnelik kolmekuune kassipoiss ja me teeme kõik, et tema elu oleks edaspidi ilus ja hea. Kui Mikk on uues hoiukodus kohanenud, hakkame talle uut kodu otsima.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.