Veel üks Koma kodukiri

Loen kirja Koma kodust nagu head raamatut, nagu õnneliku lõpuga muinasjuttu. Ja usun, et on võimalik, et igal kassil (ka ühe silmaga) võib elus nii hästi minna.

Hommikud algavad tavaliselt sedamoodi, et Koma poeb magamistoa uksest sisse ja teeb õrnalt paar küsivat prääksu, et kas süüa ja pai täna ikka ka antakse või peab vaene väike loom üksinduses ja näljas kannatama veel mõne minuti. Seda muidugi päevadel, mil Koma on pisut energilisem. Vahel on ta laisk ja põõnutab rahus kusagil nurga taga tugitoolis, kuni kuuleb, et inimesed on hakanud end liigutama ja kostub liikumist ka juba köögi lähedusest. Neil puhkudel tuleb ta siis mingil hetkel suure müdinaga sealt kusagilt põõnutamise kohast ligemale ja kukub nühkima vastu sääri ja pööritama selili mööda põrandat, et ikka tuleks suur peotäis krõbinaid ja kausitäis vett, lisaks ka kõvasti pai, kõhu- ja sabasügamist igalt majaelanikult, enne kui kodanikud tööle vantsivad.

Päeval ilmselt magab Koma läbi kõik aknalauad, diivanid, tugitoolid, voodid, koridorid ja seinaääred, mille lähedusest ta möödub. Seda on näha temast maha jäänud karvatortide hunnikutest, millest saaks vabalt vist kuu ajaga vilditud vammuse teha, kui viitsiks koguda.

Õhtust aega ootab Koma muidugi väga, kuna inimesed hakkavad töölt koju tagasi jõudma. Siis saab kohe uksele vastu tulla, küsivalt otsa vaadata ja prääksuda. Noh, sest vaene väike loom näljas ja armastuseta terve päev otsa, jne. Siis aga saab jälle nõuda igaühelt pai ja kõhu- ja sabasügamist ja süllevõtmist ja seltsis olemist. Süüa ja maiust muidugi ka. Üldse armastab Koma seda, kui keegi on tal seltsis; siis ta saab seda kedagi rahus ignoreerida ja minna toa teise otsa tooli magama. Kui seltsiline on näiteks nädal aega reisil olnud, nii et Koma on käinud teised majaelanikud ainult jaopärast silitamas hommikul, õhtul ja enne ööd, siis on Koma väga-väga kurb; kui seltsiline reisilt tagasi jõuab, on Koma tal kohe uksel vastas ja tahab sülle ja paneb pea lõua alla ja nurrub, ja on terve õhtu diivanil süles või jala vastas, ei ignoreeri üldse. Aga see läheb paari päevaga üle ja siis saab Koma jälle rahus ignoreerida inimest, kes teda kaissu kutsub; tuleb taas ainult siis sülle, kui tahab.

Õhtune aeg aga on Komale selle poolest kõige toredam, et üks inimene logeleb enamiku õhtust oma sülearvutiga elutoas diivanil. Siis saab vedeleda diivanil inimese süles, külje all, jala juures, käia mööda arvuti klaviatuuri, kui inimene üritab sellega tööd teha, nuusutada kõik asjad inimese taldrikus üle, teha asja iga toanurga juurde ja kahtlustavalt üles vahtides prääksuda, piuksuda ja krääksuda. Ja inimesel saab käpaga sukast kinni ka haarata, kui see toas ringi liigub vahepeal, sest üks väike kass vajab jälle tähelepanu ja sügamist ja mängimist.

Mängimine on kõige toredam siis, kui inimene võtab karbiga eriti häid krõbinaid või siis ühe väikese vorstipulga kassidele ning siis loobib seda suure kaarega piki tuba, nii et Koma saab sellele järele joosta ja saaki püüda. Nii saab joosta vähemalt 30 korda edasi-tagasi piki tuba ja koridori. Pärast seda tuleb mõnus väsimus ja eriti vali nurr inimese külje alla väsinult tagasi räntsatades. Kui aga inimene enam mängida ei jaksa, siis saab ise ka mängida. Näiteks saab piiksuvat hiirt närida ja loopida ja sedamoodi jahtida mööda tuba. Saab ka inimese potitaimekesi käpaga toksida ja põrandale ajada. Pärast seda näeb taim vahel hoopis huvitavam välja. Suvi on praegu Koma meelest eriti tore, siis on toas igasugu kärbseid sumisemas; neid saab siis ka taga jahtida sööstudega üle nõusid täis laua või diivanil pikutava inimese kõhu.

Nõusid täis laual on ka tore käia uudistamas, mida kõike kaussides-tassides-taldrikutel leidub. Süüa neist aga midagi ei taheta. Ei kõlba Komale tuunikala õlis, ei kõlba suitsuvorst, ei kõlba juust, või, hapukoor, kassipiim, keedetud kana. Ainult tuunikala soolvees kõlbab, ja eriti lehkavad spetsiaalselt kassidele tehtud maiuskrõbinad ja -vorstikesed, ja vahel ka veidi sinki ollakse nõus sööma. Inimesel on aga mõnikord ütlemata raske ära mõistatada, kuidas üks väike Koma tänaval elades endal hinge sees hoidis, sest kohe mitte ei saa Koma igat singitükki endale suhu, kui hoolega ta seda ka keelega ei limpsiks ega käpaga suhu ei üritaks tõsta; singitükk peab olema väga täpselt õiget mõõtu, et Koma saaks selle omale suhu aetud. Isegi suuremad kassikonservi tükid tuleb kahvliga parajaks hakkida.

Kui inimene tahab magama minna, siis loodab Koma, et ei viitsita voodisse minna, vaid jäädakse laiale mõnusale diivanile magama; nädalavahetuseti seda ikka vahel juhtub. Diivanil miskipärast Koma nimelt leiab, et võib küll inimese kaisus tudida. Voodisse aga Koma kaissu ei lähe; võõristab vist suletekki. Magamistoas on Koma nõus magama ainult tugitoolis voodi kõrval. Aga diivani pleed sobib magamisel tagumikualuseks küll.

Sedamoodi siis mööduvad meie tavalised päevad Komaga. 🙂

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.