Suured rõõmud, väikesed mured

MMM-iga on suures plaanis kõik kenasti. Hästi on see, et nad kasvavad ja on rõõmsad-aktiivsed mängumutukad. Mirjam on võtnud teistele jõudsalt järele ja milleski peale kaalu maha ei jää, sellegagi vahe teistega ühe väheneb, silma järgi ei saagi suurt enam aru.

Mis siis muret teeb. Seda väikest.
See, et Mirjamil tuleb laiguti karv maha ja Mäuramil koonu pealt on paljas.
Esimene mõte on olnud, et seen. Olen juba kirjutanudki, et Mäurami koon lambi all ei helendanud. Hiljem aga avastasin Mirjami koivakestel paljad ketendavad laigud ja no võttis ikka kõhedaks, sest seenhaigus ühes hoiukodus tõesti veel puudub.
Kliinikusse jälle, lamp endiselt negatiivne ja proov läks kasvama. Esmaspäeval pandud igatahes neljapäeval veel ei kasvanud ja ei usu ka. Esmaspäevast alates on kassipojad ilma piimaasendajata, sest üks arvamine arstil on, et allergia sellele. Varsti saab nädal ilma, siis võib juba edasi oletada. Ka vitamiinipasta sain soovitusena tasapisi ära jätta, sest vitamiine said nad ka vedelikuna enne ja ehk on seda olnud liiga palju.
Kui piim jäi ära, sai minust poole kohaga kanakeetja, sest neid peeneid konserve nad eriti ei taha, aga sööma peab. Jätkasin Mirjami konserviga sundtoitmist, jättes küll ööd üha pikemaks, aga kui siis ühel hommikul Mirjam läks koos teistega kanakausi kallale ja toimus kolmekordne matsutamine, jäi suhu toppimine täitsa ära. Endiselt maksimum viie tunni tagant päeval serveerin neile konserve kui kanapüreed puljongis kui krõbinaid (kes neid sööb, ei näe, ei tea, aga natuke keegi sööb). Öösel saan juba kuus tundi jutti kenasti magada ka, aga unevõlg veel kimbutab. No mis siis. Eks ma siin katsetan üha pikemaid vahesid. Kisades jooksevad mulle vastu, aga konservilõpud on alles.
Keegi enam valesti ei pissi, va kui mina olin loll ja panin vana pesa, millel lõhn juures. Puhaste asjadega on nad korralikud tüdrukud.
Mäuram on endiselt jonnakas, aga meenutan Duranit – tema oli pesakonna tõrksaim ja pahuraim, aga mis on praegu – ronib kaissu ja nurrub naabriteni välja.
Kõik kolm on saanud ussirohtu ja kui Murjamil ma neid ei näinud, Mäuramil natuke, siis Mirjamil tuli neid ikka korralikult, terve junn kaetud vingerdistega ja järgmine ja tagumikust tolgendas niisamagi. Oeh-väkk-jube. Vaene kassilaps. Kes teab, võibolla just ussidest on need reaktsioonid.
Järgmisena saavad nad Profenderi turjale ja siis veel on vaktsiini ootamine.

Ma ei tea praegu, kui kaua nad saavad elada seal, kus nad praegu on. Kui varsti (ja see, et varsti, ma tean) enam ei saa, aga kodusid veel ei ole neil ega SS-il, siis on väga keeruline… Loodan, et meil on õnne ühel või teisel kujul.

Varsti kirjutan ka sellest, kuidas mind aidatud on, see on midagi, millest jõudu ja rõõmu ammutan.

Igatahes loovutasid SS neile lahkelt oma väikseks jäänud voodi, mille peale panin kratsilaua ja see on nüüd neile meelispaik – ikkagi kolm korrust kus all ja peal traageldada. 
Ühel päeval üritasin mäurameid veidi ohjeldada ja tegime natuke pilte. Nagu näha, siis kolme korraga eriti näha ei ole, sest keegi oli kuskil jooksus kogu aeg 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.