See, kes palju joob… on haige

Trinil sai aasta esmasest vaktsiinist ja olin juba mõnda aega mõtetes plaani pidamas, kuidas ma ta kokkulepitud ajaks kliinikusse saan. Kuna vannituba on kinni, siis on keerulisem veel. Ühtlasi olin otsustanud, et lasen teda ka natuke uurida, sest eriti nüüd kodus olles hakkas silma, et ta joob keskmisest rohkem. Päris kindlasti. Rääkisin kliinikus ära, et toon ühe hullukese söömata, ilmselt kahva sees ja palun võtke verd ja tehke mis vaja. Ja vaktsineerige.

Kätte jõudis see päev, mina maganuna kokku umbes kaks korda poolteist tundi tõusin, toitsin tited ära ja hakkasin Trinit püüdma. Süda klaperdas magamatusest ja ärevusest. Transakastiga ma olin teda juba varem meelitanud ja see vedeles toas mitu päeva kui mitte-kahtlusalune objekt, aga ei mingit õnne sellega.

Hakkasin siis otsima võimalust talle rätik peale panna, sest siis kui pea kaetud, saan üldiselt kõikide kassidega hakkama. Ei. Trini ei püsinud mitte kuskil paigal, vaid lendas ringi. Ahju otsast ajasin ta harjaga jälle alla ja lõpuks oli ta lõõtsutades aknalaual, aga ikka ära jooksmas, kui sentimeetrigi lähenesin. Kahv oli mul läheduses ja pärast veel mõnda stressirikast ringi oli ta kahvas, keerd peale ja enamvähem viskusin ise ka sinna otsa. Tegelikult surusin ta koos kahva võrguga rätiku abil transakasti ja ei hakanud riskima, et teda võrgust vabastada. Ruumi jäi, uks turvaliselt kinni ja mina ootasin kuni adrenaliin lahkus.

külmkapi otsast lendas üks karp

nii ta püsis, oli aega pildistadagi 🙂

valmis minema, lõpuks

Võtsin seekord takso, muidu bussi nr 33 juhid, kes mind ilmselt juba terve suve teavad Kolde pst ja Vilde tee peatustes ootamas kõigi mu kottide ja kastidega, oleks vaadanud, et nüüd on täitsa segi pööranud. Kassipojad olid ju ka vaja kaasa võtta.

Trini jäi sisse ja õhtul järele. Kui nägin juba vastuvõtus arvel pikka nimekirja protseduuridest ja kolmekohalist summat, passi ilma vaktsiinita, siis teadsin ilma arsti nägematagi, et asi on jama. Nutt tuli peale. Mitte Trini, ei taha, ei taha uut muret… Ma tavaliselt ei ole nii emotsionaalne, aga unepuudus ja närvipinge mõjuvad, mis teha.

Arst näitas mulle röntgeni- ja ultrahelipilte. Trini neerud ei ole korras, uh-s on näha nende selged piirjooned, mis ei ole ok. Analüüsis Crea on tõusnud, punases.  Aga… järgnes hiina keel. Trinil on ka midagi veresoontega, verevooluga. Seda aga ei saa narkoosis kassil korralikult analüüsida. Millekski peaks sõitma Viljandisse (südamega seotud uuring oli vist), millekski peaks võtma biopsia, neerust vist. Võib-olla on olnud insult, infarkt. Ei tea, ei ole näinud, Trini on olnud terve ja tubli, ainult joob palju. Kas mürgistust on olnud. Ei, minu juures pole olnud. Uriiniproovid läksid laborisse kasvama, enne ei tea ka seda, kas ja millist antibiootikumi peaks kasutama. Ilmselt kuu aega. Kuidas? Trini kord sööb konservi, kord ei söö. Ipakitine neerudele pulbriga. Tänaseks on selgunud, et natuke sööb, rohkem jätab alles.

Neerutoit on hädavajalik. Kuidas? Kõigi teiste kassidega. Triinu kusjuures peaks ka neerutoitu sööma, aga saab seda siis, kui saab ja elame sellega. Triniga aga sain arsti tõsidusest aru, et kohe ja peab. Kuna ma ei olnud väga adekvaatne, siis ma ei saanud pooltest asjadest aru. Käis läbi ka vaskuliit, aga selle ees oli rodu veel mingeid võõrsõnu. Kõik on “võib-olla”, kindlat diagnoosi ei ole veel. Niipalju kui ma arsti tunnen ja aru sain, siis meditsiinilises mõttes on lugu väga keeruline Triniga. Ja muidugi mitte ainult meditsiinilises mõttes.
Ma saan Trinit kõhu alt sügada, aga ma ei saa talle anda ravimit muud moodi kui toiduga. Ta ei luba mul end hoida, tekib paanika. Välja arvatud, kui ta oleks-elaks näitusepuuris, ma mässiks ta tekki ja maadleks-püüaks iga päev, võib-olla kaks korda päevas tableitiravi ajal, mõlemad oleksime hullus stressis. Kas ma üksi üldse saaksin… Ma ei tea, tunnen, et see ei ole hea mõte. Kas ma mõtlen valesti, kas kassi pärast peab seda ikkagi tegama? Kas ma saan hakkama? Mis tunne tal on, kui teised käivad vabalt ümberringi. Hetkel ma ei tea ka, kas ja millal järgmine kontroll on. Järgmine õudne püüdmine.

Eraldi hoiukodu Trinile? Kes teda tahab… Eks peab proovima.

Ainus, mida ma suudan välja mõelda, on see, et kui vannituba jääb vabaks, hakkan teda sinna meelitama ja kasvõi öösiti seal hoidma, et ta saaks oma toitu ja toidulisandeid. Ma ei tea, kas see õnnestub. Sinna läheb pealegi aega.

Ja see tähendab, et ma ei saa võtta uusi hoiukasse enam…
Öelge veel, et ei aja nutma.

Trini ei tulnud magamistoast välja enne kui laupäeva öösel. Püüdmine oli neljapäeval. Ju ta ikka liivakastis käis, aga süüa-juua panin talle voodi alla. Mõtlesin, et olen kaotanud kogu seni teenitud usalduse, aga ta oli pärast seda veel hellem kui enne. Kuni ma ei taha temaga midagi ette võtta.

Sel nädalal selguvad siis igasugu analüüside vastused ja saab edasi mõelda.
Minu kallis Trini

IMG_5796

kliinikust tagasi palja kõhuga

Ma ausalt ei tea, mis saab 😦

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s