“Aitäh anonüümsele annetajale!”

Tahaksin jutumärgid ära võtta ja öelda, et keegi kinkis meie MTÜ-le ootamatu summa või muu annetuse, aga tegelikult oli mul see au pühapäeval (kusjuures erakorraliselt, mitte planeeritult) Kassijaama minnes leida ukse tagant ootamatu kast pisikeste kassipoegadega seal sees.
Tuhat mõtet peas siblimas, mõned telefonikõned ja otsus nad võtta sündis, kuna ma ei suuda teisiti. Kui ma ise näen, katsun, siis olen müüdud…
Aga noh, ainult siis, kui mingigi võimalus on muidugi. Minu võimalus on, et just praegu on kõrvalkorter tühi. Umbes kuu aega, võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Mis pärast saab, tõesti ei tea. Ja tööle minna ma ka niipea ei saa niimoodi, heh 🙂
Tited kaasa, kaalule ja kuigi ma sain aru, et nad on väikesed, siis esimene kaal – 220 grammi ehmatas ikka päris ära. Teised olid natukene suuremad, suurim 280 grammi (järgmine päev kliinikus 328) aga kõik parajad kondiklibud. Koduste vahenditega siis putitasin neid järgmise hommikuni ja viisin ette teatamata kliinikusse. Hirmus paha on seda alati teha, aga teise kassi pidin nagunii viima, nii et võtsin siis üllatusmunad kaasa. Röövisin hulk väärtuslikku aega meie armsalt arstilt, aga teisiti ei saanud. Tibu, kes oli keskmise kaaluga, ei võtnud juba öösel jalgu alla ja oli väga nõrk.
Kanüülid ja turgutused sisse, kaalud kirja ja süstlad-värgid koju kaasa.
Nii ma siin siis jagan oma aega kahe sõimerühma vahel. Elu koosnebki praegu 4-5-tunnistest tsüklitest, kuhu sekka peab natuke und ka mahtuma.
Simmo ja Sia saavad juba ilusti hakkama, aga leian neile aega ikka. Hea meelega muidugi, aga paratamatult vähem. Kastipõnnide jaoks on oma riided ja sussid ja deso, aga olen paar korda unesegasena ikka midagi unustanud, nii et loodan parimat. Teen, mis suudan.
Praegugi olen natuke uneuimas, aga panen põhiasjad kirja, kes enam pärast mäletab, kes ja mis ja millal. Mäletada aga ma tahan.
Täna selgus kliinikus, et must tüdruk, kes on väike ablas nahkhiireke ja ainus liivakastikasutaja, on juurde võtnud ainult 5 grammi. Murelaps, valge ninatriibuga, aga palju rohkem ja 220-grammine ka kenasti. Kuigi valgega kassid ei taha üldse süüa, puristavad osa piima välja ja hoiavad suud kinni. Totukesed küll. Kaks kolmest kiristasid esimesel päeval koledal kombel hambaid. Esialgi ei tee sellega midagi, jälgime. Arsti sõnul on lõualuud veel nii lahti ja pehmed.
Alguses nad urisesid ja undasid ja hammustasid ka, aga must ja murelaps (oeh, peab juba nimed otsima) on teinud esimesed nurrud.
Must ründab juba mu kummutisahtlitest ehitatud barrikaade.
Valgega põnnid pissivad kuhu juhtub, haigem lihtsalt oma alla. Kakamisega sama lugu. Imavaid aluslinu läheb väga palju.
Ja üldse, kas see “annetaja” arvab, et ma saan kaasa pandud Whiskasi pakkidega maksata kinni tööle pandud põrandakütte, sooja vee jne. Oma null-sissetulekuga. Varem ma ei mõelnud selliste asjade peale, aga praegu ei jää muud üle. Kui keegi paneb oma vastutuse lihtsalt teiste inimeste peale… Tähtis on muidugi vaid see, et kõik kassipojad saaksid tublideks ja terveteks. Murelaps teeb muret (tema ei taha ise söömist üldse proovida), arstile ka. Täna ta näiteks oli üllatunud, et ma tulin kolme, mitte kahe kassiga. Nähes eilset seisu.

 

otse sündmuspaigalt

kõige parempoolsem ei jaksanud istudagi 😦


Mõni tund tagasi tehtud pildid:

murelaps

Advertisements

2 responses

  1. Hoian pöialt, et kribalad kosuksid ja alla ei annaks. On ikka nõmedaid “annetajaid” olemas. Ainult veel hullem oleks minu arvates olnud vaesed äpud üldse metsa alla või mujale lageda taeva alla jätta. Aga jah, ega nende peale “annetajad” ei mõtle, kes sellise “kingitusega” edasi peavad tegelema. Super tublid olete!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s