Simmo ja Sia

Ega ma ei arvanudki, et nii lihtne ongi – võtad pisikesed nunnud kassipojad, kes söövad, mängivad ja kasvavad ning siis lähevad koju.
Hoiukodu teeb pai ja pilti, viib vaktsineerima ja nutab, kui on kojuminek. Ei lähe see alati niimoodi kindlat rada pidi.
Tahtsin juba pühapäeval panna uusi vahvaid pilte, aga õhtuse söögikorra ajal Simmo (hele) ainult natuke nokkis konservi ja ei tulnud õega mängima. Pildid ja blogimine jäi sinnapaika ja jäin teda kullipilgul jälgima, süda aimamas halba. Sia (tume) on täiesti pöörane aktivist ja nii oli mul kogu aeg võrdlus silme ees, kuidas üks jookseb ja uperpallitab, aga teine magab. Ka hiljem ei tahtnud Simmo enam süüa ja paar korda öökis nagu tahaks oksendada. Ta tundus kuum ja ma mõõtsin temperatuuri, mis oli 40 kraadi. Teadsin, et see on liiga kõrge ja helistasin Loomade kiirabisse nõu küsimiseks. Sain soovituse teda jahutada ja juua-süüa anda. Tegin seda kõike ja vannitoast lahkusin veidikeseks ainult siis, kui mõlemad magasid. Kui Sia tahtis mängida, pidin teda kogu aeg vennast eemale juhtima, sest vennal oli paha. Nii oli kell juba kolm öösel ja Simmo tundus veel kuumem – palavik 40,8.
Helistasin uuesti kiirabisse ja kuigi mul oli oma kliinikuga ka juba suheldud, et hommikul läheme, siis enam ei lubatud oodata. Pool neli sai 480-grammine ja 40,9-kraadine Simmoke Meloxidyl süsti ja NaCl tilka. Mina istusin temaga pimedas vastuvõtutoas ja oleksin võinud tukkudagi, kuid väiksel putukas hakkas üsna kohe parem ja ta hakkas nihelema ning mul olid käed temaga tegemist täis. Pooleteise tunni pärast oli temperatuur 38,6 ja läksime koju koos NaCl pudeli ja eemaldatud tilgasüsteemiga, sain tunnikese tukkuda ja siis juba oma kliinikusse. Küll on hea, kui ei pea hommikul tööle minema 🙂

Kiirabis

kodus tagasi, valgel ööl (või hommikul)

öine abiline Sia

Esmaspäeva olid mu putukad Vilde kliinikus jälgimisel. Eriti ei tahtnud süüa ja Simmol tõusis jälle palavik.
Sia kohta aga jäi arst kahtlema, kas ta üldse tüdruk ongi. No las see sabaalune kasvab koos kassiga ja siis vaatame uuesti 🙂 Temaga oli kõik hästi.

Arsti sõnul on palavik ilmselt herpesviirusest. Silmade osas on aga vara veel võtta lõplikku seisukohta. Simmo sai kliinikust ravivarustuse koju kaasa, kanüül oli ta pisikeses käpas endiselt alles ja sealtkaudu siis pidin NaCl sisestama. Hommikuks määratud süsti aga jätsin tegemata, kuna juba eile õhtul ega ka hommikul enam palavikku polnud.

roheline side on ka ilus

kõrvuti on paranemine kiirem

Simmo küll sõi vähem kui õeraas, aga juba tahtis mängida. Üle kõige aga meeldib talle minu süles istuda või kui hoian teda kurgu all, siis sätib ennast kerra, nii et paneb pea peopessa või kaelale. Ja nurrub. Täiesti võimatu on üldse mujal olla kui kassipoegade juures, aga noh, natuke peab ju.
Täna sain kliinikust tagasi ilma palavikuta ja hea söögiisuga kassilapsed, tänan ja kiidan Vilde kliinikut, nagu ikka. Järgmisel nädalal läheme kontrolli ja niikaua hoian kõvasti pöialt, et uusi tagasilööke ei tuleks.
Siin on pildid enne haigeksjäämist:

 

ühe küüne otsas võib ka rippuda 🙂

Simmole meeldib väga mu jalal istuda

Ja tänaõhtused möllukutid – ei ole midagi paremat kui näha neid võrdväärselt maadlemas ja hüplemas (liivakasti muide keegi ei roni, ainult hüpatakse prauhti)

Tundub, et ma saan jälle magada 🙂 Aga võtame päev ja öö korraga, nagu kassipoegadega ikka.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s