Patsientidest

Stjopa sai terveks ja Triiton jäi haigeks.

Stjopa sai giardiale lõpuks negatiivse vastuse, kõrvad korda ja ka vaktsiinisüsti. Hakkasin siis pärast desotamist vannitoa ust lahti hoidma, et näha, kuidas suhted kujunevad. Kujunes aga nii, et Stjopa vannitoast välja tulla ei julgenud. Teised käisid tema juures hiilimas ja nuusutamas, konflikte ei tekkinud, mille üle rõõmustasin väga. Öösel küll ei tahtnud ust lahti hoida, kuna võimaliku kakluse puhul ei jõuaks reageerida. Lõpuks hakkas Stjopa siiski välja hiilima, aga komitee tuli vastu ja ta ikka ei julgenud.


Eile lehvitas ta mulle viimast korda ja väga raske südamega viisin ta Kassijaama tuppa puuri. Stjopa oli üks mu kõige lihtsamatest hoiulistest. Temaga ei olnud peale tervise mitte ühtegi muret ega pahandust. Kõige leplikum ja armsam kassipoiss. Aga mul ei ole mõistlik hoida niipalju kasse enda juures ja vannituba vajavad ju uued hädalised.

viimane lehvitus


Kassijaamas hakkas Stjopa õnneks kohe sööma ja veetsin teda paitades, sügades ja pealage musitades tükk aega. Tuleb loota, et keegi temaga kakelda ei taha, siis saab FIV+ kass teistega koos elada küll. Esialgu ei tahtnud tema lahtisest puurist välja ega teised sisse.

uue kohaga leppinud


Küll on keeruline, poevad südamesse ja vii siis veel neid ära… Aga mõistuse hääl on mul tugevat sorti.

Triiton.
Tema ravi sai ilusti lõpuni ja igapäevased kiusamised unustas ta kümne minuti pärast ära. Siis tuli esmaspäev, ma olin lõunast saadik kodust ära ja tagasi tulles leidsin eest oksendava Triitoni ja mitukümmend väikest ja suuremat okselaiku. Triiton jäigi vahulaike oksendama ja tegi seda terve öö iga tunni-paari tagant. Ma ärkasin iga kord üles, sellepärast tean. Hommikul suhtlesin arstiga ja kuna pärastlõunaks oli nagunii hammaste ülevaatuse aeg, siis varem ei tormanud. Triiton ei söönud ja ei tulnud mulle uksele vastu, sain aru, et tal on paha olla. Aga millest?
Praeguseni ma seda ei tea… Samal ajal, kui mina olin ära ja oksendamine ilmselt algas, toimus minu kodust u 500 meetri kaugusel Nisu tänava majas suur gaasiplahvatus. Meie majagi oli vappunud ja kui ma koju tulin, siis tundsin toas imelikku lõhna. Võimalik, et tundlikul Triitonil hakkas ehmatusest ja sellest lõhnast halb. Kliinikus sai Triiton tilgutit ja süsti ja soovituse ta tagasi tuua, kui ma ikka muretsen. Muretsesin küll, kuigi õhtul oli ta juba täitsa reibas ja natuke sõi. Täna hommikul ei tulnud ta jälle kööki, istus ühe koha peal ja muudkui limpsas keelt ja näugus. Viisin ta jälle kliinikusse ja palusin igati uurida. Triitoni veri oli väga hea, röntgen ei näidanud üheski organis probleemi, ärritust küll. Sai jälle tilka, aga tal oli niipalju parem, et kui eelmine päev oli ta täiesti vagusi, siis täna oli ta olnud rapsik hammustaja ning eemaldas ise ka kanüüli ja sidemed. Tubli poiss 🙂
Sain koju kaasa Promaxit ja süstid ka, et need ise talle teha, kui homme ikka paha.
Lõpuks ei osanud arstki arvata, miks Triitonil nii juhtus ja võib-olla tõesti sellest lõhnast-gaasist reaktsioon.
Vähemalt on teada, et Triiton on muidu terve kass. Ka silmade rähmasus on hammaste parandamisega korda saanud.

ootame arsti

patsient Triiton

Vaene väike Triiton, saa terveks!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s