Jakob

13.11.2016 minu hoole alla sattunud väike valge kiisu on Jakob (raehärra Jacob von Gonsiori järgi).
Tema tänavaelust pääsemise lugu algas sellega, et sain kõne inimeselt, kes on Kassijaamast kassi võtnud ja nägi oma maja maa-aluses garaažis valget hirmunud kassipoega, kellele hakkas süüa panema. Järgmisel päeval helistas ta mulle ja emotsiooni pealt tehtud otsusega läksin kassipoega püüdma. Emotsioon oli seda tugevam, et juhuse tahtel elab vanahärrast loomasõber samas majas, kust kadus Kas-Kasser ja kogu see ala on mulle kurvalt tuttav…
Sain appi autoga kaasvõitleja, oli õnne, et püüdmispuur ei olnud välja laenatud ja läksime koos muu jahivarustusega. Poega näha ei olnud, panime lõksu toidukausside juurde autode vahele ja läksime tunnikeseks lähedasse pizzakohta sooja ja pöialt hoidma. Mõnikümmend meetrit eemal sadas vastu jääva maja katuselt alla valge lumelaviin, tirides kaasa lambi ja tekitades justkui väikese maavärina. Oli ehmatav, aga justkui enne… Tagasi tulles oli rõõm väga suur, kui pojakene lõksus oli. Edaspidised püüdmised tööpäevadel oleks väga keeruliseks läinud ja ei tahtnud mõeldagi, et kassike sellises kohas jätkuvalt oleks pidanud hakkama saama.
Palusin koduselt kuuikult ebamugavuste pärast vabandust, tegin oma wc-st kassi-wc (st ma ise mahun sinna nüüd ainult külg ees) ja sättisin uue hoiulise puuri. Ta oli päris vihane, aga tegelikult oli see hirm. Ka nälg oli meeletu.
Tal on siiani hirm, saba on rohkem jalge vahel kui püsti, aga juba teisel päeval koorus kartlikkuse alt välja hell ja õrn loomake. Nurruv ja ninanühkav loomake. Väikesed piilumised ütlevad, et teised kassid võiksid olla suured sõbrad.

Meie päevad on töönädalal välja näinud sellised, et Jakob elab transakastis. Hoiupuuri ma teda ei pannud, sest sealt smugeldas ta end teisel päeval välja. Mu põhipuur on välja laenatud ja selle puuri turvaauke ma ei teadnud. Praegu ka ei tea, tõesti ei tea, kuidas ta välja sai. Aga vahet pole, pesumasin ja seina vahele ta enam ei mahu ja piiksub nüüd oma nurgas. Kolmandal päeval ei pidanud ma enam rätikut kasutama sülle võtmiseks ja viiendal päeval tuli ta sealt nurgast ise välja. Mul on nii kahju, et elutempo ei luba temale praegu kuigipalju aega. Ka sel põhjusel ei ole ma tahtnud uut hoiukassi võtta, aga mõnikord ei ole sellel, kas saab uue loomaga olla koos tund või veerand tundi päevas ju suures plaanis tähtsust. Ärkan veel varem ja lähen magama veel hiljem. Saab hakkama.

Jakob on sulatanud mu südamesse suure augu. Temas on nii palju lähedusesoovi, et see võtab pisarad silma ja tahtmise olla kogu aeg temaga. Ta küll ei taha pikalt ja rahulikult süles istuda, aga ta tuleb otse minu juurde, kui ma kükitan või istun. Puksib peaga vastu mu kätt või nägu, nurrub-nurrub-nurrub. Sõtkub ja rullub maas. Kodukassi poeg?  Ma ei saa kunagi teada, mis oli tema lugu enne Tähtsat Pühapäeva Novembris.
Täna käisime igaks juhuks kliinikus ka. Jakob on juurde võtnud u 400 grammi ja kaalub nüüd 1,7 kilo. Ehk vanus on ilmselt nii 3,5 kuud. Kõrvad on tal täiesti puhtad, on üks imelik ala tagumisel jalal, aga seda uurime ja jälgime, ei oska karta midagi halba. Sai juba ka vaktsiini, kuigi seda päris ei planeerinud, aga usaldasin oma usaldusarsti, et praegu on nii kõige õigem.
Siis tulime koju ja kuna vaba aega ning vähegi valgemat aega on vähe, siis tegin kiiruga esimesed pildid, millega kodupakkujaid võrgutama hakata.

Võrratu Jakob

                                                                                                      img_7656

img_7663-001

img_7705

img_7749

img_7769

img_7772

img_7779

img_7781

img_7788

img_7793

img_7794

img_7819

img_7820

img_7835

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s