Kõik need teised kassid

Kuna Padi ja Pasteet elanikud on päevast päeva sama ühtemoodi nupsikud, aga midagi murrangulist iganädalaselt ei korralda, siis kirjutan täna hoopis ühe teistsuguse postituse. Kirjutan nendest kassidest, kellega ma oma kodu ei jaga, aga kes mulle samamoodi tähtsad, kallid ja olulised on. Need on MTÜ Kelmiküla Kassijaama kodu otsivad kassid, kes elavad kõik koos ühes väikeses ruumis ja ootavad seal oma inimese saabumist. Mul on ehk endal kunagi hiljem hea meenutada, et ahhaa – see oli oktoobris 2016, kui Nuksik veel ei olnud koju saanud…
Või siis märkab siia juhuslikult sattunud külaline kedagi, kes muidu ei oleks kuidagi silma jäänud.

Niisiis, kaks korda nädalas on minu rõõmus kohustus kanda hoolt selle eest, et jaamakasside liivakastid ja tuba saaks koristatud, konserviamps nina alla ja toidukausid-veenõud värskelt täidetud. Seina peal on ravitabel, kus on kirjas, kellele mida täna tegema peab. Regulaarselt on seal hammaste ja silmade puhastus, aga vahel tuleb ette ka tabletikuur või mõned muud protseduurid.
Jaamakasside juurde lähen ma kas tööpäeva õhtul või nädalavahetusel ja tavaliselt veedan nendega umbes kaks tundi. Kord nädalas on mul kaaslane ka – kooliõpilane Johanna, kes on juba terve aasta mind aitamas käinud. Ma ei tea kas kõik tänapäeva 15-aastased on nii toredad, kohusetundlikud ja hakkajad, aga Johanna abi hindan ma väga-väga kõrgelt.
Vahel peab loomadega ka kliinikus käima ja kui on, kuhu uus kass paigutada, siis püüdmisaktsioonid elavdavad argipäeva vägagi. Kui aga regulaarsetest tegevustest rääkida, siis käivada asjad selliselt:
Kui ma Kassijaama saabun, siis arvavad kõik julged mustvalged tunglejad, et ma ei tohi isegi kotti käest ära panna, vaid peaksin juba konservi serveerima. Sassik puurib pilguga ja prääksub kuni saab oma osa kätte.

Sassik

Sassik


Sassik on äge! Suur, soliidne, paitatav, ilmekas ja samal vahel nagu kivikuju.

Sassikuga võrreldav konservihuviline on Ruuben. Teda peab ühe käe ja jalaga võimeldes söögijagamisel eemal hoidma, et rahulikult tegutseda saaks.

Ruuben

Ruuben


Ruuben on armsa olemisega pukslev kassipoiss, kes täiseti arusaamatutel põhjustel ei ole kodu leidnud. Võib-olla hirmutab see, et tal peaks mõned korrad nädalas hambaid puhastama või siis teadagi – mustvalge kasukas.
Jätkates mustvalgetega – kallis Käpik. Kass, kes on kodu oodanud üle mõistuse kaua. Käpikul on olnud huvilisi viimasel ajal, aga lõpuks ei tule ikkagi midagi välja. Käpik mängib vahel rohkem kui noored, on teistele hea kaaslane ja temaga saab sõbraks kannatlik kammija.
Käpik

Käpik


Krämpsu on meie iluspoiss, kes saab alati külalistelt rohkesti tähelepanu.
Krämpsu

Krämpsu

Eriti neilt, kes jaksavad kauem kui pool tundi külas olla. Krämps on õnnelik, kui saab kasvõi viis minutit suletutti püüda ja veel õnnelikum, kui on käes sooja radika hooaeg. Arglik loomus ei ole talle aga siiani kodu toonud.

Triibikute trio sellele pildil koosneb õdedest Janetist, Paulast ja ühest meie viimastest tulijatest Anjast.

Paula, Anja, Janet

Paula, Anja, Janet


Paula ja Janet on ainsad kassipojad, kes meie kassitoas üles kasvanud. Nüüdseks on nad jõudnud juba täiesti täiskasvanud kassideks saada ja kodu pole nad leidnud ilmselt sellepärast, et kardavad võõraid. Paula, kes oli titena pehme sülemütakas, on kasvatanud omale iseloomu. Oma naljakate silmade, jõnksus sabaga ja ilusa kasukaga võiks ta ju tähelepanu saada, aga uru tagumises otsas ei paista see kõik välja. Janet on triibikute kaunis klassika ja väga uudishimulik, eriti meeldib talle kõik veega seonduv. Mõlemat saab paitada-käsitleda, aga ka neil on vaja regulaarset hambapuhastust. On peaaegu kindel, et kui hakata sellest rääkima, siis huvi kahaneb olematuks… No me ikka loodame veel.
Anja. Tema suhtes olin ma alguses väga skeptiline. Anja kolis meie juurde tänavakassina, kel oli inimesega ainult see kontakt, et kuskil keegi andis regulaarselt süüa. Esimesed kuud istus ta ühe koha peal ja tegi ennast märkamatuks. Aga nüüd! Anja sehkendab põrandal, julgeb juba natuke mängida, tunneb asjade vastu huvi ja ei põgene iga kord. Pai lubab ka teha ja loodame, et areng jätkub. Anja annab põhjust naeratamiseks iga kord, sest ma tõesti ei uskunud, et ta nii ruttu muutuma hakkab. Peaksin ikka optimistlikumaks hakkama.

Nuksik, armas Nuksik! Sada ilmet, sada poosi. Nii vahva kass, kes on arenenud omas tempos, aga on!

Nuksik

Nuksik


Nuksik on meile tulles metsikuvõitu, mis sest, et väga noor. Mingit põhjust usaldada tal ei olnud, aga nüüd saan teda juba paitada ja kui ta vahel hammustab, siis ma ei karda (enam), sest see ei ole valus. Nuksikuga mulle on väga meeldinud jälgida, kuidas järjepidevus viib sihile. Suleridvapaidest sai tasapisi päris paid, lühikesed ja poolsalaja, aga nüüd on juba paid, mis panevad sõtkuma ja nurruma. Sülle teda võtta ei saa ja kui on vaja kliinikusse minna, siis tuleb alati sõjaplaan välja mõelda, aga no mis siis, Nuksik on nii lahe!
No ja siis meie mustad meelelahutajad. Ökul ja Pantrik.
Ökul ja Pantrik

Ökul ja Pantrik


Ühtmoodi mustad, aga loomult täiesti erinevad. Ökul tuli meile suvilakassina ja elas esimesed paar kuud ainult oma puuris ja selles olevas transpordikastis. Ühel hetkel aga otsustas ta näidata, et tema on põhikoomik ja mängija. Hea toidu peal on ta kosunud ümaraks ja mängib-võimleb-ronib rohkem kui keegi teine. Sööb peo pealt, aga iga vale liigutuse eest saavad kõik käpaga karistada.
Pantrik aga keeldub koju minemast, sest tema võõraste inimeste juuresolekul teki alt välja ei tule ja kõik. Nii ei näegi keegi, et ta on tohutult armas pehme mütakas, leebe ja hea, lihtsalt kardab tundmatut.
Minuga on ta saavutanud sellise turvalise rutiini, et kui kõik on koristatud, tuleb ta põntsuga hüpates oma teki alt välja, sirutab, haigutab ja ootab, et ma hakkaksin temaga mängima. Pantriku silmad vajavad titena põetud herpesviiruse pärast igapäevast puhastamist, aga see ei ole raske. Ma nii loodan, et leidub inimene, kellele see ei ole raske.

Lisaks neile elab praegu meie juures veel üks armas kassike. Tema tervisega ei ole head lood ja me ei julge teda praegu isegi kodu otsimiseks reklaamida. Loodame ja kardame samal ajal ja otsuseid saab teha ainult ühest kliinikuvisiidist teiseni.
See on koduta kassidega tegelemise varjupool. Mured ja muretsemised käivad meiega kogu aeg kaasas. Rääkimata sellest, mis toimub meie tillukesest aitamisulatusest väljaspool – tänaval ja metsades, isegi kodudes. Aga see on juba täiesti teine teema…

Kõik need kassid selles postituses on oma “agadega”. Kui agasid ei ole, saavad kassid kiiresti koju. Kui “agadega” kasside võtjaid ei ole, siis ei saa uusi kasse aidata. Nii lihtne ja samas keeruline see ongi.

Selle kirjatüki ajal toimus mu selja taga toas kohalik rallivõistlus, kus saabastega kassid jooksid üksteise võidu ja võistlesid ka selles, kes rohkem asju saaks maha ajada ja küünejälgi parketis veelgi süvendada.
Kassid on võrratud 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s