Luka

Täieneb rubriik “korraks külas.”
Külas käis Luka (või Luca, ei tea), Devon Rex tõugu aastane kassipoiss. Tõukass, kes uitas sellel nädalal minu kodutänaval, jooksis mul eest ära ja näugus haledalt auto all. Ma juba ammu kõikidele oma tänava kassidele ei reageeri, enamasti on neil kodu moodi koht olemas, aga seda tegelast ma ei olnud varem näinud. Kui ma ta auto alt välja meelitasin, siis ta jooksis ikka eest ära, aga lõpuks jäi seisma ja siis sain ta juba sülle. Nurr tuli kohe. Ja mina sain aru, et tema küll üks tavaline triibik ei ole. Karv oli sametine ja lainjas ning silmnägu ka teistsugune. Pikemalt mõtlema ei jäänud, vaatasin ringi, peremeest ei paistnud ja hea naabrinaise abiga sain ta vannituppa maha poetatud.
Pärast selgus, et põhjustasin oma tegevusega ühele perele suurt muret, aga sel hetkel oli minu mure suurem. Ehmunud olekuga kass tänaval, tõukassi välimusega, mitte just igapäevane olukord. Järgmine hetk võib-olla auto all või hoopis kurjade kavatsustega inimese süles.

Esimese asjana helistasin varjupaika, siis panin kohalikku FB gruppi kuulutuse ja hea juhuse tõttu sain kohe autoga ka kliinikusse kiipi kontrollima. Kiip oli, aga andmeid registrites mitte. Võttis ohkama…
Sain kinnitust, et tegu tõukassilaadsega. Mu oma majas elab samasugune, sellepärast tuli tuttav ette.
Kuulutasin veel siin ja seal, aga samal hilisõhtul ma enam paberkuulutustega ei jaksanud tegeleda.
Olin küll üsna kindel, et see kass koduta ei ole või koduta ei jää, aga ühe ööpäeva ta oli siiski külas, sest omanikuni jõudsin läbi FB vihje kassi kodumaja kohta, aga omanik mind üles ei leidnud.
Pärast tööpäeva läksin siis võimaliku kodumaja juurde luurele. Sain jutule sõbraliku meesterahvaga, kes lasi mind sisse ja näitas uksi, kuhu koputada pole mõtet. Kohe esimene uks aga teadis, kelle kass see on. Kodus kedagi ei olnud, aga juba mõne minuti pärast sain kõne.
Ma pikalt meie vestlusel ei peatu, sest õnneks oli tegemist mõistliku ja mures inimesega. See, et kass 15 minutit iga päev väljas käib, oli siiani positiivne kogemus neile, aga nüüd said nad õppetunni kätte ja enam väidetavalt kass välja ei saa. Kiibi osas oldi lihtsalt teadmatuses, arvati, et kliinik tegi kõik ära.
Samast majas on pärit selle blogi esimene päästetud kass – Belka koos pojaga. Olin ärevil, kas ma pean taaskord hakkama suhtlema hoolimatute ja ükskõiksete inimestega, kellele kuidagi ei tahaks kassi tagasi anda, aga õnneks seekord olid asjad teisiti. Pidasin oma tavapärase loengu, kass puges perenaise põue ja läks oma koju tagasi.
Mina sain tänutäheks maitsva koogi ja mingis mõttes toreda kogemuse, sest Luka oli väga-väga lahe kass. Tahtis istuda vannis ja kui õhtul mu peale ärevalt undas ja kõhises, siis hommikul juba andis kontserdi ja rullus ja nühkas.
Sellele kassile tuli ööpäevase kuulutamise perioodi ajal mitu kodu- või hoiukodu pakkumist.
Aga Leila, Triiton, Koma ja Trini ikka ootavad…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s