Armas Leila

… ma ei ole sinust ammu kirjutanud. Anna andeks. Vabandusi mul ei ole, aga tea, et oled mulle sama kallis kui kõik teised siin hoiukodus.
Kohe-kohe saab täis aasta, kui sa väike rapslev kange kassilaps kahva alla jäid, oma teravate küünte ja hammastega võitlesid ning siis juba tegid oma esimese reisi – tänavalt tuppa. Koos vennaga, kes juba ammu oma inimese leidnud. Juba siis, aasta tagasi imestasin, et olete nii erinevad. Venna hakkas kiiremini usaldama, nurruma, puksima. Sina olid teistsugune ja usaldamatuse helk ei olegi su silmist siiani kadunud.
Ma pole seda mõistatust siiani ära lahendanud – miks sa vennast nii erinev oled, aga mis sellest. Sellel pole tähtsust, kui, siis ainult siin inimeste maailmas, kes peavad tänavakassidele kodusid leidma. Need, kes omale kassi otsivad, selle üle pikalt ei juurdle, sest valikut on lihtne teha, kui kass on kohe sõber ja teisi lihtsalt ei märgatagi.
Mul on nii kahju, et sind ei ole märgatud. Ikka on keegi toredam, ilusam, sõbralikum. Ma olen ise ka süüdi, sest alati saaks rohkem reklaamida, kuulutada. Olen tunnistanud, et ma ei oska hästi. Sõnade seadmine ei olegi alati lihtne ja kui ühes kassis puudu on just see, mida “tavalised” inimesed tahavad, siis on veel raskem. Ma võin ju kirjutada sinust et:
– ilusa mustvalge siidise kasukaga
– armsa näolapiga, kus oleks justkui alati naeratus, selline väike ja muhe
– kange iseloomuga, aga ilma igasuguse tigedusekriipsuta
– sülle ei tule, nurruma ei hakka, paisid ei taha, aga…
– sülle saab võtta, kavalusega
– küüsi lubab lõigata
– usaldamatus väheneb peaaegu usalduseni, kui mängus on midagi head süüa
– väga mängulustlik ja uudishimulik
– saab läbi teiste kassidega
– jumaldab olla rõdul, tundide kaupa
– kasutab korralikult liivakasti ja kratsipuud (ja diivanit natuke ka)

Seda kõike saab aga kirjutada tuhandete kasside kohta ja mul on tunne, et olen natuke käega löönud lootusele, et sind leitakse nende tuhandete hulgast. Ja et leiab inimene, kellele ma sind julgeksin usaldada.
Armas Leila, tea, et sa võid elada turvalist ja armastatud elu nii kaua kuni leidub see inimene. Ma olen pigem seda usku, et massreklaam alati ei toimi, vaid elus on õnne ja õnnelikke juhuseid ka vaja. Sul juba on seda õnne tohutult palju olnud, sa said tänavalt ära. Natuke on veel puudu.
Nii et Leila, isegi kui ma sinust sageli ei kirjuta, ei tähenda see midagi muud kui seda, et mul parajasti ei tule õigeid mõtteid ja sõnu või siis seda, et ükski foto pole nagu päris see. Ma kirjutan ju eelkõige endale, mälestuseks ja ajaarvamiseks, aga sina oled mul meeles ju ikka. Ja täpselt seitsmendik minu kassidele põksuvast südamest kuulub sulle.

IMG_2412

IMG_3741

IMG_3765

IMG_3779IMG_3820IMG_3301

IMG_3306

Advertisements

4 responses

  1. Te oskate nii ilusate sõnadega ja südamlikult oma (hoiu)kiisudest kirjutada, et pisar tuleb lausa silma. Nii ka praegu. Olen kogu aeg pöialt hoidnud, et kõik Teie “leidlapsed” leiaksid endale head turvalised kodud!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s