Mõtted Leilast

Triibulistele juttudele vahele natuke mustvalget ka. Ma ei tea, miks see nii on, et Triitonist ja Komast oleks justkui kogu aeg midagi kirjutada, öelda, näidata. Aga Leila, mu kolmas hoiuline kaob kuidagi taustaks ära.
Tegelikult muidugi ei kao, ta on täpselt sama palju olemas ja sama kallis. Kuna Leila aga eelistab suhelda mitte minuga, vaid teiste kasside ja mänguasjadega, siis midagi nagu ei juhtu. Ei taha ma ka ise panna neid istuva kassi pilte
IMG_8392
Selliste “hullutuuride” ajal aga ei ole fotokas alati käe küljes IMG_8409
Kõige paremini illustreerib Leila ja inimese suhet aga see piltIMG_8830
Kui ta satub vannituppa ja mul vähegi aega on, panen ukse kinni (meil käib ka mäng, kes on kiirem, kas põgeneja või uksesulgeja) ja võtan ta sülle. Ei ole nii, et jahin, ajan taga ja siis. On nii, et Leila küll proovib natuke eest ära minna, aga viimasel ajal ta kangestub seal kus on, teeb ennast haledaks ja ütleb ka väga hirmunud näu. No miks ta ometi ei usalda! Võtan siis selle hirmust kange nutsaka sülle ja silitan-räägin. Ta isegi ei rapsi kohe minema ja vahel laseb end ka hetkeks lõdvaks, aga võrreldes teiste kassidega on ta ikka täiesti kange pulk igas mõttes.
Ega kassi peagi sülle tarima, kui ta seda ei taha. Vahel ma niisama paitan teda aknalaual lootes nurru välja meelitada. Aga kuna mujal korteris ma ei saa teda üldse kätte, siis kasutan vannitoa võimalusi ja muudkui loodan, et just nüüd käib see klõps ära.

Leila ei karda külalisi, näitab ennast julgelt ja veel julgemalt armastab nuruda maiuspalasid. Kui on mänguaeg, siis ta on esimene kargleja, aga muul ajal eelistab ta olla eemal. Magada voodi kõige kaugemas nurgas, diivanil pikutada siis, kui inimest seal ei ole – kokkuvõtvalt peab ta mind ilmselt söögijagamismasinaks ja ei midagi rohkemat.
Kuidas leida sellisele kassile kodu, mina ei tea. Sõbralike kasside juures välimus eriti ei loe, neile tekib vähemalt huvilisi, aga selline kombinatsioon nagu Leilal, on kuskil eelistuste pingerea viimases otsas paraku.
Tahaksin olla optimistlikum, aga ma ei saa siia kirjutada valesid ja pooltõdesid, sest kui keegi isegi märkab Leilat ja satub siia lugema, siis ta peab ju saama õige pildi.

Mul on kahju, et nii on. Mul ei ole kahju Leilast ja endast, aga mõtlen lihtsalt neile, keda ma tänu sellele olukorrale aidata ei saa.
Kui Leila või keegi teine või kolmas koju ei saa, on hoiukodu võimalused uusi kasse aidata keerulised. Mitte võimatud (ennast tundes ma emotsiooni pealt võin igasugu asju otsustada), aga kirjutamata reegel ütleb, et kuus kassi on piir, kust üle minna ei ole ühesti nurgast vaadatuna mõistlik.

See eelmine lõik ei mõjuta muidugi ühtegi inimest kassivalikut tegema, aga need on lihtsalt minu mõtted.
Just eile aga kuulsin loo, kus inimene võttis endale teiseks kassiks varjupaigalooma, endise kolooniakassi, ühe hirmunud tegelase.
On selliseid inimesi olemas, kes ei vali ainult iseloomu järgi. On! 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s