Mustad jõulud

Asjade seis 03.01
Olen saanud kaks kõnet veel. Üks nendest viitas samale Kunderi mustvalgele, keda olen näinud ja teine andis kribakese lootust. Jakobsoni tänava alguses nähti sarnast kassi katusel. Aga kuulutust nägi märkaja ülejärgmisel päeval ja ega ta kindel ka ei olnud. Sama inimesega sain hiljem ka kokku ja ta rääkis loo, kuidas tema kaduma läinud kass tuli poolteist kuud hiljem välja, oli jõudnud Pronksi tänavale ja kuna oli kiibistatud, siis leidja poolt kassi loomakliinikusse viimisest oli suur kasu.
Teisel pool Gonsiorit on Faehlmanni kandis üks kohalik kassitädi, kes paraku samuti ei ole Kasserit näinud.
Miks küll Kas-Kasser ennast kellelegi ei näita ja aidata ei lase…
Oma kodutänavatel on mul juba refleks välja kujunenud – kui näen koeraga inimest, postkasti või sobivat posti, läheb käsi kotti kuulutust võtma.
Uuest nädalast me enam päris iga päev otsimas ei käi. Abivalmid silmad ja kõrvad on seal olemas, ka ehitusplatside onud on lubanud jälgida. Nii et lihtsalt peab edasi lootma, et äkki kunagi, kuskil kuulen ma veel sellest armsast loomast, kelle aitamisest ei tulnud lõpuks jälle midagi välja …
_____________________________________________________________________________________________________________________________________

Asjade seis 29.12.
Kasserist ei ole ühtegi märki 😦
Me oleme otsinud teda iga päev mitu tundi, on abivalmis inimesi, kes selles aitavad ja ka peaaegu kõik kohatud möödujad-koerajalutajad on olnud mõistvad ning lubanud silmad lahti hoida. Olen kõigile väga tänulik.
Oleme otsiringe üha enam ja enam laiendanud, aga mitte midagi, mitte ühtegi märguannet, et teda oleks nähtud. Võpatan iga telefonikõne peale. Kuulen näugumist seal, kus seda ei ole. Näen varje. Nutan ja samas proovin olla asjalik.
Kindlasti otsime edasi, aga ma ei oska enam loota.
_______________________________________________________________________________________________________________________________________

Plaan oli pikkade pühade ajal midagi rõõmsat kirjutada. Ühest väga toredast üllatusest näiteks.
Plaan oli pühade ajal kassidega kodune olla ja nautida seda koosolemise aega.
Jõululaupäevaks sõitsime siiski linnast ära ja nii imelikult kui see ei kõla – sellepärast läkski kõik halvasti.
Õhtul pärast kümmet sain kõne Kas-Kasseri kodust, et nad teda üles ei leia ja et ta on ilmselt toast välja saanud. Ma olin 130 kilomeetri kaugusel ja linna jõuda enne järgmise päeva ennelõunat kuidagi ei saanud. Hommikul lootsin, et nad leidsid Kasseri ikka kapist või ehk mõnest uuest peidukohast üles, sest mõnedki mured saavad seal peres alguse väikesest mälusegadusest, aga ei…
Praeguseks tean, et Kasser lipsas ilmselt poest tulnud peremehe jalgade juurest välja ja kuigi majast välja saamiseks peab veel kahest uksest minema, siis oli samal ajal trepikojas jõuluvana, lapsed, võõrad ja palju sagimist. Kui Kasseri inimesed aru said, et ta ei olegi oma tavalisel pikal uinakul, siis oli juba viis tundi möödas… Ei leidnud nad teda pööningult, keldrist ega õuest.
Ja mina, kes ma olen aastas ainult üksikud ööd kodust ära, ei saanud appi tulla.

Praegu mööduvad mu õhtud ja hommikud kadumiskohas jalutades, inimestega rääkides, kuulutusi pannes. Otsijaid-abilisi on veel. Kasseri väga eakad peremees ja perenaine sellise aktiivse otsimisega kahjuks aidata ei saa. Ühel on jalad viletsad ja teisel pole mälu ja endaga hakkamasaamine enam see… Seni on kõik hästi sujunud, aga seekord läksid mitu asja halvasti.
Mu süda on väike valus tomp ja ainult üleloomuliku pingutusega hoian endast kõiki neid haledaid mõtteid eemal, et mitte vahetpidamata pisarates olla – kus ta on, kas ta midagigi süüa saab, kas ta on leidnud natukenegi sooja koha.
Muidugi ma ei ole lootust kaotanud. Kas-Kasser on vapper ja tubli. Oleks nüüd natukenegi õnne ka, et ta hea inimesega kokku satuks. Oleks, et keegi helistaks ja ütleks, et on teda kasvõi eemalt näinud.
Palun. Palun. Palun.

Advertisements

6 responses

    • Aitäh. Just lõpetasime tulutu otsimisringi. Ainult üks vale kass tuli kutsumise peale ühest kuurist välja ja pani oma näuga korraks südame seisma.
      Väga kurb on, aga hommikul jälle.

  1. Oh, elaksin ma natukenegi lähemal, kindlasti aitaksin otsida. Väike hambutu Kas-Kasser, loodan ikka kõike paremat, ehk eelnev elukogemus aitab ka sellest seiklusest välja tulla.

    • Täna sain isegi ühe kõne ja läksin kohe vaatama, aga oli üks teine mustvalge kass.
      Kasserist ei ole kippu ega kõppu. Täna varahommiku vaikuses hõikusin üle tänava, aga ei midagi 😦

  2. Lootma ikka peab, tal on ju õuekogemus olemas ja näiteid ju on, kus kassid ka pikematelt retkedelt naasevad. Muidugi on keeruine naasta kortermajja, kus vaheuksed …. Pöidlad pihus!

    • Südames muidugi loodan, aga selline jäljetu kadumine on nii kummaline, eriti julge kassi puhul. Või siis mitte, ehk ta võibolla läkski väga kaugele juba ja ühtegi aitajat ta teele pole sattunud…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s