Argipäevad

Kätte on jõudnud aeg, kus kassipoegade kasvamine on juba nii märkamatu ja sujuv, et uudiseid ja põnevat iga päev ei juhtu.
Meie argirütm on nüüd selline, et Leila ja Lemps on vannitoas ainult öösiti. Kahel põhjusel – et nad sööks oma eakohast rammusat toitu lisaks igapäevastele liha- ja konserviportsudele, samuti ei saa teised kassid nii nende toidu kallale. Teise põhjusena on kahejalgsete öörahu. Ma ei ole küll isegi katsetanud, kuidas nad öösiti vabalt olles käituksid, aga esialgu piisab ka neljast karvasest voodikaaslasest ja niigi varajastest äratamistest. Triitoni kiituseks peab muidugi ütlema, et tema on oma öised rallid lõpetanud ja magab nüüd vahelduseks hoopis minu kõhu peal 🙂
Hommikuti saavad kõik oma söögi kätte, siis avan põnnidele ukse, kes alustavad ringitraavimisega. Suured omakorda hiilivad vannituppa, lootuses saada mõned titekrõbinad.
Õhtul koju jõudes tulevad kõik kuus uniste nägudega mulle vastu ja algab jälle rutiin – põnnid tormavad minu järel vannituppa, sest teavad, et nende söögikoht on seal. Sama ka enne magamaminekut. Mitte mingit probleemi ei ole oma öömajja minekuga, toit on ikka väga tugev motivaator. Vannitoas me veel kallistame ja paitame, sest ülejäänud tubades on “jooksuaeg”. Tegelikult on Lemps selline, kes aegajalt ikka peatub ja teda saab siis mõnusasti sülle võtta. Lemps süles on tõeline teraapiakass, ta on nii pehme ja soe ja paraja suurusega mütsak, kes toetab ennast vastu su nägu või kätt ja nurrub talle omase rütmiga. Leila ei taha süllevõtmist eriti, aga tema on tulnud mu kõrvale pikutama niisama. Leila nurr aga on ületamatu, ülitugevalt kõlav ja käivitamiseks piisab sageli ka lihtsalt otsa vaatamisest.
Pahandusi nad pole korraldanud, niikaua kui ma ise asjad turvalistel kohtadel hoian ja ka kratsipuu kasutamine meeldib neile väga.
Tore on, et Triiton enam ei stressa. Sõbrustama pole ta väikestega hakanud, aga näen neid vahel lähestikku mängimas, Triiton mänguasja vabanemist ootamas. Samuti on ta veidi nukralt kannatlik, kui Leila tema lemmikkoha kratsipuu pesas on hõivanud. Siis ma näen, et ta ootab, pea kuklas ja läheb lõpuks diivanile kerra.
Triitoni areng rõõmustab mind aga iga päev. Eile sain talle kratsika lohkpesas pai teha, siiani läks ta sealt alati ära, kui ma käe sirutasin. Ma olen täiesti kindel, et varsti on ta täiesti sõbralik kodukass ja see annab ju lootust, et ehk leidub kunagi tallegi päriskodu.
Leila ja Lembitu osas ma ei kahtle, küsimus on lihtsalt ajas. Maailma parimate kodude leidmine võtabki palju aega, sellega ma olen algusest peale arvestanud.
Nii et kokkuvõtvalt – elu kuue kassiga on täiesti normaalne 🙂
Siin on hetked viimasest nädalast.
IMG_2568

IMG_2355

IMG_2360

IMG_2578

IMG_2461

IMG_2566

IMG_2424

IMG_2442

IMG_2455

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s