Saladuslik kass

Mu kallis Triiton. Taas saab kinnitust tõsiasi, et need, keda peab taltsutama, kasvavad eriliselt südame külge.
Armas pahura silmavaatega Triiton käitub müstilisel moel. Ma hea meelega konsulteeriksin mõne asjatundjaga sel teemal, aga kas keegi üldse on kasside meelte maailmas asjatundja…
Triiton on minu suur sõber hommikuti, kui ma ärkan ja õhtuti, kui ma koju jõuan. Siis on ta koos teiste kassidega mul vastas, tõstab käppi, ajab varbaid laiali, teeb oma naljaka krääksu ja vahel silib juhtumisi ka sääre vastu. Sirutan paikäe ja Triiton nühib ennastunustavalt selle vastu, tõuseb tagakäppadele ja nühkab nii kõvasti, et hambaid on tunda. Võin teha palju paisid ja ma teengi seda alati, igal hommikul ja õhtul. Ma ei ole saanud ühtegi head pilti, sest ümberringi käib üks sebimine ja nühkamine, kord on pime, siis pole fotokas laetud jne… IMG_1948

IMG_1753

IMG_0944 Olukorra veidrus seisneb selles, et muul ajal ta kardab. Mitte paaniliselt, sageli pean näiteks üle uksepakul lamava Triitoni astuma, aga pai eest läheb ära, põgeneb voodis pikutamiselt või kratsika lohust. Sirutatud kätt pelgab.
Olen mõelnud, et võib-olla teiste kasside elevus kandub temani kuidagi üle. Nemad rõõmustavad minu ärgates ja koju tulles, siis teeb seda ka Triiton. Aga ta on sellel kummalisel moel minule neil hetkil täiesti pühendunud, ei käitu nii teiste kasside puksimise kõrvalt möödaminnes. Vaatab mulle jumaldavalt otsa ja ootab tähelepanu. Vahel harva juhtub seda ka muul ajal. Kui olen voodis poolärkvel, siis ta tuleb ja nuusutab tasakesi mu kõrva või silma.
Teine veidrus on tema toidueelistused. Kui ta oli alguses Kassijaamas, siis ta sõi konservi ka. Ka vannitoas elades sõi. Aga niipea, kui sai tuppa lahti, sööb ta ainult krõbinaid. Ma ei ole kõiki maailma konserve ja lihaliike talle pakkunud, aga väga palju erinevaid siiski. Ei lihale! Hoopis jahutooteid palub see loom 🙂 Kuna ta tuli ükskord mu võileivale väga lähedale, siis pakkusin talle tükikese sepikut. Sõi ära ja teisegi tüki ja veel. Pirukat – palub juurde, aga ikka tainast, mitte sisu. Naljatilk.

Eile kohtus ta siis esimest korda kassipoegadega. Vaene kass istus aknalaual, silmad ainiti tundmatutel putukatel ja värises. Selles olukorras sain talle pai teha, ta oli hirmust kange. Praegu vaatab ta väikeseid kappavaid elukaid ahju otsast, ma loodan, et seal tunneb ta end turvaliselt. Eks ma jälgin ja proovin saavutada, et tal oleks hea.

Ükskord ma hakkasin Triitonit vaadates peaaegu nutma. Ta käis süüa krõbistamas, siis ringutas, siis vaatas mulle otsa ja hüppas oma naljaka krääksatuse saatel lemmikpessa kratsikal. Seal sättis ja niheles end kõige mõnusamasse asendisse, ohkas ja jäi magama. Mul oli selline tunne, et ta oli selles hetkes väga õnnelik.

Leila ja Lembituga kohtumise päeval :IMG_1682IMG_1670

IMG_1678
Ja miks kõnnib see kass küünte klõbinal?IMG_1112
Kas on üldse võimalik, et kuskil on üks inimene, kelle jaoks saab Triiton sama kalliks kui mulle…
IMG_1959

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s