Triitoniga tasapisi

Triitoni areng on minu jaoks väga tähtis. Ma leian iga päev need hetked, et tema juurde maha kükitada, talle käsi sirutada ja temaga rääkida. Praeguseks olen saavutanud, et ta mõnikord kogemata nühib ennast vastu mu kätt. See ei ole mingi suur saavutus, sest ma saan väga hästi aru, et ta tegelikult ei tahtnud seda teha, aga kuna seda varem üldse ei juhtunud, siis on see samm edasi siiski. Igal võimalusel teen talle salaja pai. Katsetan järjepidevalt, kas ta laseks mul turjarohtu panna. Mõnikord on tunne, et laseks küll, söömise ajal, aga ma veel siiski ei taha riskida ja raisata.
Kui ma rahulikult liigun, siis ei lähe ta mu eest üldse ära, võin mööduda temast sentimeetri kauguselt.
Kui ta on oma lemmikkohas – kratsika lohus, siis seal meil veel edusamme ei ole. Alati lahkub, kui ma proovin puudutada. Aga ega ma jäta, ma jätkan.
Kui ma mõtlen, kus me olime… Triiton tänaval putka all ja mulle mitte üks meeter lähedale, siis on ju kõik väga hästi.
Hirmsasti tahaks proovida kassivaba kodu, kas siis annaks ta kõik oma helluse inimesele? Ei tea, ja vaevalt saan niipea teada.
Energilisem on ta ka kui teised kassid. Kahe- ja üheaastasel on ikka vahe sees, tuleb välja. Triiton tahab hirmsasti mürada ja joosta, seda endiselt ikka õhtul hilja ja varahommikul. Aga õnneks on natuke siiski juba tekkinud sama ajarütmi inimese uneajaga, ma saan juba veidi paremini magada 🙂

Triiton endiselt jumaldab teisi kasse ja teeb kõik, et nende tähelepanu saada. Süüa ei lase, magada ei lase, aina ronib külje alla ja puksib. Õnneks on kõik rahumeelne, välja arvata mõned maadlused, aga needki ju ikka mänguga. Triinu virutab talle vahel käpaga, kui Triiton liiga pealetükkivaks muutub.
Pikema ärkamisega hommikutel istub Triiton voodi peatsi peale ja teeb mulle praktiliselt kõrva sisse armsalt njäu. Mõnikord isegi magab voodis ka öösel, päeviti nagunii.
Rõdu on endiselt talle väga oluline. Kui ma panen õhtul ukse lõplikult kinni, siis ta vahel jääb kurblikult, pea uksepakule toetudes tukkuma.
Triiton on söögi mõttes kummaline kass – ei söö grammigi pehmet toitu. No natuke limpsis ühte inimeste tuunikalakonservi, mis mul oli kassipüügiks ostetud, aga muud mitte midagi, ainult kuivtoit. Samal ajal, kui teised kassid hommikul ja õhtul tormavad kööki, tuleb Triiton ka kohale, aga pärast kõikide nühkamist viskab end põrandale külili ja hakkab varbaid laiali ajama. Lihtsalt jälgib, kuidas teised söövad ja lõpuks läheb oma krõbinate kallale. No on väike koomik.

Iga kord, kui ma liigun tema endise “kodu” kandis, ma mõtlen, kuidas ta küll seal praegu hakkama saaks, kui ta poleks lõpuks lasknud end kinni püüda. Tulen koju ja nähes teda turvaliselt, tervelt ja rõõmsalt, olen ma väga õnnelik, et kõik läks lõpuks ikkagi hästi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s