Põnevil poiss ja tudisev tüdruk

Taltumine-taltsutamine läheb meil aeglaselt, aga kindlalt. Lemps on osutunud väga hakkajaks kassipoisiks, kes sisiseb üsna palju, aga pole kordagi mind löönud ega hammustanud ja eest ära ka ei lähe, kui pai teen. Ei nurru. Sööb minu nähes ja väga aplalt. Nüüd on hakanud mäng ka huvitama ja nii ma talle lõputult palli veeretangi ja siis teised mänguasjad järjest juurde.
Ta on armsa ja rõõmsa olekuga ja kaamera armastab teda. Huvitav on jälgida, kuidas ta muudkui kohendab ennast erinevatesse asenditesse ja justkui poseeriks ja edvistaks, endal muhe nägu peas.
Eks mul on natuke kahju olnud, et mulle jälle need “tavalisemast tavalisemad” kassipojad sattusid, kui ümberringi vajatakse abi ka pikakarvalistele nunnudele tuustakutele ja muudele värvilistele, kelle puhul saab võib-olla kodupakkujate vahel lausa valida. Ikka must ja valge ja ei midagi silmatorkavat tuleb siia hoiukodusse. Ohkasin sügavalt neid juba esimest korda nähes (ma ei teadnud, mis välimusega kassipojad seal hoovis elavad). Aga taaskord – kui ometi kõik kassivõtmist planeerivad inimesed seda saaksid kogeda ja veenduda – välimus pole üldse oluline! (kui kodude leidmine tõesti välja arvata). Ma näen, et Lemps on ülivahva tegelane ja juba mu südame täielikult vallutanud, mis sest, et vastupidi veel sugugi mitte 🙂
IMG_1054

IMG_1061

IMG_1062

IMG_1076

IMG_1082

IMG_1111

IMG_1113

IMG_1117

Leilakene aga vajab veel rohkem aega. Tema veel ei mängi, natuke julgeb koos vennaga piiluda.IMG_1075
Süles on veidi vähem kramplikult, julgeb isegi otsa vaadata. Nii ma temaga istun ja loen leebe häälega talle internetti ette 🙂IMG_1069
Kui Lemps ahmab pasteeti koos mu sõrmedega, siis Leila limpsab tasakesi ja pikaldaselt. Ma annan talle alati süles süüa, sest ei tea, kui palju suur vend talle jätab. Ei nurru. Ühel hetkel tahab Leila maha hüpata ja siis ta tagakoibade värisedes ruttu kuhugi varju poeb. Viimasel ajal enamasti korvi (mitte 4-sentimeetrisesse kapi ja seina vahelisse prakku pea alaspidi põrandaharja otsa, osavalt kõike sinna topitut eemaldades). Mul on hea meel, kui ta ennast natuke vabamalt seal juba tunneb, mitte ei ole ainult väikene hirmunud silmadega muhukene
IMG_1097

IMG_1091.
Kõige paremini mõjub, kui lihtsalt istun nende juures põrandal ja kutsun mängule. Niisama tulles-minnes tehtud paid ja ka süleistumised on ikka üsna kange moega, aga ehk sillutavad needki teed sõprusele. Kui saaks, võtaks lapsehoolduspuhkuse küll veel mõneks ajaks…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s