Uued lapsed – Leila ja Lembit

Tänasest elab Padi ja Pasteedis kaks uut kostilist – kassilapsed Leila ja Lembit (kes sõprade ringis kindlasti Lempsi nime saab).
Täiskasvanud kasse ma praegu rohkem majutada ei saa, aga kassipoegadele on luba ja tuba olemas. Nii teadsin ma, et keegi, kes sobival hetkel just abi vajamas, minu juurde lõpuks jõuab.
Ükski hoiukodu ei jõua tegelikult silmagi pilgutada, kui talle oleks juba kümneid pakkumisi, aga mina võtsin ja jätsin hinge ühe kassipere, kellest kuulsin ühe kassisõprade grupi kaudu. Sealt said päästetud kaks pojakest, aga ülejäänutega tegelemine jäi olude sunnil katki. Kuna tegu on mulle südamelähedase piirkonnaga ja rumala peaga jõudsin seal ka luurel käia, siis lõpptulemusena mul kaks lapsukest nüüd vannitoas uut elu alustamas ongi.
Kasse on seal mitmeid ja mul oli väga-väga raske otsustada, keda piiratud võimalustes aidata ja keda jätta… Alustasin tegelikult ühest hallitriibukirjust, kes elab samas hoovis, kus Leila-Lembit, aga teisel pool. Ta oli üksinda, tundus natuke väiksem ja hädisem. Mõtlesin, et kui saan tema kätte, siis võtan ühe veel teiselt poolt ja kolmas lihtsalt jääb oma aega ootama. Ei olnud hea mõeldagi õdede-vendade lahutamisest, aga kolme arga ja mitte just üliatraktiivset kassipoega ma omale koju suureks kasvama lubada ei saa. Eile kulutasime hea mitu tundi nii päeval, õhtul kui ka täna varahommikul triibikut passides, aga ta kas ei näidanud ennast üldse või siis sõi ruttu mingeid jäänuseid, aga lõksu ei läinud. Ta oli äärmiselt arg ja mitme meetri pealt pani juba jooksu. Samal ajal aga olid alati kohal mustvalged põnnid Leila baari tagahoovis. Olin juba nädala esimesel poolel neid vaatamas-pildistamas käinud ja teadsin, et nemad saab kätte küll. Mustem pojakene tutvumiskorral ainult kähises mu peale ja valgem hoidis üldse eemale. Näljased olid nad küll. Töötajad olid juba siis abivalmis väravaid avama ja vaenulikkust ma ei kohanud.
Täna siis mõtlesin pärast hommikust tulutut passimist käigupealt ümber, panin lõksu Leila baari hoovi ja loetud sekunditega oli must pojakene sees. Ootasin küll viimase hetkeni, kas teine ka jõuab sisse astuda, et siis nöörist tõmmates kaks korraga saada, aga see ei õnnestunud. Kaasjahilised saabusid veidi aja pärast kahva ja transpordipuuriga teise poja jaoks. Oli suur tahtmine mõlemad korraga püüda, et neil oleks koos julgem harjuda. Oodates oli valgem päris lustlik, natuke näris puuri katvat lina ja muudkui uudistas, kus venna on. Ka töötajad olid uudishimulikud ja käisid šašlõkikuhjasid pakkumas. Kassidele, mitte mulle kahjuks 🙂 Ütlesin, et see toit kassidele ei sobi anda ja publik kaugenes.
Valge pojake oli päris kiiresti toidu kallal ja nii ta kahva alla jäigi. Toimus küll väike intsident kahva võrgus oleva kassipoja puuri toppimisel, kus ta osavalt ennast välja rapsis, aga saime temast otsapidi kinni, samal ajal kui väike kiskja hammastega minu põlve haakus ja teise jaamakorraldaja kätt rappis. Lõppes siiski kõik edukalt, saime ka ootamatu ja kiire auto-abi ja nii me koju jõudsimegi.
Otsustasin neid mitte puuri panna ja pärast turjarohtusid ja saba alla vaatamisi said nad mõne aja pärast tuppa lahti.
Kui ma ei eksi, siis must, valge ninatriibuga on poiss ja väiksem valgemustaga lapiline on tüdruk. Tema on nagu mini-Hipsik 🙂
Lapsed on väga arad, aga mõne tunni pärast neid sülle võttes sain aru, et asja saab neist küll. Nad ei olnud üldse kurjad, vaid lihtsalt hirmunud. Nurru peab ka veel ootama, aga kavatsen oma puhkusenädala just selle väljameelitamisega tegeleda.
Pudelid-potsikud on riiulilt juba maha aetud ja aknalaud avastatud. Leilakene oli vahepeal üsna paanikas, hüppas aknasse ja peeglisse. Praegu ootan ja loodan, et nad mu keedetud kana ja puljongit sööma hakkaksid.
Unustasin neid kaaluda, teen seda homme.

Kassipoegade ema on väga armas väike mustvalge kiisu. Kui meil läheb hästi, siis püüame ta kinni, steriliseerime ja Leila baar hoolitseb pärast tema eest edasi.

Pean tunnistama, et ma proovisin kõigest hingest vältida mustvalgete kassipoegade võtmist. Ma olen väga hästi kursis, et pakkumises on palju rohkem poegi kui neile tahtjaid on ja mustvalged on päris järjekorra lõpus nagu kõik kassi-inimesed kogenud on.
Tuleb lihtsalt optimistlik olla ja loota, et Leila ja Lempsi jaoks on siiski kuskil superkodud ootamas.

Siin aga on pildid algusest peale. Siis, kui ma neid jälgimas käisin:
IMG_0663

IMG_0664

IMG_0668

IMG_0672

IMG_0678

Lembit lõksu minemas, Leila asja uurimas ja kassiema üleval paremal vaatlemas:IMG_0803
Ilus kassiemaIMG_0806

Lõksus ja ootelIMG_0811IMG_0805

IMG_0815

Siin tahtsin jäädvustada hetke, kus mõlemad välja hiilivad, aga läks kuidagi nii, et Lembit suundus korvi ilmselt mu silmade pilgutamise hetkel, ma imelikul kombel ei näinudki sedaIMG_0831

Hirmus-hirmusIMG_0832

Kõige esimesed sülehetked, Leila ei julgenud isegi vitamiinipastat ära limpsata

Leila

Leila

Lembit

Lembit

IMG_0845

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s