Kuidas Kas-Kasser kodu leidis

Kõik algas sellest, et Mammu suri ära.
Mammu oli endine tänavakass Lasnamäelt, kelle võttis endale üks tore vanapaar. Kuna minul oli au olla neli aastat tagasi Mammu peamine käpahoidja, siis mina neid temani suunasin ja samal ajal, ise seda teadmata, need kaks inimest igaveseks oma ellu lasin.
Oleks nagu suured sõnad, aga nii see tõesti läks. Mammul oli vaja regulaarselt küüsi lõigata ja muud nõu anda. Vanapaaril oli mõni aasta varem surnud koer ja kassipidamiskogemus oli neil ka olemas, aga neile väga meeldis, et oli keegi, kellele küsimuste korral helistada ja keda külla oodata.
Mina seda päris nii ei planeerinud, aga toredate ja intelligentsete Luule ja Ilmariga lähemalt tuttavaks saades tundus see kõik juba loomulik, et ma kogu nende eluga kurssi sain ja nemad mind ajapikku oma lapse(lapse)ks on pidama hakanud. Mammu oli lihtsalt see nähtamatu niit, mis meid alguses ühendama hakkas.

Selle aasta juunis sain kõne, et Mammu ei taha hästi süüa ja on tavalisest loium. Palusin teda paar päeva jälgida ja siis sain juba ise kohale minna. Samal päeval oli Mammuke juba tavalist moodi sööma hakanud ja ma ei saanud midagi aru, et oleks teisiti. Paistis veidi kõhnem küll välja, kui eelmisest korrast mäletasin. Leppisime kokku, et jälgime hoolikalt ja uue ohumärgiga viin ta kohe arsti juurde. Veidi enne äraminekut sain oma elu kõige müstilisema kassikogemuse, aga sel hetkel ma seda veel ei teadnud. Istusin põrandal, et Mammut veel natuke paitada ja imestasin, et ta ei lähegi ära. Oma perega oli Mammu täiesti julge, aga küünte lõikamiseks ma pidin teda reeglina teki alt üles otsima või alguseaegadel ka voodi alt ning minu seltskond teda kunagi ei huvitanud, alati vudis kuskile ruttu ära. Aga sel päeval, 19ndal juunil, istus Mammu minu kõrval, nurrus ja nühkas peaga mitu korda vastu mu kätt. Esimest korda nende nelja aasta jooksul. Me kõik imestasime ja pidasime seda heaks märgiks, et Mammul on jälle kõik hästi.
Tegelikult ei olnud. Poolteist tundi hiljem sain uue kõne – Mammu ei püsi tagumistel käppadel ja lamab raskelt hingates põrandal. Läksin kohe tagasi ja viisin Mammu Loomade Kiirabi kliinikusse. Sel õhtul oli seal väga palju tööd ja läks aega, enne kui ma sain teada, et Mammul on kõhuõõnes kasvaja. Tema seisund halvenes minu nähes, isegi verd ei saanud analüüsimiseks kätte. Otsustasime, et anname talle võimaluse (uuringud ei näidanud nii täpselt, kuidas kasvaja paikneb) ja kui öö jooksul seisund paraneb, siis proovitakse opereerida.
Läksin kolm tundi hiljem nukralt koju ja hommikul sain teada, et Mammu ei pidanud vastu ja suri öösel…
Luule ja Ilmar olid lohutamatud ja mina jäin mõtlema, mis seal põrandal siis õieti juhtus. Kas Mammu jättis niimoodi hüvasti? (Ma eelistan mitte mõelda, et see oli valunurr).
Viimati kontrollisime Mammut kliinikus talvel, siis küll põhiliselt hambaid, aga ülevaatusel ei leidunud midagi erilist. Sain nüüd hiljem teda, et selline kasvaja võib tekkida ka mõne nädalaga. Nii et Mammu saatus oli lihtsalt selline – külmetada tänaval, siis olla kellegi elu mõte ja lõpuks lahkuda raske haiguse tõttu.

Edasi läks nii, et käisin Luule ja Ilmari juures edasi, rääkimas ja lohutamas, nii nagu oskasin. Nad olid kindlad, et uut kassi ei tule, sest uut kaotust nad üle elada ei jaksa ja kauaks neidki enam (see paljude vanainimeste tüüpiline jutt). Mina kuulasin kannatlikult iga mõtet, mis neil tuli, kuni lõpuks hakkas siiski tasapisi välja kooruma, et uus kass võiks olla parem kui elu ilma kassita. Ma siis toetasin ka seda mõtet ja Kassijaama kasside vahel valides ülisõbralik Kas-Kasser sõelale jäigi. Ootasin siiski veel, et nad päris kindlad oleksid ja andsin neile väga olulise lubaduse – kui nad enam ei saa kassi eest hoolitseda, siis ma võtan ta tagasi.
Kui Kasseril oli aeg vaktsineerimas käia, siis lasin teha ka röntgeni, mis oli korras ja nii nagu me mitte kunagi ei varja ühtegi tervisemuret võimaliku huvilise eest, ma ka Luulele ja Ilmarile kinnitasin – praegu on Kas-Kasser terve, ta saab suurepäraselt ilma hammasteta hakkama ja ma toetan neid kõiges, milles vaja.
Kui aus olla, siis ega ma kellelegi teisele nii eakale kassi anda ei tahaks, aga kuna ma juba Mammuga neid igal sammul toetasin, siis nüüd teen seda lihtsalt teise kassiga. Ja varsti saab Kasseri asemel uue hädalise majutada, mis on ju ka väga tähtis.

Praegu on neil vanust 85 ja 83 aastat. Nad saavad ise poes käidud ja liivakasti koristatud. Tervis on nii ja naa, hetkel saavad hakkama. Kõige olulisem on, et nad Kasserit rõdule ei laseks. Teistpidi on kõige olulisem, et Kasser on suurepärane lohutaja. Kuna ta on Mammuga väga sarnane, ainult ligi kaks korda suurem, siis ma kuulen ikka ja jälle, kuidas teda Mammuks kutsutakse. Aga sellest ei ole ju midagi.

Homme saab Kas-Kasseril uues kodus kaks nädalat täis. Katseaeg on läinud hästi. Tal on juba peaaegu tervenisti avastatud kolmetoaline suur korter ja kuigi päris enda moodi sülekassiks ta ei ole veel hakanud, olen ma kindel, et seegi tuleb. Praegu sätib ta end lihtsalt inimeste kõrvale ja on üks tore kass, kes palju räägib ja laseb endale tuhat paid teha.
Nii ongi Pelgulinna hoovikassist saanud kesklinna korterikass ja ma soovin kogu südamest, et nende kõigi tervis peaks veel kaua-kaua vastu.
Selline oli Mammu (natuke naljakas kass, ma tean, külmavõetud kõrvad ja hiigelsilmad)IMG_0730
Ja Kas-Kasser oma uues kodus: IMG_0541

Advertisements

2 responses

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s