Katsumused, katsumused

Ei ole midagi nii, et paned aga vaktsineerimise aja kirja ja lähed.
Feja otsustas eelmisel õhtul haigeks jääda. Eile õhtul leidsin ta poolkinnise ja veidi mäda jooksva silmaga, käitumiselt ja olekult oli küll õnneks tavapärane. Hommikul oli seis sama ja võtsin ta täna ikka kliinikusse kaasa, et arst üle vaataks ja õige ravi saada, vaktsineerimine lükkub kuhugi tulevikku…
Isegi see kaasavõtmine ei läinud nii nagu ma arvasin. Meil on igapäevane rutiin teada ja transakastis istumine on üks hommiku osa – seal ootab ta kuni ma toitu serveerin. Täna aga otsustas ta käituda absoluutselt teistmoodi ja ronis kasti taha. Ma väga palju aega puuripanekuks ei planeerinud, seega ärevus tõusis. Võtsin liivakasti välja ja hakkasin teda vaikselt suunama. Feja aga hakkas jälle mööda puuri lendama ja tõin siis püüdmiseks teki. Sellest ka kasu ei olnud, aga kui korraks kindaid läksin võtma, siis oli ta siiski transakasti pugenud. Panin võre ette ja sain kohe küünega ka. Kindas käega sain ikka kasti korralikult suletud. Hoidsin teda terve tee vastu ennast – neid kliinikusse viimisel põgenemisi on kuuldud ja kurvastatud, tuleb olla üliettevaatlik.
Sain teda nüüd kaaluda ka, kolm kilo raske on ta praegu.
Arst vaatas peale ja määras antibiootikumid. Kui Feja natuke plõksis ka, siis enam ei küsinud, kas ma saan silmi määrida ka. Kui läheb hullemaks, siis viin ta uuesti kliinikusse ja lasen professionaalidel paar päeva tema kallal tegutseda. Krae pähe ja niimoodi pidi saama.

Aga kuni eilseni oli kõik päris tore.
Ei saa öelda, et Feja on sõbralikumaks muutunud, aga julgemaks küll ja stress on palju väiksem. Kui mul on rohkem aega, siis ta laseb ennast päris vabaks ja niheleb või sirutab kas transakastis või selle peal. Suleritva natuke puksib, natuke närib ja pall meeldib ka. Minu sõrmi nuusutab, ei pea vajalikuks hammustada või lüüa.

Kliinikust tulles otsustasin, et transakasti enam puuri ei pane, lasen natukenegi rohkem liikuda, sest puuris oleku aeg pikenes kahjuks teadmata aja võrra edasi. Täna sain hästi aru, et lahtiselt toas teda püüda ma mitte ei soovi. Ilmselt ka ei suuda.

Nädala keskel näitas Feja mulle keelt IMG_6996
Tänahommikune vaade. Silm on tegelikult hullem, kui pildile jääb. Lasi fotokaga endale peaaegu päris nina alla, tubli tüdruk. Mis täpp tal koonul on, ma ei tea, aga nagu paraneks juba.
IMG_7104
Kliinikus:IMG_7118

IMG_7116

Triiton aga on osutunud Kassijaamas hästi rahulikuks poisiks – tema ei hüppa ega sisise ega vehi käpaga. Ainult vaatab suurte silmadega ja natuke väriseb. Korraldas mõnepäevase näljastreigi, aga praeguseks on kenasti sööma hakanud. Ei tea, miks ta ei tahtnud minu juurde tulla. Nüüd pean siin selle musta jeekimiga maadlema 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s