Jupikese julgem

Nädal tagasi laupäeval avasin Nöpsikule ukse. Ja alles eile jõudis ta niikaugele, et tegi suurele toale ringi peale. Üks päev jäi küll vahele, sest Kasserit jahtides jätsin Nöpsiku ikka ukse taha, aga muidu piirdus ta esimesed päevad, st õhtud, uksepaku peal kõõlumisega.
Kuni ülejäänud kassid ei viitsinud teda lõpuks enam üksisilmi passida ja hakkasid oma tavaelu elama. Siis sai Nöpsik julgust juurde ning liikus natukese haaval järjest kaugemale. Väikseimgi ehmatus (näiteks mina) jooksutab ta kohe vannituppa tagasi, aga on näha, et ta naudib vabadust väga. Väike kitsas koridor, mis on vannitoa ja elutoa vahel, on kõige ägedamate pallimängude koht ja praegu nt kõristab ta ennastunustavalt ühe vana kastanimuna kallal. Seal tehakse uhked õhusaltod AD-ga mürades ja seal esikurullitakse vaip kindlameelselt vannitoa põrandale. Ööseks on ta praegu veel jäänud kinni, aga arvan, et varsti vaatan, mismoodi me öise kooseluga hakkama saame.

Ma olen iga päev harjutanud teda ka oma käega – ikka sellesama paikäega, mis selja tagant on maailma mõnusaim, aga näo eest väärib käpapeksu 🙂
Ma panen talle järjekindlalt talle oma käe nina alla aknalauale, käeselg üleval, kui ta oma turvakohas-aknalaual istub. Olen saavutanud, et isegi pehmet patsutamist enam ei viitsi teha, ignoreerib. Aga kui kätt hoian õhus nina all, siis ma näen ta meeltesegadust – varbad lähevad laiali, küür tuleb selga ja saab hästi aru, et see käsi teeb head. Aga igaks juhuks tuleb ähvardada ka. Ja nii ma saan endiselt patsti ja nätaki käpahoope. Olen õppinud neid mitte kartma, sest haiget ei saa, natuke ehmatab. Mõni tou on tugevam ja mõnikord tahaks natuke hammustada ka, aga seda pole siiski juhtunud. Ilmselt läheb veel päris pikalt, kuni ta kätt enam vaenlaseks ei pea või jääbki talle see kaasavarana lapsepõlvest tänaval – ennast tuleb kaitsta, iial ei või teada. Aga eile julges ta konservi esimest korda näpu otsast lakkuda, mul oli nii hea meel.
Naljakal kombel on vasak pool see, kus saab väikese kannatusega usalduse võidetud. Nöpsik vaatab aknast välja ja mina muudkui silitan pealaest sabani. Niikaua, kui ta kätt ei näe, on kõik hästi. Kui minu suunas on parem külg, siis ei usalda, pahur nägu tuleb ette ja olgu ma ettevaatlik.
Täiskasvanud inimene saab selle joonega ilusti hakkama, väikesed lapsed kindlasti mitte.
Aga siin mõned hetked esimestest avastamistest:IMG_4849
Paraku avastas ta diivani kõigepealt kui kratsikohaIMG_4857
Fotokasse suhtub endiselt põlgusega – eemale sellega! IMG_4865
Kui naljakas rohutirtsu-asend 🙂IMG_4884-001
Ja sama eestpooltIMG_4875

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s