Seikleja Kas-Kasser

Kas-Kasser veetis osa eilsest ööst mööda oma endisi valdusi, Pelgulinna tänavaid ja hoove laiates.
Samal ajal olin mina ärevusest oimetu ja muidugi kondasin murelikuna ka ise tänavaid pidi, vahepeal kuivemad riided selga ning jälle otsima, taskulambi valgel hoove ja autoaluseid valgustama ja kss-kssitama.
Seikleja hingega Kas-Kasser kasutas võimalust õue pääseda, kui tema hoiu-inimesel oli erakorraline olukord ja ta ei saanud ise kontrollida, mis parasjagu toimub. Toimus aga see, et uks jäi korraks lahti, Kasser vana õuekassina tegi kohe vehkat ja õnnetuseks oli sama erakorralistel asjaoludel ka välisuks sel hetkel lahti. Selleks hetkeks, kui mina otsima tormasin, ei teadnud keegi, kuhu suunas Kasser jooksis.
Ühtpidi olin rahulik, sest kui keegi üldse koju oskab tulla, siis just see kass. Pealegi inimsõbralik ja kiibiga. Lootust oli rohkem kui lootusetust. Aga autoteed, õnnetud juhtumised, tee kunagise koduni…?
Kuna tänaval oli pime, hoovides veel enam ja Mangi horoskoop hoiatas minu tähemärki jaanuaris üksi hilja õhtul ringi kolamast, siis tegin hilisõhtuses otsingus väikese pausi, et vahepeal natuke tukastada ja öösel tulla uuesti hoovi kontrollima. Esimesel korral oli käik tulutu.
Uni oli katkendlik, Triinu tuli mind lohutama, pannes nina vastu mu nina, käpa ümber kaela ja limpsides õrnalt põske.

Läksin uuesti õue poole kolme ajal. Lund oli sadanud ja mul oli hea meel, sest lootsin näha käpajälgi. Aga tegelikult oli juba välisust avades õnnehetk, kui kuulsin ärevat mjäud ja nägin tuttavat kogu tuttavas kohas – maja ees prügikonterienri kõrval seismas. Sealsamas, kus ta kevadelgi ikka oma söögikorda ootas. Kas-Kasser! Lumekirmega kaetud, märg, aga rõõmus. Tuli jooksusammuga koridoriuksest sisse ja veel kiiremini trepist üles just õige ukse taha. Siin tegin telefoniga kiire jäädvustuse DSC_0017 Hetk oli ju täiesti haruldane. Suvel, traksidega jalutamas käies, ei saanud teda muudmoodi tuppa, kui tõstes ja sama trepist üles, ikka tagumikust suunates ja rihmast tirides. Ja oh nüüd seda kojujõudmise rõõmu!
Kes meist rõõmsam oligi, kes teab 🙂
Pingelangus oli nii suur, et oleksin magada tahtnud vist õhtuni välja.
Läks õnnelikult, seikleja mõnuleb jälle ahju kõrval ja näeb vist und kõigist neist Pelgulinna taaskohtumistest.

Advertisements

2 responses

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s