Ikka segaduses

Nöpsik ei oska käituda 🙂
Ma muidugi ei peaks selle üle imestama, sest kus ta peaks olema seda õppinud. Olen endiselt siiras imetluses, kui palju on temas suhtlusjulgust. Nöpsik nurrub ja sõtkub, kenutab ja kenitleb. Keerab kõhtu ette ja pead viltu. Tuleb juurde ja teeb nägu, et tahab pai.
Seal see konks ongi. Pai saab teha siis, kui ta paikätt ei näe. Kui pea on käe poole, siis ehmatab ja hakkab kohe asendit vahetama. Kui vaatab aknast välja või otse enda ette, siis võib silitada minuteid ja minuteid. Teises käes hoian ma alati suleritva – äkiliste liigutuste enesekaitseks. Vahel näen, et sellest on kasu. Ilme muutub pahuraks ja ritv saab raevukalt hammustada.
Nii et ma tean, mida teha ei tasu – kätt näo suunas sirutada. Momentaalselt tekib tal tung käega midagi teha. Ma ei tea, hammustada või käpaga virutada, pole lõpuni lubanud. Kohe nõksatab vastu. Samas, kui ta tiirleb põrandal ja mina istun või seisan kuskil lähedal, siis mingit soovi rünnata ei ma näe. Tahab hoopis lähemale tulla, uudishimu on suur.IMG_4249IMG_4275

kõik peab üle nühkama

kõik peab üle nühkama

nb varbad

nb varbad

opitud ja priske :)

opitud ja priske 🙂

susse ei taha hammustada

susse ei taha hammustada


Kõige rohkem igatseb Nöpsik siiski liigikaaslast. Kui Andy tema juurde tuleb, siis jookseb ta jalust maha. Andy muidugi suundub toidukausi juurde ja kohe hakkab Nöpsik tema kõrval sööma. Ka Duran pakub huvi. Teised väga vannituppa ei trügigi.
rahulolev põrandakütet nautiv külaline

rahulolev põrandakütet nautiv külaline

IMG_4203

Uus katsumus seisab ees nädala pärast, siis läheme vaktsineerima. Steriliseerimise päeva hommikul olin üsna ärevil, kuidas kass transpordikasti saada. Mingit huvi tal selle vastu ei ole nagu eelmisel päeval juba tuvastasin, jättes kasti talle tutvumiseks. Loopisin talle hommikul siis tekki peale, aga osavalt libistas ta end välja ja tegi mitu tiiru järjest ärevamaks muutudes.
Lõpuks sain ta teki sees haardesse, ja jälle unustades põhitarkused, sain kinnastamata käe karistuse, hammustada. Uks tuli ka eest ära suure rapsinguga, nii et kõrvus kohises ja jalad olid nõrgad, kui lõpuks valmis sain. Pühkisin veretilgad kokku ning startisin kliinikusse. Nöpsik ei kavatsenudki rahulikult ja vaikselt puuris kükitada, vaid udjas käppadega luuki ja nii ma kast süles, mitte käe otsas bussile läksingi. Õnneks ei olnud käu nii kõrvulukustav kui toas. Tegelikult on ta üldse vaiksemaks jäänud, mis on tore.
Nii et uus katsumus on ees ja kui meil õnnestub ta ilma suurema jandita ära vaktsineerida, siis on suur samm koduotsingute poole astutud.

Käin igal nädalalõpul Telliskivis mitu korda, et näha, kes ja kas seal alles on. Kahjuks pole kolmandat ega ka väikest triibikut kordagi näinud. Süüa ikka sinna pannakse, ju siis on kellele. Kuna praegu ei ole ka vaba kohta ühelegi kassile, siis rohkemat kui oodata nagunii teha ei saa. Iga tuisune ja külm ilm teeb südamele valu…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s