Valitud nurrumine

Olin mõned päevad kodust ära ja kasse kantseldas niikaua usaldusväärne “kassihoidja.”
Kuulsin oma üllatuseks, et Hipsik talle ei nurrunudki. Vat sulle, mina mõtlesin, et nurr on tal sama loomulik nagu mängimine ja söömine. Samas on tore mõelda, et mina olen nii eriline isik, et olen lakkamatu põrisemise ära teeninud. Ma muidugi usun, et kui ta ükskord peaks veel tähtsama isiku, ehk oma pärisinimese leidma, siis ei ole nurr kaua peidus.
Hipsik on siiani oma vabadusetundidel müdistanud magamistoas, põgenedes kahtlaste asjaolude eest garderoobi kaugematesse nurkadesse. Aga täna on ta juba diivanil, diivanilaual ja norib mu võileivalt sinki. Ja praegu, kui mina nurga taga kirjutan, on tema justkui süleootel samas diivaninurgas, kus me igal õhtul kahekesi istunud oleme.
Pildil mängib ta Kattipuoti kingitud hiirega, nii et käpad sõlmes ja vurr viltu

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s