Valitud nurrumine

Olin mõned päevad kodust ära ja kasse kantseldas niikaua usaldusväärne “kassihoidja.”
Kuulsin oma üllatuseks, et Hipsik talle ei nurrunudki. Vat sulle, mina mõtlesin, et nurr on tal sama loomulik nagu mängimine ja söömine. Samas on tore mõelda, et mina olen nii eriline isik, et olen lakkamatu põrisemise ära teeninud. Ma muidugi usun, et kui ta ükskord peaks veel tähtsama isiku, ehk oma pärisinimese leidma, siis ei ole nurr kaua peidus.
Hipsik on siiani oma vabadusetundidel müdistanud magamistoas, põgenedes kahtlaste asjaolude eest garderoobi kaugematesse nurkadesse. Aga täna on ta juba diivanil, diivanilaual ja norib mu võileivalt sinki. Ja praegu, kui mina nurga taga kirjutan, on tema justkui süleootel samas diivaninurgas, kus me igal õhtul kahekesi istunud oleme.
Pildil mängib ta Kattipuoti kingitud hiirega, nii et käpad sõlmes ja vurr viltu

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s