Ma ei ole kunagi tahtnud siia blogisse oma emotsioone tuua, vaid panna kirja kasside lood ja pildid, et ma neid tulevikus paremini mäletaks. Ja muidugi loodan, et võib-olla aitab täpsem kirjeldus mõne kassi paremini koju. Kirjutan eelkõige enda jaoks ja oma tundeid ma ju tean, mis ma neist ikka eksponeerin.
Kiusu ootamatu surm lõi mu rivist välja ja see postitus oli erandiks.
Kahjuks olen ma jälle sellises olukorras, et tavalist, faktil põhinevat postitust teha ei saa. Kui proovida kirjeldada seda tunnet, mis minus praegu on, siis – olen saanud väga valusasti lüüa, olen pikali maas, aga ikka on valus ja paremaks ei lähe.

Helmit enam ei ole. Armas vapper Helmi läks minu juurest koju ja sinna ta suri. Seal tal lasti surra, surma saada. Ilus, sõbralik Helmi ei jõudnud saada aastasekski ja oma lühikese elu jooksul sai soojas toas elada vaid loetud kuud. Ma nutan selle ebaõigluse, kurbuse ja kaotatud elu pärast ja mitte millegagi ei saa lohutada mind ega teisi inimesi, kes aitasid Helmi tänavalt ära ja temale ilusat elu ootasid.
Kodu, kuhu ma Helmi usaldasin, vedas meid alt kõige rängemal moel. Kodu käitus minuga kõige alatumal moel.
Ma ei tea, kas sel närusel inimesel on jultumust tulla siia lugema, aga kui tuleb, siis võib-olla ta saab aru, mida ta tegelikult teinud on…

Viimane kontakt Helmi üliemotsionaalse suhtlusstiiliga koduga oli juuni lõpus. Kodu-uudised olid head. Ka sinnani oli kõik hea, kõik oli tõesti sedamoodi, et minu süda ei valutanud. Me ju suhtlesime pikalt enne kojuminekut, me kohtusime ja helistasime, kirjutasime. Inimene nagu ikka, suutis jätta endast mulje kui maailma kõige suuremast loomaarmastajast ja lõksus ma olingi.
Aga umbes nädal tagasi juhtus nii, et mu saadetud e-kiri tuli tagasi teatega, et seda aadressi enam ei ole olemas. SMS-ile ma vastust ei saanud. Avastasin, et FB konto oli kadunud. Kõnedele ei vastatud ja varsti juba ei saanud ühegi telefoninumbriga sinna helistades mingitki ühendust. Ma olin selle inimese elust blokeeritud. Küll ma proovisin endale leiutada erinevaid põhjuseid, miks see nii on. Ometi aimas mu süda, mis paraku vale inimest kohe alguses ära ei tundnud, kõige halvemat.
Ma käisin ka kodu ukse taga, aga see jäi kinni. Ma ei osanud enam mitte midagi teha, lihtsalt otsustasin, et kui mul tuleb puhkus, siis ma lähen elan seal ukse taga, kuni saan näost näkku teada, mis on juhtunud.
Sain teada aga hoopis teisiti. Vaatasin Lemmikloomaregistrist Helmi andmeid ja nägin, et omanik on Helmi paar päeva tagasi surnuks kuulutanud. Näen ka surma põhjust ja näen ka muud infot tema loomapidamise viisi kohta. Ilmselt ma pean tänulik olema, et ta nii ausalt andmeid täiendab, sain vähemalt teada, mis juhtus ja et tegu on hoolimatusega ning et tegu on südametu inimesega. Siia ma rohkem lisada ei taha. Need, kel on vaja teada, teavad.

Võib-olla ta omal moel isegi hoolis Helmist alguses, aga igatahes ei teinud ta kõike, et kassi elu oleks turvaline ja hoitud. Ei teinud ka seda, millele lepingus alla kirjutas:
“Probleemolukorras (looma kadumine, raske haigus või ootamatu surm, samuti raskused kassi pidamisel) tuleb teavitada ühingut.”
Paber ei tee muidugi inimesest inimest…
Ta ei suutnud asetada ennast minu olukorda ja mõista, et ka raske teadmine ja aus selgitus on kassi eelmisele hoolitsejale äärmiselt vajalik. Parem kui teadmatus ja hingemattev mure. Selle asemel tehti mida kõike, et põgeneda ja peituda. Kas häbi on ainuke tunne selle inimese sees?

Kallis Helmi maksis eluga selle eest, et mina ikka veel usun inimestesse. Ei, uskusin.

Mida ma nüüd teen? Ma ei saa kõiki hädasolevaid kasse endale jätta, aga ma ei saa neid ka 99% kodudesse anda. Enam mitte.

Mul oleks väga kahju lõpetada sellega, milleks mul on võimalused ja oskused ning vahendid, lihtsalt sellepärast, et kõik inimesed ei olegi head. Aga ma ei ole kivist ja ma lihtsalt ei talu enam selliseid lugusid. Muidugi ei talu ma ka õnnetuid kasse tänaval, nii et ma tõesti ei tea, mis saab..

Nutsin eile terve õhtu, ka Mimosa pärast olin kurb. Kas-Kasseri juures nutsin kõva häälega. Ta pani mulle käpad sülle ja vaatas mind tõsiselt.
AD tulid mõlemad õhtul voodisse minu juurde. Duran magas terve mu rahutu öö esimest korda mu kaisus, hästi mu vastas. Ja Andy pani pehmelt käpa mu käe peale. Kassid on imelised. Aga Helmit enam ei ole…

Advertisements

4 responses

  1. Tere,
    ma lugesin Teie postitust ja tunnen väga kaasa. Ma ei oska öelda kui kahju mul on. Olen blogipostituste kaudu Teile ja kassidele kaasa elanud ja vaikselt rõõmustanud iga koju jõudnud kassi üle. See ei tee Teie enesetunnet küll kindlasti kergemaks, aga minu meelest teete Te uskumatut tööd! Sooviksin, et saaksin kuidagi aidata?

  2. nutan koos Teiega! Ma ei ole võimeline ega soovigi mõista neid, kes jätavad oma pereliikme hooletusse. Kuidas on küll võimalik selline hoolimatus elavasse? Elan Teie tegemistele kogu hingest kaasa ja ootan kannatamatult uusi lõbusaid postitusi ning on ülikrb, et peate ka halba kirjutama. Olen mõtetes Teie ja Teie hoolealustega.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s