Öö Kas-Kasseriga

Tahtsin Kas-Kasseri üksindust leevendada. Tahtsin teda rohkem tundma õppida. Teada saada, mis ta öösel teeb ka… Nii hülgasin üheks ööks oma viis väikest karvast voodikaaslast ja kolisin Kas-Kasseri juurde (mh, nime pannes ma üldse ei mõelnud, kui tüütu seda kirjutada on)
K-K aitas mul kõigepealt lugeda, kindlustades, et ma ikka selili oleks ja tema saaks minu peal pikutada. Siis hopsas tugitooli ära ja järgmine kord adusin ma teda kella kolme ajal, kui ta mängis natuke. Siis kuulsin liivakasti kasutamist ja söögikrõbistamist. Ja natuke enne äratust oli ta mu kõrval nurrudes tagasi.
Päris ok öökaaslane.
Isu on tal hea, tuju ka. Kõhu alt sügamine ei meeldi vahel ühtäkki – haarab käppadega käest ja tahab närida (valus ei ole) ja siis kõhiseb ning kõnnib minema. Ja muidugi on ta kogu aeg nördinud, et ma nii vähe oma seltsi pakun. Pean oma seltsi siiski teistele ka jagama ja püüan mõelda, et tal on praegu ikkagi tuhat korda parem kui hambapiinades ja peavarjuta. IMG_8245IMG_8243IMG_8242IMG_8235IMG_8228IMG_8223

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s