Öö Kas-Kasseriga

Tahtsin Kas-Kasseri üksindust leevendada. Tahtsin teda rohkem tundma õppida. Teada saada, mis ta öösel teeb ka… Nii hülgasin üheks ööks oma viis väikest karvast voodikaaslast ja kolisin Kas-Kasseri juurde (mh, nime pannes ma üldse ei mõelnud, kui tüütu seda kirjutada on)
K-K aitas mul kõigepealt lugeda, kindlustades, et ma ikka selili oleks ja tema saaks minu peal pikutada. Siis hopsas tugitooli ära ja järgmine kord adusin ma teda kella kolme ajal, kui ta mängis natuke. Siis kuulsin liivakasti kasutamist ja söögikrõbistamist. Ja natuke enne äratust oli ta mu kõrval nurrudes tagasi.
Päris ok öökaaslane.
Isu on tal hea, tuju ka. Kõhu alt sügamine ei meeldi vahel ühtäkki – haarab käppadega käest ja tahab närida (valus ei ole) ja siis kõhiseb ning kõnnib minema. Ja muidugi on ta kogu aeg nördinud, et ma nii vähe oma seltsi pakun. Pean oma seltsi siiski teistele ka jagama ja püüan mõelda, et tal on praegu ikkagi tuhat korda parem kui hambapiinades ja peavarjuta. IMG_8245IMG_8243IMG_8242IMG_8235IMG_8228IMG_8223

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s