Lein

Kolmeteistkümnendal jaanuaril suri Kiusu. Kakskümmend päeva enne oma kümnendat sünnipäeva.
Minu südamesõber. Meie hingekass. Jumaldatud loom.

Kiusu sai unesüsti Loomade Kiirabi kliinikus, pärast kolme ja poolt tundi võitlust. Südamepuudulikkusest tekkinud kopsuturse ja kõigi organite allaandmine kiiremini kui ükski ravim järele jõudis. Hapnikumask minu käes, Kiusu sellest pärani suuga õhku ahmimas. Hetked, mis jäävad igaveseks silmade ette. Hetked täis ootamist ja lootust ja siis tuli kuskilt lootusetus. Tuli koos analüüsivastustega ja koos arsti aina tõsisema tooniga ja Kiusu aina raskema hingamisega. Kõrvalpuuris niuksuv koer, teises rabelev kass. Tunne, et see ei juhtu meiega ja kohe läheme ju koju, kaasas mõned tabletid ja ravitoit. Ja siis järsku ei olnud enam aega mõelda ega otsustada, vaid oli aeg lõpetada algav lämbumine. Oli aeg viimaseks pehmeks paiks. Kas ta sai aru, et see oli minu käsi. Kas see olin mina, kes võõraste ees selliseid hääli tegi. Kas see oli minu mees, kes pühkis Kiusu suu vahust puhtaks. Kas see on meie kodu, kus ei ole enam Kiusut.

Mitte keegi ei peaks oma kalli lemmiku lõppu sellisena kogema. Kas keegi teab, kui kaua see valu veel kestab.
Kas see tühjus saab kunagi jälle täis. Kuidas peatada nutt, kui enam ei jaksa nutta.

Kiusu puhkab nüüd kahe kuuse vahel meie maakodus.

Dr Kairi Lüüs ja kõik teised, keda me sel õhtul kliinikus kohtasime, tegid südamega tööd, oleme tänulikud.
Siin pildil on hetk, kus ma veel ei osanud halvimat karta. Mõtlesin, et hapnikukamber aitab Kiusut ja kohe saab kõik korda.

Tahan sind sellisena mäletada

Kallis Kiusu, palun tule vähemalt mu unenägudesse.