Lein

Kolmeteistkümnendal jaanuaril suri Kiusu. Kakskümmend päeva enne oma kümnendat sünnipäeva.
Minu südamesõber. Meie hingekass. Jumaldatud loom.

Kiusu sai unesüsti Loomade Kiirabi kliinikus, pärast kolme ja poolt tundi võitlust. Südamepuudulikkusest tekkinud kopsuturse ja kõigi organite allaandmine kiiremini kui ükski ravim järele jõudis. Hapnikumask minu käes, Kiusu sellest pärani suuga õhku ahmimas. Hetked, mis jäävad igaveseks silmade ette. Hetked täis ootamist ja lootust ja siis tuli kuskilt lootusetus. Tuli koos analüüsivastustega ja koos arsti aina tõsisema tooniga ja Kiusu aina raskema hingamisega. Kõrvalpuuris niuksuv koer, teises rabelev kass. Tunne, et see ei juhtu meiega ja kohe läheme ju koju, kaasas mõned tabletid ja ravitoit. Ja siis järsku ei olnud enam aega mõelda ega otsustada, vaid oli aeg lõpetada algav lämbumine. Oli aeg viimaseks pehmeks paiks. Kas ta sai aru, et see oli minu käsi. Kas see olin mina, kes võõraste ees selliseid hääli tegi. Kas see oli minu mees, kes pühkis Kiusu suu vahust puhtaks. Kas see on meie kodu, kus ei ole enam Kiusut.

Mitte keegi ei peaks oma kalli lemmiku lõppu sellisena kogema. Kas keegi teab, kui kaua see valu veel kestab.
Kas see tühjus saab kunagi jälle täis. Kuidas peatada nutt, kui enam ei jaksa nutta.

Kiusu puhkab nüüd kahe kuuse vahel meie maakodus.

Dr Kairi Lüüs ja kõik teised, keda me sel õhtul kliinikus kohtasime, tegid südamega tööd, oleme tänulikud.
Siin pildil on hetk, kus ma veel ei osanud halvimat karta. Mõtlesin, et hapnikukamber aitab Kiusut ja kohe saab kõik korda. Kiusukene

Tahan sind sellisena mäletadaIMG_3676

Kallis Kiusu, palun tule vähemalt mu unenägudesse.

Advertisements

9 responses

  1. Kiusu elab kassideparadiisis oma elu edasi ega unusta teie armastust! Leinake ja mäletage ning leidke Kiusule mantlipärija.

    Punase karviku omanik

  2. Kalli sõbra kaotus on alati raske. Saadan ka oma head mõtted ilusale suurele punasele poisile Vikerkaare taha kaasa.

  3. Kallid leinajad! lugedes neid kurbi ridu ei suutnud ka mina nuttu tagasi hoida. Vastuseks Sinu ahastavatele küsimustele millal kaob tühjusetunne, valu ja nutuhood ei ole kahjuks mul Sulle midagi lohutavat öelda. 2.veebruaril saab täis aasta, kui matsime oma kalli Kräu, kes langes 2 hulkuva koera ohvriks meie oma aias maja terrassil. 17 aastat oli ta meil ja ühel varahommikul lihtsalt enam polnud. Mind vaevab seniajani küsimus kas ma ikka silitasin viimastes surmaeelsetes tõmblustes tema käpakesi kui ma ta kõrval hüsteeriliselt röökisin. Ei mäleta. Iga õhtu nutsin ma end magama ka päevad möödusid selliselt, et mitu korda päevas hakkasin nutma ja pidama enam ei saanud. Paari nädala pärast möödub aasta ja seis on selline, et nutan ainult korra nädalas ja suudan tema nime öelda ilma et nutma puhkeks. Siiani pole ma suutnud endale uut kassi võtta, kuigi hoovis käib mul 2 hoolealust keda igapäevaselt toidan. Olen suur kassiarmastaja ja jälgin kõiki mtü -d kes tegelevad hüljatud loomadega, vaatan nendel lehekülgedel olevaid kasside pilt ja jutte kuid siiani pole minu silmis ükski teine kass Kräu koha vääriline. Ma ei mõtle sellega, teised oleks kuidagi vähem väärtuslikud, ei seda mitte, veelkord, kõik kassid on jumalikud, lihtsalt pole seda oma veel leidnud.
    Ei oska seega kuidagi lohutada, ainult aeg toob veidi leevendust ja teadmine, et teised karvased tegelased vajavad hoolt. Jagage oma muret siis on ka lihtsam.
    Mõtetes teiega!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s