Vannitoas, oma elutoas on kassilapsed kõik juba “vanad kalad”. Mind kardab mõnevõrra veel ainult Duran, teised on julged jõmmid. Mõtlesin, et nüüd on aeg ust paotada. Avatud uksest hiilis esimesena välja Kelmi ja Depeche kohe sabas. Kui ma liigutasin, pagesid tagasi.
Jätsin Depsu sinna, kahtlustades, et seda jultunud vennakest ma kergelt kätte ei saa ja panin Kelmi pikema luusimiseta diivanile. Kelmi läks saba lehvides kohe Kiusut nuusutama ja võttis saadud käpa-ähvarduse mõistlikult arvesse. 
Natuke veel vaatas ringi, aga siis midagi ehmatas ja pani padavai tagasi oma toa suunas. Ma ei jõudnud veel imestadagi, kuidas ta õiget ust teadis, kui ta juba väga nõudlikult sissesaamist palus 🙂 
Hea küll, esimene kord las olla siis nii põgus. Järgmisena võtsin kaasa Andy, kes on oma toas väga inimsõbralik pugeja ja miilustaja. Diivanil avastas ta kohe mõnusa tekikuhila, kuhu varjuda. 
Praegu istub Andy diivani all. Aktiveerub õnneks suleridva peale, nii et lootust on, et saan ta suurema taga-ajamiseta omade juurde tagasi, aga lasen tal rahulikult harjuda sellega, et maailmas on ruutmeetreid veel 🙂
Uks lahti
Advertisements
