Muri ja Vilbert uues kodus

Eile oli eriline päev. Hommikul ei teadnud ma veel, et Murile on huviline. Ja õhtul oli kodu ühtäkki kuidagi vaikne ja tühi. Sest Muri inimesed võtsid kaasa ka Vilpsu.
Tavaliselt sean ma oma südame aegsasti valmis, kui mõni hoiuline hakkab koju minema. See on alati rõõmus, aga samal ajal ka natuke nukker sündmus. Mul ei lähe tavaliselt keegi koju paari päevaga ja nii jõuan ma kõik koduootel kassid enda külge kasvatada. Praegugi ei oska ma päriselt rõõmustada, isegi vaatamata sellele, et uuest kodust on tulnud head, rahustavad uudised ja kõik on korras. Kaks suurimat sõpra on endiselt koos – magavad, müravad, söövad koos nagu hoiukoduski. Neil on terve maja vallutada ja tore pererahvas. Kõik on hästi. Kõik läheb hästi. Ja mina saan varsti jälle aru, et nii need asjad ju käima peavadki.
ps Muri ja Vilbert peavad nüüd vene keele ära õppima 🙂

Kodukassid tegid eile õhtul hullunud jooksutuure ja patsutasid käppasid kokku – väikesed tüütud pärdikud on ühtäkki kadunud.

Ühtlasi tähistan ma mõttes seda, et Telliskivi kassikoloonia jaoks on nüüd tehtud kõik, mis ühe väikese hoiukodu ja väikese kassiühingu võimuses – emased kassid opitud, sõbralikud ära toodud ja poegadele kodud leitud.

Advertisements

One response

  1. Päeva parim uudis:) Vilpsu pärast on eriti hea meel, hinge läks see kassike kuidagi. Hoiukodule jõudu ja jaksu uute “mustikute” kantseldamisel!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s