Vilberti poolaasta

Täna on mu kallil Vilpsul kuue kuu sünnipäev. 4 kuud meie kooselu on pannud mind temasse tohutult kiinduma, sest nii musirulli kassi ei ole teist lihtsalt olemas. Ulakas ja energiline ja kõike seda, mida üks kassipoeg olema peab, on ta nagunii, aga kui Vilbertil tuleb peale Suur Hellusehoog, siis on tunne, et ei taha temast mitte kunagi loobuda. Siis on ta selline kass, mida suur osa loomasõpru sõbraliku kassi all silmas peavad – poeb kaissu, poeb kurgu alla, põlveõndlasse, igasse lohku, mis parajasti tema jaoks vaba. Nurrub ja toetab pea kõvasti-kõvasti vastu minu põske. Võtab käppadega pehmelt ümber minu käe ja jääb niimoodi magama.
Seistes teda sülle võttes teeb ennast väikeseks ja otsib samuti mõnusa asendi ning ei taha kuhugi ära vingerdada.
Vahel tuleb mu juurde kass, keda ma ära anda ei taha. Vilps on üks neist. Tihti juhtub see juhul, kui olen pidanud tegema tõrksa taltsutust. Ka Vilbertiga läks nii. Mäletan hästi tema susinaid, käpaga vehkimisi ja hirmust niiskeid varbaid süllevõtmisel. Mäletan hästi, kuidas me sõbraks saime.
Tema kasvamist on huvitav jälgida – kaalu on tal juba natuke üle 4 kilo ja oi kui palju on veel ruumi lihast kontidele kasvatada. Kui uhke ja võimas ta võib olla juba aasta pärast.
Miks keegi ei teda ei taha – ei tea, võibolla teen liiga vähe reklaami… Koduotsivate kasside valik on ilmatuma suur ja kuna suur osa inimesi valib oma lemmiku välimuse järgi (ei oska mina seda ka pahaks panna), siis ju on Vilps oma musta siidikasuka ja kitsa valge ninatriibu ja sokkidega liiga tavaline.
Las ta olla siis minu juures tavaline. Kui talle tekib pakkumine, milles mu süda ei kahtle, siis läheb ta teise koju, et mu oma eakamad kassid saaks oma rahuliku elu tagasi, aga praegu ma ei põe, ma ei muretse, ma ei oota. Vilbert on minu juures kindlas kohas ja teeb minu päevad paremaks.

Kassijaam sai kingituseks hulga mõnusaid patju ja Vilps oli see, kes koheselt leidis, et üks padi on tema oma. Lahkelt lubab ta seda kasutada ka Murildal ja Muril.
IMG_2114IMG_2121IMG_2154

See peaks küll olema Vilpsule pühendatud postitus, aga hõikan ikkagi siia selle, et Murilda läheb oma päriskoju pühapäeval 🙂
Ja kui Muri isand samuti oma sõna peab, siis on põhjust jälle rõõmustada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s