Appi-appi, kass läks kappi! (keldrisse)

Mõtlesin, kas ma hakkan siia kirja panema seda lugu enne, kui on teada kuidas ja millal see laheneb. Kes ikka tahab kõva häälega välja öelda, et ei saa ühte lihtsat asja korralikult lõpuni viidud… Aga et see õppetund mul meelest ei läheks, kirjutan asjades seisust nüüd ja praegu. Ja hiljem ikka ka.
Eile varahommikul leidsin ukse tagant lahtise puuri. Uks oli lahti ja kass läinud. Ma hüüdsin esimese siira emotsiooniga kõva häälega üle koridori – kuidas see võimalik on! Siiani ei tea. See puuriuks on lihtsa mehhanismiga. Ust tuleb tõsta ja lahti ta ongi. See on kassipoegadele mõeldud puur, aga on asja ära ajanud ka suurtele kassidele. Teades, et uks on kahtlane, sidusin ma ukse alati kahest kohast paelaga puuri külge kõvasti kinni. Nii ka reede õhtul. Nädal aega see süsteem töötas, aga lõpuks sai see väsimatu väljatungleja kass võidu. Kuidas ta mõlemad nöörid lõdvaks sai ja ukse üles tõstis, ma ei mõista ja sellel ehmatuse hetkel ma ei hakanud nööre harutama ja seda analüüsima ka.
Hakkasin siis kohe kolme korrust läbi otsima ja kassi esialgu ei leidnud. Keldriust hoiame me tuulutamise pärast lahti ja aimasin juba, et ju ta sealt peidupaiga leidis. Nii oligi, mõningase otsimise järel leidsin oma põgeniku naabrinaise boksist haluvõrkude otsast. IMG_1570Muidugi valis ta korralikult täis boksi, mitte mõne pooltühja ja palja põrandapinnaga. Naabrinaine tegi lahkesti ukse lukust lahti ja jätsin selle praokile, sest silma järgi ma aru ei saanud, kust august ta just sinna sai ning tahtsin, et tal oleks vaba tee boksist välja. Sama naaber ütles ka, et keskkööl oli ta kuulnud kõva kriipivat heli. Minu mõte kohe töötas, et järelikult on ta õhtust saadik söömata.
Võtsin oma boksist lõksu (küll on tore, kui selline asi majapidamises olemas on) ja panin selle kohe üles. Toiduks lemmiku – toored kanapugud ja sügavkülmast natuke krevette sulama ja lõhna andma. Panin ka liivakasti sinna peidu-boksi. Ei taha mõeldagi, et ta naabrite vara otsas oma asju ajab…
Kirjad trepikotta ja keldrisse, et uksi ja aknaid avada ei tohi.
Teades kogemusest, et see kass lõksu minna ei taha, olin jätkuvalt õnnetu ja pessimistlik. Päeva jooksul oli loom enamasti kadunud, aga vahepeal ikka nägin teda samast kohast piilumas.
Täna hommikul kell 6 läksin südamevärinaga vaatama. Ja muidugi ei olnud teda lõksus. Ainult kõrvade liikumist nägin puuhalgude tagant. Panin lõksu värske toidu ja ega muud üle ei jää, kui oodata ja loota. Ehk ta ometi lõpuks läheb tühja kõhuga lõksu toidu järele.

Trepikojas hoiukasse pidada ei ole normaalne. Mõistlikud inimesed nii ei tee. Mina ei tee seda ka enam mitte kunagi. Kõik tänavakassidega tegelevad inimesed teavad, et kõiki loomi aidata ei saa. Mina tean ka, aga ikka oli vaja üle oma varju astuda.
Nüüd sain karistada.
Naabrid on seni mõistvad, aga ei tea ju, kui kaua see saaga jätkub. Ja kassist on nii hirmus kahju. Jälle üks uus koht ja kõht on ju ka tühi…
Ma lähen nüüd jälle vaatan, kus ta on ja mis ta teeb.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s