Telliskivi kassiema ootamatu päev

Telliskivi koloonia kassile, Muri ja Murilda emale, algas tänane päev hoopis teistmoodi kui tavaliselt.
Kõigepealt ootas ta ära kuni vihm järele annab ja muru enamvähem ära kuivab ning tema jahtijad jõuavad ühe kohvi teha pärast esimest, tulemuseta kohalkäimist. Siis otsustas ta olla tavapäraselt ettevaatlik ja konservi, mille kõrval oli tundmatu varrega ja võrguga riistapuu, mitte sööma hakata. Põõsastes passida oli turvalisem, vahepeal ka tuttava triibikkõutsiga päid kokku puksides.
Aga kuna süüa polnud siiski ammu saanud, valvsus vähenes ja konserv maitses hea. Ootamatult selgus, et ka inimene võib osav olla ja kiireid liigutusi teha. Ühtäkki oli väga hirmus olla, ära joosta enam ei saanud, sest keegi astus veel jalgadega tugevasti selle võrgu äärte peale ja siis oli juba veel üks väiksem ja kitsam koht ja liigutada enam peaagu üldse ei saanud. Räägiti midagi taksost ja kliinikust. Tükk aega pimedust. Ärkamine tundmatus kohas imelike lõhnade keskel, mingi soe pudel külje kõrval. Õuelõhnad, üsna sarnane teekond nagu enne, aga müra ja ka inimesi ümberringi rohkem. Ikka oli imelik olla, aga kui avanes üks väike uks, tuli kohe välja volksata. Jälle üks väike koht, aga natuke saab vähemalt ringutada ja liikuda.

Niimoodi, veidi väheste lootustega, aga suurte ootustega läks täna kauajahitud kassiemaga. Jahtijatele ei olnud päev muidugi sugugi ootamatu, vaid taktika oli alustada püüdmist kahvaga ja see õnnestus minu osaval jahikaaslasel suurepäraselt. Otse koledate onude kõrvalt aiaületamist ja kõlavaid kahtlustusi kasside praadimises ei tasu mainidagi. Telliskivide püüdmine on juba kord selline”boonustega”, aga seda suurem on heameel, kui jaht on edukas.
Tundmatu inimene, kes varem välja käis, et võtab selle kassi endale, taganes oma sõnast ja nii läheb mõne aja pärast see kiisu oma sõprade juurde tänavale tagasi… Kassijaam on kasse täis, hoiukodu trepikojas ei saa lõputult elada ja kojusaamise potentsiaal on väiksemast väiksem.
Loodan, et paranemine läheb hästi.

Kui veel eile oleksin teadmisega, et see kassiema on käes ja opitud, olnud üliõnnelik, sest teadaolev koloonia on “korda tehtud”, siis täna hommikul nägin enne jahti ühte väikese peaga, natuke rippuva kõhuga halli väikest triibikut. Esimest korda. Ja ma ei tea, kes ta on, kui tihti ta seal on ja mis temaga seal edasi saab.
Praegu olen ületanud kõik Padi ja Pasteedile seatud mõistliku majandamise piirid ja ausalt välja öeldes ei taha uue kassiga tegelema hakkamine lähiajal mahtuda ka mitte kõige optimistlikumasse plaani.
Võtan päev korraga ja vaatan mis saab. Kuna ma seda kassi nägin, siis peast ma teda enam ei saa ja siia kirjutamine annab võib-olla kunagi vajaliku tõuke teha järgmine samm.

Kaks esiplaanil olevat on kunagised Padi ja Pasteet kliendid, opitud ja tagasi viidud

Kaks esiplaanil olevat on kunagised Padi ja Pasteet kliendid, opitud ja tagasi viidud


Esimene prooviamps konservi oli piisavalt ahvatlev

Esimene prooviamps konservi oli piisavalt ahvatlev


Taksot oodates

Taksot oodates


Hetk enne hoiupuuri kolimist

Hetk enne hoiupuuri kolimist


Pooluimane ämblik-kass

Pooluimane ämblik-kass

Hommikune huumor oli aga see, kui õiget kassi oodates platsil jalutasin, vaatlesin kunagist valget, musta mütsikesega hoiulist ja üks koleonudest ütles mulle, et nii ma teda küll kätte ei saa. Ja hakkas teda kutsuma – Mohiito, Makiita! Või midagi sellist 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s